Hansapäevad

Reedel pakkisin oma seitse asja ja vurasin koos Joosepiga Pärnu poole, sest meie väga head sõbrad Ameerikast, Darlene ja Bill, olid Eestis. Darlene ja Bill ei teadnud, et mina ka tulen ja seega sain neile teha päris suure ja toreda üllatuse (Marika üllatamisega nii libedalt ei läinud, aga sellest kõigest lähemalt juba allpool).
Bill rääkis humoorikaid tegemisi, mida Ta aegajalt armastab Darlenele korraldada. Näiteks kui Darlene ema jäi haigeks, siis sõitis Darlene mitmeks nädalaks teise osariiki ja kui tagasi tuli, siis Bill ootas Teda lennujaamas, värava taga, kuhu oli üles sättinud klapplaua koos valge linikuga, mille peal pudel veini, kaks klaasi, lilled ja mõnusaks äraistumiseks toolid ning loomulikult ei jäätud koju ka kõige olulisemat neljajalgset sõpra. Nii nad seal siis istusid, inimesed jälgisid neid kummastavalt, kuid see oli lahe.
Teine vahva lugu oli see, et kui Bill õppis trikiveesuuskadega sõitmise ära, siis ühel õhtul kui oli aeg voodisse minna, siis voodis olles äkki Darlene märkas, et Billil on veesuusad jalas. Täiesti random mees on see Bill ikka ja seda kõige positiivsemas mõttes üldse!
Sain endale veel mõned ameeriklasest sõbrad juurde (John, Heather ja Leanne). John, kes polnud mind kunagi varem näinud, kuulis Darlenelt, et keegi kai kogub magneteid ja otsustas, et toob ka mulle siis ühe külmikumagneti Kansasest. Meil oli Johniga väga lahe jutuajamine ja loodan, et järgmine aasta näen Teda jälle. Ta tõi hästi ägeda magneti. Kummist, mille peal on päevalill, lehm, hundinuia taolised taimed, siis Kansase kuju ja miskit oli veel ning Darlene koos Billiga tõid mulle Oklahoma magneti, mis on kuulsa Oklahoma pannivorsti kujuga, mille peale on maalitud kõige olulisemad märksõnad, mis seostuvad Oklahomaga (nagu näiteks indiaanlased, nafta, mais, tornaado jmt). Seoses sellega tekkis mul nüüd uus siht magnetite maailmas- ma nimelt soovin saada igast USA osariigist endale ühe sümboolikaga magneti. I have two, only 48 more to go!

Kui rääkida sellest üllatusest, mida planeerisin Marikale teha, siis kokkuvõtteks võin öelda, et see sakkis ikka sajaga...ei, see sakkis ikka kahesajaga! Marikale nimelt ei meeldi üllatusi saada, isegi häid üllatusi ei seedi...selline veider ja omamoodi inimeseloom on see Marika.
No minu plaan oli lihtne: päeva jooksul kordagi ei reeda end telefonis, et sõidan Pärnu, jõuan Pärnu ja vaikselt tulen ja panen selja tagant käed Marika silmadele ja ootan kuni kompides mu ära tunneb, aga asi ei kukkunud sugugi nii välja, sest kui ma Pärnu jõudsin, siis kõik ameeriklased piirasid mu ümber ja hakkasime kohe rääkima ning ühel hetkel oligi Marika läinud...mjäu! Aga kuna suurt ja tugevat sõprust on igasugu tühistel asjadel raske lõhkuda...või õigemini tõeline sõprus tuleb välja nii heast, kui halvast, siis Marika tuli lõpuks tagasi, kallistasime ning Marika ütles:"Kai, ma armastan Sind!" ja mina lisasin vastu:"Ma luban, et ei tee Sulle enam mitte kunagi mitte ühtegi üllatust!" Isn't that sweet?
Marika tõi mulle ära ka minu Viljandi tassimagneti, mille peal on maasikas. Jess-jess-jess! Lõpp hea, kõik hea :)

Laupäeval käisime ka Joosepi ja Tema emaga Lüganusel, et sugulaste kalmistud korda teha ja see Ida-Virumaa tripp, on muutunud juba traditsiooniliseks igasuviseks reisiks. Allpool on lisatud ka video tervitustega Lüganuselt, aga kõige suurem tähelepanu on ikkagi sellel, kuidas Janet autopagasnikus istudes tüütuid kärbseid närviliselt püüab. Seni kuni meie pikniku pidasime, otsustas preili Janet päikese eest varju pugeda autosse...päikese eest sai peitu, aga need siuh-viuh kärbsed ei andnud ka seal asu.
Lüganuse piknikul mugisime ka kahe suu poolega mureleid (mis olid ostetud Rakvere turult) ja murelikividega tegime võistluse: kessuudabkõigekaugemalemurelikivisülitada
Seenägi päris naljakas välja ja veelnaljakamalt kõlas. Minu tippmark jäi kuskile sinna kolme meetri lähedusse, aga no Joosepist ei tasu üldse rääkida...see sülitas kivi ligi kuue meetri kaugusele...

Natuke tänasest päevast ka...hommikul pidin 10:30 saama Maci ja Elliega kokku Verneri kohviku ees, aga mina ajuvitamiini vajav inimene, olin selle vähem kui 24 tunni jooksul ära suutnud unustada ja lõpuks saime kokku Toomemäel ja läksime seal olevasse kohvikusse. Oli äärmiselt mõnus ja lahe olemine ning oleks kauemgi olnud, kui Mac ei oleks pidanud tööle tõttama. Mnjah, Macil on puhkus...on ikka selline usin ja töökas inimene, et isegi puhata ei oska ilma tööta.
Igatahes õhtul, kuskil nõks enne kuut, helistas uuesti ja uuris, et kas tuleksin nendega Toomekale jalutama, siis peale seda läheks saaks kokku taksidega (Anni ja Albert Karukäpp) ja siis läheks koeri ujutama. Ma suure hurraaga olin kohe nõus, kuid hetk hiljem helistasin tagasi, et küsida pool tundi lisaaega, sest siis jõuaksin söögi valmis teha, mille peale Mac ütles, et Ta proovib T-ga rääkida...mõni minut hiljem helistasin ma uuesti tagasi (sest mu pea lihtsalt pulbitseb ju ideedest, mis vajavad rakendamist) ja ütlesin, et kuule, aga ärme saa täna kokku, siis saan mina toidu rahulikult valmis teha ja T saab õigel ajal magama, aga siis teatab Mac entusiastlikult ja hästi kiiresti ettevuristades:"Eii-eiii, Sa pead tulema. T tahab Sinuga intervjuud teha, et suveretsepti saada ja siis tahab natuke juttu rääkida." Mina kuulsin ainult sõnu "intervjuu" ja "retsepti tahab", mille peale oli mu reaktsioon pool karjatades:"Misasjaa?! Mina ei taha! Mina ei oska süüa teha!" Mac mind ilmselgelt mitte uskudes:"Jajaah, räägi-räägi."
Noh, nüüd on intervjuu antud ja homme hommikul võite raadio Elmarist kuulda minu retseptisoovitust. Oh dear God help me please!

Aga nüüd tänase päeva kõige suurem uudis...või mis päeva...see on lausa Janeti elu kõige suurem uudis. Janet ujus!!! Ja kui ma ütlen, et ujus, siis ma ei mõtle, et kõndis kõhussaati vees, natuke solberdas kaldas edasi-tagasi, vaid ma mõtlen UJUS! Minu labrador retriiver, kes on vee- ja linnukoer, sai lõpuks seitsmendaks eluaastaks selgeks, et kuidas käib ujumine ja et vesi on mõnus, vesi on lust, vesi on super, vesi on kaif. Varsti riputan fotosüüdistused ja tõendid ka siia üles.
Asi sai alguse niimoodi: viskasime kaigast sügavamale vette, millele jooksis Ellie järgi, kui Ellie hakkas kaikaga lähedusse jõudma, siis Janet kahmas kaika endale, aga mingi hetk tegi Janet otsuse, et teeb ka paar ujumisliigutust ja läks Elliele vastu...Ellie, vana loom, muidugi surus oma suurte lapatsitega Janeti üleni vee alla, aga Janet ei ehmunudki ära, vaid pigem läks hasarti, et vau, kui äge! Nii siis viskasime kaigast ja kes ujus kaikale järgi? Janet Kes seisis rohkem kalda peal? Ellie Ühesõnaga Janet oli nagu tõeline sukelduja, tõeline David Hasselhoff, ainult emane ja ainult punased ujumispüksid olid puudu.
Kokkuvõttes suutis Janet mul täna karbi ikka täiega lahti vajutada. Meie terve tee rääkisime Maciga, et Janet on selline veekoer, kes ei salli vett ja et oi Janet ei uju jne. Jajah...Janet oli esimesena vees ja endal selline mõnna nägu peas, justkui tahaks mulle öelda:"Kaaiii, vaaatttaaa maa uujuun! Vaaatttaaaa miiindd, vaattaaa-vaata, kui tubliiii ma olen!"
Oled küll tubli väike Popsik, super tubli oled, kallis Janet!