Linnaõhku nuusutamas


Nonii, mõtlesin vahelduseks natuke ka tubli olla ja alustada kuskilt otsast blogivõistluse lisapostituste kirjutamist. Plaanis oli kirjutada siis sellest, kuidas mina või lihtsalt inimesed käivad linnaõhku nuusutamas. Eks seda võib täitsa mitme tahu pealt vaadata, kuid mina lähenen asjale nii ja küsin: mida siin nii erilist nuusutada on? Kui inimesed just ei fänna heitgaase, vee- ja kanalisatsioonist erituvat aroomi, liiklusmüra, inimeste kära, varese kraaksumist jmt. Ei, ärge saage minust valesti aru…ma ei ole mingi sallimatu, kuid miskipärast on need esimesed märksõnad, mis mulle pähe kargavad, kui mõtlen linnaõhu nuusutamisele. Loomulikult on linnades see väga ilus ja lummav, kui ööpimedus matab linna ja igalpool akendes süttivad tulukesed, aga kaua Sa ikka jaksad neid tulesid vahtida…võib-olla talitab Savisaar õigesti, kui laseb järjest enam tänavavalgustusi välja lülitada, et inimesed saaksid rahulikult närve puhata (no et pätil-sarivägistajal-mõrvaril-narkomaanil ei oleks koguaeg stress vahelejäämise ees…ega kurjategija on ka inimene).  

Maria, minu uus acro buddy (loe: acro pudi), kutsus mind koos koertega linna peale jalutama, et läheks Pierre’sse trühvlijahile ja siis sealt juba edasi Big Beni avokaadokooki maiustama, kuid kuna mul oli tol momendil tegemist, siis andsin Mariale korvi, kuigi olgem ausad, pakkumine oli ahvatlev. Kuid millised normaalsed inimesed võtavad jalutusele kaasa koerad, eks ole? Need karvased, märgade ninadega, lontis kõrvadega, suurte elukurbade ja vesiste silmadega tegelased, kes koguaeg oma karvase nuiaga vehivad. Õnneks või teiste õnnetuseks, ma ei ole normaalne :D

 

CONVERSATION

0 kommentaari:

Postita kommentaar

Back
to top