Nonii, mõtlesin vahelduseks natuke ka tubli olla ja alustada
kuskilt otsast blogivõistluse lisapostituste kirjutamist. Plaanis oli kirjutada
siis sellest, kuidas mina või lihtsalt inimesed käivad linnaõhku nuusutamas.
Eks seda võib täitsa mitme tahu pealt vaadata, kuid mina lähenen asjale nii ja
küsin: mida siin nii erilist nuusutada on? Kui inimesed just ei fänna heitgaase,
vee- ja kanalisatsioonist erituvat aroomi, liiklusmüra, inimeste kära, varese
kraaksumist jmt. Ei, ärge saage minust valesti aru…ma ei ole mingi sallimatu,
kuid miskipärast on need esimesed märksõnad, mis mulle pähe kargavad, kui
mõtlen linnaõhu nuusutamisele. Loomulikult on linnades see väga ilus ja lummav,
kui ööpimedus matab linna ja igalpool akendes süttivad tulukesed, aga kaua Sa
ikka jaksad neid tulesid vahtida…võib-olla talitab Savisaar õigesti, kui laseb
järjest enam tänavavalgustusi välja lülitada, et inimesed saaksid rahulikult
närve puhata (no et pätil-sarivägistajal-mõrvaril-narkomaanil ei oleks koguaeg stress
vahelejäämise ees…ega kurjategija on ka inimene).
Maria, minu uus acro buddy (loe: acro pudi), kutsus mind
koos koertega linna peale jalutama, et läheks Pierre’sse trühvlijahile ja siis
sealt juba edasi Big Beni avokaadokooki maiustama, kuid kuna mul oli tol
momendil tegemist, siis andsin Mariale korvi, kuigi olgem ausad, pakkumine oli
ahvatlev. Kuid millised normaalsed inimesed võtavad jalutusele kaasa koerad,
eks ole? Need karvased, märgade ninadega, lontis kõrvadega, suurte elukurbade
ja vesiste silmadega tegelased, kes koguaeg oma karvase nuiaga vehivad. Õnneks
või teiste õnnetuseks, ma ei ole normaalne :D
0 kommentaari:
Postita kommentaar