Roxette kontserdist, veidratest inimestest ja niisama mõtetest

Möödunud pühapäeval tundsin ärgates kerget ärevust, kuna olin minemas Tallinnasse Roxette kontserdile, mida olin nii kaua oodanud ja kuna ma olen fännanud Roxettet juba teismeeast saati, siis broneerisin piletid juba varakult ära. Olen üpris veendunud, et see oli viimane selline suurem kontserttuur, kuigi lubasid, et tulevad veel Eestisse.
Hommikul viisin Janeti koertehoidu (loe: Maci poole), sest ilmselgelt pole ma mingisugune koerapiinaja, kes veab oma juhtkoera rahvamassi ja valju muusika keskele piinlema. Vaene Janet oli mind igatsenud ja truult põrnitsenud välisust, justkui oodates, et kohe-kohe astub Kai uksest sisse ja viib mu koju. Mingi aeg kolis esikust ära tuppa, kuid ikka põrnitses väljapääsu poole, aga seda kuni selle hetkeni, mil koju tuli T., kelle kõrvale Janet end kohe sopsti istuma sättis ja kukkus käpaga kraapima ja patsutama, justkui öeldes:"Macist pole asja, aga Sina...Sinul on ju auto ja Sina ju tahad mind
 koju viia!? Pliiiis!"
Olgugi, et Janet seda ei tea, siis Maci ja T. pool oli, hoolimata igatsusest, Tal tuhat korda parem ja rahulikum olla, aga seni kuni Janet püüdis oma igatsusega hakkama saada, püüdsin mina toime tulla erinevate inimestega, erinevates paikades.
Esimene kokkupuude sellise, võiks öelda põikpäise inimesega oli Tartu-Tallinn simpel ekspress bussis. Kui kuulsin, et bussist on võimalik pudelivett osta, siis palusin Mariat, et kas too viitsiks minna ja osta enne väljumist bussijuhilt mulle üks pudelivesi. Maria lippas siis minu soovi täitma ja seni kuni ma ootasin tuli minu juurde üks noormees ja küsis:"Kas see koht on vaba?" viidades kohale, kus Maria kott pesitses.
"Ei, see koht on hõivatud..." vastasin mina.
"No kes siin istub?" uuris noormees kahtlustavalt.
"Minu reisisaatja" vastasin kohmetult ja õigeid sõnu otsides.
"Ja kus Ta siis on kah...?" uuris noormees, kõlades justkui veidi etteheitvalt.
"Ta läks bussijuhi juurde pudelivett ostma" selgitasin, ise samal ajal pilku bussi etteotsa suunates.
Noormees ka siis vaatas ja uudistas ning lausus:"No seal ei ole küll kedagi!"
"Ta peab seal olema ja peaks iga hetk naasema..." kinnitasin mina, mille peale teatas noormees, et Ta seisab siin ja ootab siis n-ö minu reisikaaslast (miks mulle küll tundus, et Ta peab mind valetajaks ja et tegelikult mul polegi reisikaaslast). Õnneks saabus ka Maria ja noormees tundus olevat isegi üllatunud, et oi näe, ei valetanudki. Mul oli kange tahtmine Talle öelda, et ma ju ütlesin, aga suutsin oma keelt hammaste taga hoida ja ega see parastamine ei aita.

Teine intsident juhtus järgmise päeva hommikul, kui olime tagasiteel Tartusse. Otsustasime tagasi minna rongiga, kuna raudteejaam oli meie ööbimispaigale kõige lähemal...mõeldud-tehtud. Istusime siis tüüpilises Elroni porgandivagunis, mina kõige akna poolsemal kohal, siis Maria ja kõige välisema istme hõivas üks vanaproua. Peagi saabus meie juurde ka piletimüüja ja kui piletimüüja jõudis müügiga vanaprouani, siis uuris memmeke veidi norival häälel, et kas siin uutes ja ilusates rongides saab üleriided ka kuskile panna? piletimüüja vastas, et vaguni vaheosades on sellised väikesed, niidirulli sarnased, nagid. Memmeke pobises miskit oma nina alla ja siis teatas:"No vanad rongid olid ikka selle koha pealt palju paremad, et ruumi jagus ikka kõigele ja kõigile, aga siin pole isegi kuskile palitut panna!"
Piletimüüja / reisisaatja ei osanud väga miskit tarka selle peale vastata ja mida siin olekski vastata...ega piletimüüja pole neid porgandeid disaininud ja monteerinud ning keegi pole meelega kellegi meelehärmi tekitamiseks liiga vähe nagisid rongi paigutanud.
Vanaproua jätkas oma kurtmist ja püüdis leida mõttekaaslasi, kuid Ta jäi üksikuks hääleks kõrbes. Vaid üks tudengist noormees, kes istus Maria vastas püüdis öelda, et eks alati leiab põhjuse mille üle viriseda. Kui piletimüüja sai piletid müüdud ja hakkas järgmisesse vagunisse suunduma, siis märkas, et täpselt ukse juures seisavad ka memmekese jalutuskepid, mida palus siis memmekesel ukse juurest ära tõsta, kuna need jäävad seal teistele jalgu...aga see oli viimane piisk memmekese karikasse, sest karkudega meenus memmekesele, et palitut ka ei ole ikka veel ju kuskile panna, kuid reisisaatja soovitas  kargud panna kenasti istme alla, et seal ruumi piisavalt, kuid ilmselgelt see vastus ei rahuldanud memmekest ja podises oma mantrat edasi.
Meelelahutust oli rohkem kui euro eest, kuid lõpuks otsustasin klapid pähe panna ja endale meelepärast muusikat kuulata, kui äkki keegi koputas minu vasakule õlale. Võtsin vasaku klapi kõrvast ära ja Maria andis teada, et vanaproua kõnetab mind. Ma pöördusin siis memmekese poole, kes uuris, et kui riputaks oma palitu akna juures olevasse nagisse, et kas see häiriks mind väga? Ma hetke mõtlesin ja ütlesin, et ei häiri, riputagu pealegi. Memmeke pani siis oma mantli nagisse ja kõik tunduski olevat lahendatud, mantel nagis, kargud istme all, panin mina klapi kõrva tagasi, vajutasin "play" nuppu, sain umbes 10 sekundit laulu kuulata, kui jälle seesama tuttav koputus minu vasakul õlal. Võtsin klapi kõrvast ja Maria andis teada, et memmeke soovib minuga uuesti rääkida. Seekord siis uuris memmeke, et kas ma ei tahaks kohti ära vahetada, et siis saaks Tema oma palitu juures istuda, et see muidu mul näos kinni. Ma siis kinnitasin, et Tema palitu ei ole mul näos ja et ma tõesti ei soovi kohti vahetada.
Jah, võib-olla oleksin ma võinud vanaprouale vastu tulla ja Talle selle meelerahu kinkida, et saaks südamerahus oma palitud valvata ja mitte muretseda, et ma võib-olla kuidagi oma näonahaga Tema palitu ära rokastan...ma mõistan, et see võib olla selline vanainimeste kiiks, aga antud juhul oli mulle olulisem see, et ma saaksin ise seal nurgas kössitada, sest ma olen nimelt salajane introvert ja minu jaoks on äärmiselt oluline selline turvaline ümbritsetus ning ma ei tunne end mugavalt, kui minu ühelt küljelt peaksid võõrad inimesed edasi-tagasi voorima. Ühesõnaga ma alati püüan enda jaoks tekitada sellise turvalise x-tsooni, millele pingelistes ja ebamugavates olukordades toetuda.
Vanaproua jätkas:"Aga see häirib ju Teid!"
"Ei häiri!" vastasin enesekindlalt.
"Aga mind häirib!" nähvas vanaproua tigedalt, mille peale mina kergitasin kulme, naeratasin ja laususin:"Kui Teid häirib, siis riputage palun oma mantel teise nagisse."
"Eks Te siis tulge ja näidake, kus need nagid siin on!!!" vastas vanaproua pahaselt ja nipsakalt.
"Ma näitaksin Teile hea meelega, aga kahjuks olen ma pime ja seetõttu ei saa Teid aidata" vastasin mina, mille peale memmeke natuke kohmetus, kuid jätkas põikpäiselt oma mantrat selle kohta, et vanad rongid olid ikka palju paremad. Lõpuks hakkas too noor tudeng naerma ja mina ka ei suutnud enam naeru kinni hoida.

Aga natuke siis ka sellest põhi pointist ka, et miks ma üleüldse Tallinnas käisin...ehk kontserdist. Roxette kontserdist nii palju, et kontsert oli üli mega super hüper lahe ja esitlusele tulid kõik Roxette suurimad hitid ja publiku kaasaelamine oli võimas, kõik laulsid kaasa ja vahepeal, kui bänd täiesti vakka jäi, siis rahvas saalis, lihtsalt laulis kõigest kõrist kaasa, see oli vinge.
Saku Suurhall avas uksed kell 18:00 ja meie võtsime Mariaga teadlikult seisupiletid, sest kui ikka minna rockkontserdile, siis ikka kaasa elama, näppu viskama ja hüppama, aga mitte kammitsetult ja viisakalt tooli peale istuma. Lisaks olid kontserdil kohal ka vipid, kes tulid kontserdile valge limuga ja neil oli lausa lahti rullitud punane vaip private tsooni, kust said kontserdi jälgida lae alt, mingist klaaskastikesest, kus on vist siis mugavad pehmed toolid, cateringi teenus ja muud olulised, eluks vajalikud asjad (ei, ma ei räägi hapnikust, ma räägin kiirest interneti ühendusest, sest "very important person" peab saama igal ajal tsekkida Facebooki, uuendada staatust, teha selfisid ja olla niisama lahe).
Meie saime Mariaga igatahes kohe suht lava ette (teise ritta). Mul kahjuks selles suhtes ei vedanud, et mingi Roxette sakslasest hüüberfänn seisis täpselt minu ees ja Ta kõrgus minu ees nagu Koljat, eriti hulluks läks  asi siis, kui too sakslane hüppama hakkas. Ma tõsimeeli mõtlesin, et okei, see on nüüd küll mu elu viimane õhtu, olid toredad 29. aastat siin ilmas... aga olgem ausad, tegelikult oleks võinud sakslane härrasmehelikult lubada mind enda ette, sest ma olin Talle kuni rinnakuni ja ma poleks mitte mingi nipiga varjanud Tema vaadet. Tema seevastu, kui soovis vahepeal puhata, siis toetas küünarnukid lava eraldusservale ja loomulikult kui inimene kummardub ettepoole, siis üldjuhul tagumik liigub natuke tahapoole ja loomulikult olin mina see, kes sakslase tagumikule ette jäi...Aga ma ei ole sakslase peale pahane, sest Ta oli tõesti suur fänn, Tal oli nutifonis lausa taustapildiks Roxette solisti Marie pilt ja kui nägi ühel tüübil Roxette salli kaelas, siis haaras sellest kohe kättpidi kinni ja uuris, et kust sai ja palju maksab. Lisaks, kui Marie lavale tuli, siis tundis oma suure fänni ära ja naeratas sakslasele ja lehvitas, nii et põhimõtteliselt ma sain vähemalt katsuda kõik need 4,5 h Roxette suurimat fänni ja see on peaaegu sama hea, kui puudutada Roxettet.
Kõik Roxette 30 Tour filmitakse üles ja ka mina jäin Tallinna kontsertvideole, aga kui Joosep ja Linda seda nägid, siis oli nende kõige esimene reaktsioon:"Issand Kai, Sa oled niiii pisike!" (tell me about it...like I don't know that!)
 ja siis naersid südamest, sest nad ei suutnud oma silmi uskuda, et ma olen kõigi nende pikkade inimeste keskel nii pisike (olgu, tegelt inimesed olid normaalpikkuses, lihtsalt mina olen mega lühike). Hahahaha, naerame nüüd kõik koos, et kui lühike Kai ikka on! Hahahaha, nii naljakas! :D
Kriitikat tahaksin ka teha...ma ei salli, kui bänd või ükskõik, kes esineja, esitab oma viimast laulu või teeb etteastet vms ja enne kui bänd laulu jõuab lõpetada, on pool saali tühjaks jooksnud, sest ruttu on vaja garderoobi joosta, justkui tuli oleks takus, et kui minutiga garderoobist üleriideid kätte ei saa, siis kõik lastakse paberihundist läbi, valatakse bensiiniga üle ja pistetakse tuli otsa. Tsiises, inimesed, natuke võiks respecti selle esitaja vastu ka olla, keda olete kuulama tulnud!
Kui Teil on nii kiire garderoobi, siis teate ostkegi endale järgmiseks korraks kontsertpilet istekohaga garderoobis, ärge nähke vaeva oma sättimisega saali, sest no nagunii varsti peab ju tagasi garderoobi tormama, sest jalad ja käed on niii haiged, et pärast natuke järjekorras ootamine on absoluutselt välistatud. Ärge tulge enda ja eestlaste marki täis tegema. Olge seal pimedas garderoobis, riiete vahel, kuhu Teid nii kõvasti tõmbab...veel parem- ärge tulgegi kontserdile, vaadake kodust telekast või DVD pealt. Uh, ma olen ikka närvis ära! Lihtsalt häbematus ja tõeline jultumus käituda nii, mitte mingit austust...kurb, väga kurb!

CONVERSATION

4 kommentaari:

  1. Ma oleks tahtnud seda memmekest oma enda silmadega näha :D jess, Kai sa mainisid mu nimee :D (YOLO)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. 10 korda kuulsam kohe... jõulukingiks küsi endale tääg sildipilve :) :)

      Kustuta
    2. PS. Kuna teksti lugedes on see häda, et hääletooni vms ei kuule, siis mainin ära, et mu kommentaar ei olnud mõnitamine vaid oli väga sõbralik ja heatahtlik... :-)

      Kustuta
  2. Ise ka usud või? :D
    Millal Sa üldse oled olnud sõbralik ja heatahtlik? Kas Sa üldse tead ka, mis see headus on? :P :D

    PS. Lindale pakkusin kohta "sildipilves" enne, kui jõudis ise üldse küsida :))

    VastaKustuta

Back
to top