Tüdrukuteõhtu koos lauamängude ja ühe noormehega

Laupäeval sai siis sammud seatud Maci kodu poole, kes oli meid juba mitu tundi kannatlikult oodanud. Algselt pidin ainult mina minema, aga peale pikka moosimist, otsustas Joosep, et ta siiski tuleks ka. See oli tõesti kõige viimase minuti otsus kuna mul oli juba jope seljas, saapad jalas ning Janetil ka töövarustus peal. Kui koduuksest välja astusime, küsis Joosep, et kas oleme kohal...mina vaid naersin selle peale ja ütlesin:"Sa oled nagu Mac.", sest Macil on kombeks alati küsida: kas oleme kohal? kas oleme kohal? Aga nüüd? aga kas nüüd oleme kohal? millal me kohale jõuame? kas nüüd oleme kohal? Ta võib seda tüütut küsimustejada jätkata lõputult, sest Mac on oma teada tuntud iseloomult visa ja tegelikult Macil ongi selline omamoeline huumor, mis on vürtsitatud sarkasmi ja lõbusate teravmeelsustega. Kui ma nüüd siin natuke juba kirjutan Macist, siis on õige aeg alustada sissejuhatusega lauamängudele, mida sai laupäevasel tüdrukuteõhtul mängitud päris korralikult. Lauamängudest veel nii palju, et kui öelda lauamäng, siis võrdub see Mac ja kui öelda Mac, siis võrdub see lauamäng. Siin on link Maci blogile, kus on terve posu lauamänge ja muud nänni, mida ta endale ihkab: http://macripper.wordpress.com/kingisoovid/Avaliku saladusena mainin, et Macil on hetkel erinevaid lauamänge vist kuskil 70 ringis. Huvitav kas see on haigus? Hmm, ma kaldun arvama, et tegu on tõepoolest väikestviisi ludomaaniaga. Aga seeselleks, jätame Maci siiapaika ning ma räägin parem nendest mängudest, mida laupäeval sai mängitud: pöörane Alias, Baila After Party ja Imago
Need konkreetsed mängud on tõesti lihtsalt kõige lõbusamad seltskonnamängud ja ei nõua väga suurt loogilist mõtlemist ning kui seltskonnast leidub keegi nägija, kes on nõus pimedale sõnu kõrva sosistama või, tema kaardi pealt olevaid lauseid, teistele ette lugema, siis saavad väga edumeelselt ka pimedad inimesed nendest lauamängudest osa võtta, kui on tahet ja mängulusti.
Eelmine aasta kinkis Joosep mulle Sõbrapäevaks sellise mängu nagu Katan. Mängus on suur maakaart, millele hakatakse ehitama külasid, linnasid ja nende vahele rajatakse teid. Oluline on siin juures aga asukoht, et kuhu Sa oma küla ehitad, sest vastavalt sellele, kuhu küla ehitad, hakkad saama kindlat sorti ressursse(näiteks savi, puitu, vilja vmt) ja sellest veel olulisem on see, et vastavalt oma ressurssidele, oleks Sul võimalik ehitada külasid, linnasid ja teid (näiteks üks tee maksab 1 mets, pluss 1 savi).Juhul, kui mängija ei tule välja oma materjaliga, siis on vägagi mõistlik endale mängu alguses luua näiteks savi monopol, sest sellisel juhul teised mängijad ei saa savi ja peavad Sinuga kauplema ning nii hakkabki üks suur majandamine pihta ning võitjaks saab see, kes on suutnud, külade ja linnade ehitamisega, kõige enam ja kiiremini punkte koguda, mängitakse üheksa punktini.
Mina olen Katani mänginud erinevate inimestega ja see on väga oluline aspekt mängu juures, sest mulle on vaja võimalikult täpset ülevaadet maakaardist ning pean tunnistama, et siiani on kõige paremini osanud mängulauda mulle seletada Joosep ja Mac ning teine oluline asi, mis võib olla on natuke pimeda jaoks keeruline, on see, et pead oma ressursikaarte käes hoidma nii, et teaksid nende järjekorda, hoiaksid terve mängu ajal need teiste mängijate eest peidus. Mina aegajalt kui ma unustan ära, et mis kaart milline oli, siis korra tõstan ühe kaardi üles ja saan vastuse, aga üldiselt kasutan ma väga lihtsat nippi, ehk et järjestan kaardid tähestikulises järjekorras (kivi, mets, savi, vili, vill).
Eelmine aasta, kui ma sain kingiks Katani, siis nii kui ma karpi puudutada sain, tundsin kohe ära, et see on see mäng, mida ma siis suurest õnnejoovastusest raputasin ning hüppasin rõõmust üles-alla :)
Nägijana ma mängisin ka aegajalt lauamänge ja lausa meisterdasin neid ise teismeeas, aga kui kaotasin nägemise, siis justkui täiesti loomuliku elu osana kadusid lauamängud minu elust ära, kuni selle hetkeni, mil kohtusin Maciga. Nii et midagi positiivset on ka sellest välja tulnud (see oli siis väike sarkasmikild).
Ma olen nüüd peaaegu terve postituse kirjutanud Macist, lauamängudest ja natuke endast, aga täiesti tähelepanuta olen jätnud Janeti ja Ellie, kes pidid lausa õnnest lõhkema, kui üksteist nägid ja said üle pika aja jälle koos mängida ning Janet, kes hea külalisena Ellie mänguasjadega mängis, magas Ellie pesas ja Ellie magas samal ajal põrandal, vot selline viisakas võõrustaja. Kuigi tegelikult käib neil see kuidagi vastupidi, sest kui Ellie tuleb Janetile külla, siis on Ellie Janeti pesas ja mängib Janeti mänguasjadega ning kõige olulisem....mis oli esimene asi, mida Janet tegi, kui oli Ellie ära tervitanud? Vastuse leiate postituse lõpust koos Ellie ja Janeti pildiga :)
Lisaks tahtsin kirjutada, kui viisaka inglannaga ma täna pargis kohtusin, või no õigemini ma olin jällegi juba pargist lahkumas, Janetil olid rakmed peal ja vaikselt jalutasime kodu poole. Janet lasi kuuldavale tasasel häälel jorina ja ka sabaots hakkas kiiremini liikuma vasakule-paremale, paremale-vasakule, nagu väike indikaator, mis annab mulle alati märku lähenevast koerast ja seegi kord see tubli indikaator ei petnud mind. Otsustasin, et ma jään seisma ja lasen vastutuleva koera mööda...paraku-paraku, ei tahtnud see pisike nööp kuidagi Janetist mööduda ilma, et saaks meid tervitada ja nii ma tegin siis seekord erandi ja lubasin, siis Janetil samuti tutvuda ja nuusutada oma pisikest sõbrakest, aga selle nööbikese omanik tundis äärmiselt suurt piinlikust, et teenistuses olevat koera tööajal segab ja lausus:"I'm realy sorry!" (tõlge: "Mul on väga kahju!" või "Palun vabandust!"). Ma ütlesin, et ei ole hullu ja lootsin, et inglannal südametunnistus veidi kergem, kuid mõni hetk hiljem vabandas uuesti ning kui lõpuks asusime mõlemad oma teele, siis viisakalt soovis veel ilusat päeva. Ahjaa, selle nööbikese nimi oli Wizard, nagu võlur.
Nii, aga siin siis õige vastus eespool küsitud küsimusele:
Janet, peale Ellie tervitust, läks Ellie sööginurka ja puhastas nurga ilusti krõbinatest puhtaks, sest Janet toiduraiskamist ei salli!



Pilt sõbrantsidega:


Ja lõpetuseks üks tedretähniline pilt Janetist, sest väljas on ju nii vahvalt märg, loik siin ja loik seal, muda siin ja muda seal ning siin on siis tõestus tõelisest vabaajanautlejast (hellitavalt Pipi):




PS. Ma õppisin täna viipekeeles "Kuku!" ütlema. :) "

CONVERSATION

2 kommentaari:

  1. Ai-ai, Kai! Vanaks hakkad jääma. Ei mäleta enam asju õigesti. Tuletan siis meelde Sulle, et oleme mänginud aliast ja yatzeed, umbes kuus aastat tagasi ja siis olid Sa juba üsna pime. Nii et kes Su lauamängude juurde tagasi juhatas???

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh, et meelde tuletad mulle, et hakkan vanaks jääma, sest muidu ma ise ei teaks seda ju :D
      Ütleme siis nii, et Sinul on väga suur osa selles, et tutvustasid mulle pimedate inimeste võimalusi elust rõõmu tunda ja Mac oli see, kes kukkus oma lauamängu laviiniga mulle pähe ning tutvustas ka strateegiamänge, mida pimedad saavad mängida :)

      Ps. Ja Marika, mida Sa põed mingisuguste lauamängude pärast...Sul on süü palju suuremas ja erilisemas asjas...nimelt Sinu pärast võtsin ma endale selle karvase, märja koonu, neljal käpal liikuva, saba liputava, tujuka olevuse (loe: maailma armsaima ja nunnuma juhtkoera). Thanks! ;)

      Kustuta

Back
to top