Täna võtsin end siis lõpuks kokku ja vastasin FB õnnesoovidele. Kuid ega ma neid alles praegu ei lugenud. Tegelikult tsekkasin mõningasi õnnesoove juba õige päeva hilisõhtul ning kuna silma jäi üks eriti armas õnnitlus, siis soovisin sellele ka koheselt reageerida, kuid siin oli väike aga...
Nimelt möödunud teisipäeval, kui saime linnas Sirtsuga (loe: ämmaga) kokku, andsin oma läpaka Sirtsu kätte, noh selle mõttega, et mis ma sest ikka restorani kaasa tarin ja kui Sirts töölt tuleb, siis mul ju terve maa ja ilm aega neid õnnesoove lugeda, kuid võta näpust... 
Ma nimelt ei olnud kursis, et Sirtsu tööaeg oli vahepeal muutunud ja et tavapärase poole kaheteist asemel, naaseb töörindelt koju alles pool kolm öösel. No näe mis teeb kaugel Tartus elamine...pooled uudised ja informatsioon jäävad kätte saamata.
Aga kuna mul oli ikkagi sünnipäev, siis Joosep tuli mulle appi ja oli lahkesti nõus minu poolt dikteeritud teksti trükkima ning kuna Joosep on äärmiselt põhjalik ja täpne, siis seegi kord ei teinud Ta erandit. Siin siis minu "hästi viimistletud" vastus, otse torust, ilma filtrita:

Ma lihtsalt ei või kuulata kuidas inimesed, kes mind ei tea ega tunne või arvavad mind tundvat, et küll see Kai on ikka selline roosamanna nunnu ja selline trilla-tralla-trulla. Vot selline armsake ja nunnuke, pistaks taskusse või käekotti ja kannaks igalpool kaasas, las Ta seal tuksleb ja kui läheb vaja, siis näitame Tema kõige vägevamat oskust- olla nunnu nimelt. Tsiises, tõsiselt saage üle!

Kas tõesti hindate kõiki inimesi puhtalt ainult nende välise kesta järgi? Tema naerab palju, kilkab, kannab roosat ja valget, on aeg-ajalt ka lapsemeelne ja voilaa...diagnoos: tugevalt nunnu! Mitte, et mul oleks midagi nunnu olemise vastu, aga kui seda käsitletakse halvustaval ja mahategeval eesmärgil, siis pole see okei. Ei tasu ülemäära hindama hakata.
Mul ei tuleks surres ka pähe hakata analüüsima ja mõõtma kellegi halliilmelisust ja morbiidsust, sest ma tean, et olgu see inimene nii värviline või must-valge kui tahes, siis välise kesta all on midagi muud ja suure tõenäosusega kasutavad inimesed ikka oma aju ja mõistust millegi saavutamiseks.

Jah, ma olen nunnu ja ma olen uhke selle üle. Mulle meeldib kanda kleidikesi, erinevaid kõrvarõngaid, mantleid, kingakesi ja kui vahel lööb minus välja mingi teine meeleolu, siis vahetan natukeseks stiili, mis ehk annabki mulle värvikust. Minu kõik asjad (riided, ehted, tarbeesemed...alustades visplist ja lõpetades WC-poti harjaga) peavad olema praktilised ja ilusad, kui üks nendest ei täida eelpool nimetatud eesmärki, siis ma ei osta seda. Nii lihtne ongi!
Kui ma naeran, siis siiralt ja südamest ning kui seltskonnas olen vaikne ja kuulan tähelepanelikult, mida teised räägivad ning ei lausu väga palju lisaks, siis see ei tähenda, et mul pole oma arvamust, vaid suure tõenäosusega minu arvamus ühtib kõnelejate omaga ja miks peaksin sellisel juhul tühjalt sama juttu üle kaagutama, mida just räägiti?! Ma pigem olen vakka ja munen, selle ajaga, ühe korraliku muna...
Aitäh sõbrad, kes mind tõeliselt teavad ning peale selle roosamanna väärtustavad ka minu sisemist kraami!

Aga et hea tunde ja positiivsete emotsioonidega magama minna, siis tahan hõisata, et Joosep on ikka nii armas!
Kuna mu ninasprei (Sudafed ha xylo) sai täna päeval otsa, siis ma kõndisin mööda korterit ringi nagu vana turris siil, sest mu nina oli kapitaalselt kinni ja pidin suu kaudu hingama ja seda juba päris pikka aega. Tegelikult olin ma juba peaaegu pisarates, et kuidas ma küll öö mööda saadan, sest teised nohuvastased vahendid mulle ei sobi (isegi kodune küüslauguga õli), kuna need tekitavad verejooksu. Aga siis, minu kallis Joosu, otsis netist välja ainsa Tartus toimiva ööapteegi ja vuras mulle rohtu tooma ja ma saan jälle hingata. Halleluuja! Hingamine on ikka üks harukordselt hea tunne :)

Aeg aina edasi tatsub ja meie oma elurada aina pikemaks tallame. Sellel teerajal on päris mõnus sammuda, kuid vahepeal satuvad tee peale mõned viguriga puujuurikad, kuhu võib aeg-ajalt päris mõnusasti takerduda..sekundid, minutit, tunnid, päevad, nädalad, kuud ja ongi jälle üks aasta möödas ning mina sain möödunud nädala teisipäeval aasta vanemaks ja eks näis milliseks see teerada sel uuel eluaastal kujuneb. Mõned sõbrad ja tuttavad on ikka poolnaljatledes uurinud, et no kuidas end siis kõrges eas ka tunned, justkui ma oleksin saanud 100-aastaseks. Aga kuidas ma siis end tunnen?
Tänan küsimast! Kui päris aus olla, siis ega ma vist ei oska sellele küsimusele veel väga adekvaatset vastust anda, sest andke mulle natuke aega atra seada, et selle uue olukorraga harjuda, kuid üldiselt tõotab see uus eluaasta tulla marupõnev, sest kujutlege vaid...ma olen kõigest kuus päeva saanud olla 29-aastane, aga juba olen näost kollaseks tõmbunud (ilmselgelt mingi vanainimeste haigus), olen nohu ja häälekaotusega koduarestis ning täna, kui Mac helistas, ütles, et ma kõlan nagu põeksin tiisikuse IV-astet. Nii ilus või?!
Ahjaa ja eile kui läksin Joosepilt uurima, et no kas mu keha on siis kollane ja kas silmamunad on ka kollased, siis sain teada, et nagu ei oleks, aga järelikult on mul ju veel arenemisruumi...äkki ma muutun järk järgult kollaseks ja äkki on mul lootust varsti minna Hiina saatkonda endale kodakondsust taotlema.
Aga mis oligi see minu tark elumoto, mida ma vahel harva (kord 10 aasta tagant harrastan) tark ei torma ning ootame ja vaatame, mis sellel nädalal varuks on. Kui parafraseerida, siis juba minu kadunud vanaisa ütles:"Ikka edasi ja edasi, ei sammukestki tagasi!"


PS, Lisan siia lõppu siis foto endast, mis ongi tehtud täpselt minu sünnipäeval (23. septembril) :)

Nädalapäevad tagasi sain Pärnus käies Pauskaga kokku ja esimene asi, mida küsida, kui pole sõpra pikka aega näinud on loomulikult ju:"Kai, miks Sa näost kollane oled?"
Loomulikult oli minu reaktsioon selline, et mis mõttes ma olen näost kollane, ise oled kollane ja otseloomulikult ma pole kollane, aga kuna kahtluseussike oli jõudnud põue pugeda, siis uurisin ettevaatlikult, ise samal ajal oma põski kätega siludes:"Aga kas ma ikka tegelikult ka olen näost kollane?"
Igatahes ma ei tahtnud Pauskat uskuda, sest ma olen peaaegu veendunud, et Ta on värvipime ja pealegi väljas paistis päike, mis võib ka ju näole mingisugust jumet anda...seega kõik nagu klappis minu jaoks...kuni järgmise hetkeni, mis leidis aset Tartus.
Istusime seltskonnaga kohvikus, kui üle seltskonna uurisin, et kuulge rahvas kas ma olen näost kollane?!? "Kuule oled jah nagu...", "Ma juba ennist vaatasin, kui tulid, et oled kahtlaselt kollane." ja sarnaseid vastuseid oli veel. Jep, ma olen näost kollane, aga miks või kui kollane, mul pole õrna aimugi ja maks ei tohiks ka nagu läbi olla. Pealegi ma olen vahepeal ikka arstitädisid ja onusid ka külastanud ning keegi pole poole sõnagagi maininud, et ma olen kahtlaselt Teletups Lala sarnaseks muutunud. Aga äkki teevad C-vitamiinid mind näost kollaseks?
Mõtlesin, et kõige targem oleks ikka Googeldada ja sisestasin otsingusse "näol kollakas jume" ja sain väga hariva jutu sellest, et miks muutub nahk kollaseks. Ma arvan, et mu diagnoos on:
 · Hemolüütiline ikterus- võib esineda aneemia ehk kehvveresuse ning mõningate nakkushaiguste (n. malaaria) korral. Bilirubiini tekib liiga palju ja see hakkab verre kuhjuma.
Kuna aneemia on mul olemas, siis vist klapib, aga nüüd peaks välja selgitama, et kas ma olen üleni kollaseks muutunud...lähen uurin Joosepilt, aga ma kardan seda vastust...nimelt kui peaks ütlema, et ma olen ainult näost kollane, keha on tipp-topp korras...mida ma siis peale hakkan?

Ohohoo, ma isegi ei tea kust otsast peaksin seda postitust alustama...
Kõigepealt tohutult siirad ja soojad tänusõnad kõigile, kes minu kingisoovi täitumisele kaasa aitasid ja eriti veel Macile, kes seda üritust vedas, reklaamis ja mida kõike veel (good job done my friend). Sügav kummardus ja kallid kõigile! :)
Hetk tagasi logisin oma internetipanka sisse, võtsin konto väljavõtte ja olen nüüd palju targem ning uue infoga varustatud, mida sooviksin ka Teiega jagada (oleks nagu aus või nii). Kokku sain kingiraha 368€ ja et see summa saaks ilusaks ümmarguseks, siis lisan omaltpoolt siia juurde veel 32€, mis annab lõppsummaks: 400€
Ma olen ausalt öeldes sõnatu ja hämmingus ning loomulikult seda heas mõttes. Silma isegi kisub hetkel natuke vesiseks, aga ma ei tahaks päris avalikult siia kribada, et töinan...no fine...ma töinan, aga seda siirast rõõmust ja õnnetundest. Aitäh-aitäh-aitäh! :) Ma lihtsalt olen positiivsetest emotsioonidest nii sillas. Minu kingisoovi täitumisele aitasid jõuda lähemale sõbrad, pere, tuttavad, tuttavate tuttavad ja sõbrad ning täiesti võõrad inimesed.
Homme, tegelikult juba täna, lähme siis Maciga uudistama iPhone 5s mudelit, et olla kursis, mis oleks minu lõpp sihtmärk ja kui saan oma nutika abimehe kätte, siis kindlasti postitan ka pildi ja äkki Mac aitab ka väikse videoklipi teha sellest, kuidas iPhone mind aitab.
Igatahes veelkord kõigile siirad tänud!

Otsustasime täna Marikaga minna Steffani pitsarestorani, kuid paraku ainult mõtteks see jäigi. Me nimelt ei arvestanud sellise pisikese faktiga, et täna toimus Pärnu linnas tsiklite hooaja lõpuüritus. Uh, see oli nii jube ja õudne ning tekitas vahepeal tunde, et tahaks karjuda:"Miks Te teete nii?!" Mul ei ole mitte kui midagi tsiklite vastu ja isegi nende hooaja ürituste vastu pole midagi...isegi tore on koos nägijaga taolisel üritusel viibida ning kuulda ja tunda nende metalsete ratsude hobujõudu, aga miks nad peavad kõnniteealale oma ratsud vedama...miks-miks? Janet oli ka tohutult segaduses, kuna ei mõistnud miks ühtäkki jalakäijatele mõeldud alal olid mootorsõidukid, pluss meeletu hulk rahvast.
Päeva lõpetuseks läksime jõe äärde jalutama ja Pauska tegi meile siis ümbrusekirjeldust:"See siin on vana kai...", "See siin on suur kai...", "See on nüüd väike kai...", "See siin on lausa era kai...", "Siin on lihtsalt järjekordne kai..."
Koju jõudes rääkisin emale ka, et kui palju erinevaid kaisid me jalutuskäigul kohtasime, mille peale ema pani oma lausega punkti päevale...öeldes rõõmsal häälel:"Ühiskondlik kai"

Tänane õhtu koos oma saatevalikuga tõi mulle palju rõõmu, kuna uut hooaega alustasid kaks minu lemmiksaadet. Kanal 2 alustas uut hooaega saatega "Kuldvillak", mille avasaates panid oma teadmised proovile Eesti kolm parimat koolijütsi ning TV3-s alustas oma hooaega saade "Me armastame Eestit". Mõlemad on saated, mida mulle meeldib vaadata ja kaasa mängida. Ainuke totakas asi selle juures on see, et mõlemad saated algavad ühel ja samal ajal ja mitte ainult...loomulikult ka reklaamid algavad ja lõppevad ühel ja samal ajal. Aga noh, kuna elu ongi üks valikute tegemine, siis langetasin otsuse "Me armastame Eestit" saate kasuks ja seda väga lihtsatel põhjustel. Ma lihtsalt ei taha end piinata sellega, et pean arvutist nii pikka saadet kuulama ja Kanal 2-l on ausalt öeldes parem järelvaatamiste süsteem.
Ma jäin hetkel üldse mõtlema nende versus asjade peale ja mul tegelt oli enne lõpliku postituse alustamist tohutult palju mõtteid tekkinud ning osad isegi jäid kaalukausile: öö versus päev, Vatikan- kõige väikseim linnriik versus kõige suurem katoliku kirik, muna versus kana. Kusjuures, kui rääkida sellest viimasest VS paarist, siis mina olen kindel, et enne oli kana, aga miks ma nii arvan, pole hetkel oluline. Oluline on see, et kumba ma eelistaksin, kui mul oleks valida ja vastus on lihtne- kana. Miks kana? Sest kana muneb uued munad ja uutest munadest saab uued kanad ning nii see kanade populatsioon kasvaks kuniks mul on päris oma kanala. Need, kes jõudsid mõtlema hakata, et aga munast saaksin ma välja haududa tibu, tibust kasvatada kana ja lõpuks ongi mul sama tulemus mis enne. Niisiis küsiksingi: miks ma pean hakkama päris nullist pihta, kui mul nagunii on juba kana valikus. Ma olen tark ja käitun nagu füüsikud, informaatikud ja lähen otse tuumani. See on natuke nagu majandus- peab oskama majandada. Aga jah, elu ongi versus. Kas homme lähen bussiga vs autoga? Kas lähen jalutama vs jooksma? Kas võtan liha vs taimse salati? Kas võtan koera vs kassi? (no ilmselgelt koera). Kas talv vs suvi? Kas keskküte vs ahiküte? Kas maja vs korter? Kas lauaarvuti vs laptop? Kas ema vs tütar? Kas kodumaa vs välismaa? Seda võibki lõputult jätkata...ma otsisin netist ka igasugu põnevaid kõige-kõige asju, aga kuna neid oli nii palju ja see ajas mul silme eest kirjuks ja pea tossama, siis otsustasin Guinnessi asjad rahule jätta.

PS. Täiesti teemaväline jutt...leidsin täna netis ringi surfates Korvipoe ja nad valmistavad koerte-kasside pesakorve, koerte karvalõngast sokke ning kõike muud põnevat. Ma igatahes juba saatsin neile päringu, sest minu labradoripreilile oleks hädasti vaja ühte mõnusat pesakorvi, kus peale väsitavat päeva saaks rahulikult ja mõnusalt puhata.

Suure ringi küsimus: kas teate millised miinid ei lõhke?
Alustasin see nädal C-vitamiini söömist  ja seda sel eesmärgil, et ehk aitab igasuguste tati-nohu-köha (loe: külmetusviiruste) jamade eest paremini hoiduda. Lisaks immuunsuse tugevdamisele, aitab C-vitamiin kaasa ka närvisüsteemi toimimisele, annab värskust ja reipust ning pidi ka rakke noorena hoidma.  Üks meditsiinialaselt tark inimene (loe: Mac) ütles, et C-vitamiinist ei ole võimalik üledoosi saada ja pistis mulle pihku neli C-vitamiini ning sama palju ka endale. Nii me siis need rõõmsalt ära krõbistasime ja kohe järgmisel päeval kamandasin ka Joosepi apteegi mulle C-vitamiini ostma. Mul on siis apelsinimaitselised Apoviti vitamiinid, aga isiklikult mulle maitsesid Maci omad paremini...palju paremini, sest nendel minu omadel on mingi kerge soolane mekk juures ja täna sain veel lisaks teada, et sisaldavad magus-, libestus-, maitse- ja värvaineid, pluss...see on nüüd Macile kohustuslik meditsiiniline kirjandus, kus selgub, et C-vitamiinist siiski on võimalik üledoosi saada. Aga siin siis link, kust saate erinevate ravimite kohta infot (alates valuvaigistitest, nahahaigusteravimitest ning lõpetades külmetusviiruste- ja unetusvastasteravimitega).

Mõned päevad tagasi ilmus internetti järjekordne eestlasest tudengi vihane ja mahategev jutuke sellest, miks Tema ei plaani Eestisse tagasi tulla. Ma kahjuks või õnneks ei mõista neid inimesi, kes sellist juttu suust välja ajavad ja pläma kirjutavad. kui Sul on seal, kus iganes Sa ei ole, nii võrratult hea ja super, kõik hoiavad Su kätt, vaatavad Sind siirate ja soojade silmadega, aitavad Sul korterit otsida, suudavad suhelda argumenteeritud vestluses, keegi ei hinda Sind mingisuguse beibe välimõõturiga, siis miks ometigi küll Sa ei suuda vaiki seal toredas kohas olla??!?! See, et Sa sellise negatiivse pläma suutsid kokku genereerida pole mingisugune saavutus ega asi, mille üle uhkust tunda. Negatiivsust ja ebameeldivaid asju suudab iga inimene siin maamunal üles leida ja näpuga viibutada, aga kas oled proovinud äkki üles loetleda need seitse põhjust miks on Eestimaa ilus ja tore paik elamiseks? Kui ütled, et pole mitte ühtegi põhjust (mis mind sugugi ei üllataks, sest isegi laulu- ja tantsupidu pole Sinu jaoks mingine näitaja), siis oled kahjuks lootusetu juhtum ja ma loodan, et suudad ülesaada oma lapsepõlve traumast, mida see jube, hirmus ja paha Eesti ja selle rahvas on Sulle põhjustanud.
Minu meelest sellistest väljaütlemistest kuvab väga selgesti välja inimeste mingisugune puudujääk, rahulolematus, liialti madal / kõrge enesehinnang...ja neljas, viies, kuues põhjus. Mina armastan seda veidrate käänudega ja küngastega maad, kus elavad minu vanemad ja kus elasid minu vanavanemad. Ma armastan rahvast, kes siin elab. Ka neid, kes on turris ja trotsis, sest meil kõigil on oma lugu jutustada. Ma armastan kruusatee ääres seisvaid piimapukke, võililledega kaetud aasasid, lehmakarju, rapsipõlde, linnade ja asulate vanalinnasid ja kindluseid. Jah, on asju mis ka mulle ei meeldi, kuid kõik need asjad kokku, moodustavadki mu kodumaa.

Vist on Kung Fu Panda nimeline multikas ka olemas, kuid mina ei räägi multifilmist, vaid ühest mega-super-hüper-ägedast söögikohast,  kus pakutakse oivalist hiina kööki. Kung Fu Panda asub Tartus Ülikooli tn. 5 ja et see suurepärane koht üles leida, peate minema kangi alla (kus vist on ka mingisugused puituksed ees), kust siis vasakult viib trepp üles, satute puiduhõngulisse eeskotta ja järgmisest uksest edasi minnes tervitabki Teie kõrva tuulekella sarnane uksekell. Atmosfäär söögikoht oma luitunud põranda, punaste telliskivi seinte, laternate, lehvikute, mööbli ja taimedega on väga ajastukohane ning tekitab tunde nagu päriselt ka oleksidki kuskil Hiina linnaosas, väikses söögikohas, kus päris ehtne hiinlane hakib köögis suure lihanoaga liha, lisab ürte ja maitseaineid kõige värskemale toorainele, mida üldse on võimalik turult saada. Enne toidu valmimist tuuakse lauale taldrikud, pulgad ja loomulikult ka igaksjuhuks kahvel-nuga, sest on üksikuid inimesi, kes ei oska pulkadega süüa. Minul kusjuures tekkis mõte ja soov, ära õppida nuudlite söömine pulkadega, see oleks siis täielik elamuslaks. Täna tellisime magus hapu kana ja praetud riisi aedviljadega...toit serveeritakse suurtes anumatest, kus igaüks saab endale sobiva portsjoni tõsta. Kuid riisi süües tabasin end mõttelt, et riisisöömist ma küll pulkadega selgeks ei suuda õppida...positiivne mõtlemine tuleb alati kasuks ja on juba pool võitu, muig. Joogiks tellisin endale teed ja seda teadlikult, sest soovisin saada midagi erilist ja asjakohast (mitte siis mingit suvalist tetrapakimahla), ning ma ei pidanud pettuma. Lauda serveeriti bambuskandikul naturaalne savikannuke, mille käepide oli meisterdatud imekergest puidust ja tassikesed, mis olid veel pisemad kui expresso tassid ja ilma sangata. Oivaline! Teesortidest oli menüüs jasmiin, roheline tee, mingi kolmas tee ja mina valisin neljanda, sest see vastas kõige rohkem minu iseloomule- lilleline tee- minu meelest nii vahva nimi :)
Kui toit serveeriti ja ma oma esimese ampsu riisi koos kanaga sain...see oli midagi imelist. Tõesti, ma ei kiida toitu väga kergemeelselt ja sellest ühest ampsust olin ma täiesti lummatud. Istudes seal hiinakas, kuulates linnulaulukest, tekkis mul reaalne tunne nagu viibiksin päriselt ka Hiinas, kus rüüpaksin teed ühe bonsaipuu all. Tõeline elamus ja kindlasti lähen võimaluse korral uuesti ja soovitan kõigile teistele ka!
Lisaks on Kung Fu Panda avatud E-P, kella 12:00-23:00 ning on ka kojutellimis võimalus. Tahaks nüüd veel seda suurepärast kana :D

Ahjaa, kui täna lõpuks koju jõudsin, siis helistasin "sünnipäevalapsele" Avele...no see oli mingi peale üheksat ja kui Ave telefonile vastas, täpselt veel sellise häälega nagu Ta teaks miks helistasin, siis laususin:"Tere Ave! Anna andeks, et ma nii hilja...aga palju õnne sünnipäevaks Sulle!", mille peale teatas Ave:"Mul ei ole täna sünnipäev..."
Noh, Mac!? Liisiga ühel päeval jah!?!! Või siis mitte...
Ega täna midagi muud erilist ei olnudki, käisin ka Maaülikoolis, koerte käitumisnõustaja Tiia Ariko loengut kuulamas, kus rääkis koerte käitumisest, mis oli äärmiselt põnev. Ma vist rohkem ei jaksa täna blogida, aga kuna tänane postitus rääkis paljuski söömisest ja toidust, siis lisan siia lõppu video sellest, kuidas üks nunnu laiskloom hästi aeglaselt, pilkugi pööramata, sobrab käpaga aeglaselt-aeglaselt oma kapsaste ja porgandite sees leidmaks porgandeid.

Enne postituse lugemist soovitan:
a. valmista endale meelepärane tassike teed;
b. säti end mugavalt ja mõnusasti kuskile istuma või lebotama;
c. võta ette lõputult pikk ja mitte nii meelepärane teejutuke ja loe läbi (loodetavasti lisasid oma tee sisse midagi rahustavat, sest arvatavasti läheb Sul seda vaja);
Alates selle aasta juunikuust otsustasin ma osa võtta mingite imelike inimestega blogimisvõistlusest...ja olge mureta, ma ise olen ka sama imelik ja imelikud oleme me sellepärast, et me vabatahtlikult kirjutame kindlateks tähtaegadeks lisapostitusi oma tavapärasele blogimisele. Praegu siis kehtib reegel, et iga 10-päeva tagant peab vähemalt 1500 tähemärgiga postitus üles tulema, aga kui raisad (loe: vihased konkurendid) varsti välja kukkuma ei hakka, siis vähendatakse 10-päevane reegel seitsmele, viiele jne. Aga miks ma seda kirjutan?! Põhjus väga lihtne...nimelt võistluse seltskonnast kolm on ekstreemselt imelikud (mina olen siis üks kolmest), kes otsustasid, blogimisvõistluse sees, teha veel eraldi LISAKS väikest lisablogimist, andes teineteisele teemasid ja nüüd ma siis istungi oma tassikese tee otsas...

Ei, ma ei hakka Teid kiusama sellega, et kirjutaksin kui suur teejoodik ma olen ega hakka ka teesoovitusi vasakule-paremale jagama. Tegelikult ju kasutatakse sõnapaari "tassike teed" millegi sellise kohta, kui inimesele on miski väga meelepärane või miskit just Tema hingele. Minu hingele mõjuvad loomad väga teraapiliselt, aga kuna ma niigi palju kirjutan loomadest, siis jätan seekord loomad rahule ja kirjutan hoopiski ajakirjast "Psühholoogia Sinule".

Mulle üldiselt meeldib lapata ja otsida huvitavaid artikleid inimsuhete kohta, sest neis on alati mingit toredat äratundmisrõõmu "Oi, näe nad kaklevad täpselt samamoodi  nagu meiegi..." HAHAHA!
Eile sattusin järjekordse artikli otsa, mis rääkis sellest kuidas üksteist võtta isiksustena ja läbi selle säilitada vastastikune lugupidamine ja mõistmine.
  Kui seal järjekordselt soovitati teha nimekiri asjadest mida tahad teha ja mida ei taha teha, võttis see mu natuke nõutuks. Mismõttes koguaeg jagatakse iga probleemi ja mure lahendamiseks nõuannet:TEE SEDEL! Emotsioonide kohta, mida Sa ei soovi tunda või eesmärgid, mille poole just püüdled ja püüa neid vältida / järgida: tee lugupidamis- ja viisakussedel,tööotsimissedel, tee toitumissedel, tee koristussedel, tee voodielu kirgastav sedel ja kindlasti ära unusta sedelit, mis tuletab meelde kuidas kõiki sedeleid kasutada (loe: manual) ning siis kanna neid sedeleid taskus ning kui näiteks juhtub, et lähed kaaslasega tülli, siis kuskil ajusopis terendab "võta end kokku, võta end kokku....sedel-sedel-sedel...Sul on kuskil sedel!" ja siis võib juhtuda järgmiseid asju:
a. surud ruttu käe taskusse, et haarata oma päästerõnga järele (loe: kuidaskäitudarahulikultjaviisakaltkuioledmaruvihaneomakaaslasepeale), kuid kurb küll, aga täna jäid sedelid teise jaki taskusse;
b. saad oma sedeli kätte ja loed seda, samal ajal karjud kaaslasele:"Timeout!" ja kui leiad õige koha üles, seadistad end emotsionaalselt normaalsesse olekusse ja võite rahulikult ja harmooniliselt edasi kakelda;
c. võtad taskust sedelid, mida armastad rahulikus ja üksinduses lugeda ning millega nõustud 100%, aga tülikäigus võtad oma sedelid, rebid tükkideks ja viskad need kaaslasele näkku ning trambid ust prõmmutades minema;
Ühesõnaga mida tahan öelda on see, et inimesed ei saa elada kümnete ja kümnete sedelite järgi, sest lõpuks see sedelimajandus ajab inimese hulluks ja ei suudagi enam ilma sedeliteta ise hakkama saada. Siis mõeldakse, et miks inimesed istuvad looteasendis, pea põlvede vahel,sonides:"Sedel, sedel...kus on mu sedel?!" Inimene peab ikka ise suutma analüüsida ja olla vaba igasugustest "teoorias hea, praktikas sakib" sedelitest.
Tean-tean, see postitus on ületanud igasugused mõõtmed, aga pean siiski veel siin Teiega jagama teadlaste avastusi:

"Sotsioloog Constance Gager leidis oma uurimustes samuti, et majapidamistööde jagamine aitab paaridel seksuaalset sidet hoida. Tuhandetelt inimestelt saadud andmetele tuginedes sai temagi väita, et mida rohkem kodutöid mehed tegid, seda sagedamini nad seksisid. Sama kehtis naiste kohta. Tegelik erinevus paaride vahel ei seisnenud selles, millist tööd nad konkreetselt tegid, vaid kui palju energiat neil selleks jagus."

Mida me siis siit järeldada saame...? Kui soovite, et suhtes oleks selles valdkonnas üksmeel, siis koristagem koos ja sama energiakulu väärtuses või?
Ma pean veel ühe lõigu ajakirjast "Psühholoogia Sinule" kopeerima, aga see on viimane...ausõna:

"Vahekordade arv oli suurem siis, kui mees kulutas rohkem aega traditsioonilistele, n-ö maskuliinsetele asjadele, nagu maksude maksmine ja aiatööd, võrreldes meestega, kes tegid n-ö feminiinseid töid, nagu toiduvalmistamine ja koristamine."

Hmm...ma ei teadnudki, et maksude maksmine on maskuliine tegevus...jälle targem. Nii see elutarkus kogunebki:D

Siis kui suve- ja rannahooaeg on möödas, on õige aeg alustada trenniga. Ma ei mõtle kangi surumist või tõstmist tegema hakata, kuid mõtlesin, et sellist võimlemist võiks ju natuke teha. Trenni alustamiseks on kõige oluliseim...ei, mitte riietus...vaid enda suurepärase mõtte realiseerimine, mis mingist hetkest ei tundugi enam nii suurepärane. Minuga on selline lugu, et ma ei suuda uute või no üleüldse pooleli jäänud asjadega / vanade toimetustega alustada kuskilt poole pealt või nädala keskelt. ...samamoodi ei suuda ma panna äratust mingi suvaliste minutitega (nagu näiteks 09:58, siis peab valima, et kas äratus on täpselt täistunnil või viis minutit läbi).
Seega kui olin oma trennimõtte enda jaoks positiivseks mõelnud, ei jäänud mul muud üle, kui oodata esmaspäeva. Ma küll ei alustanud kohe esimesest esmaspäevast, vaid lasin niiöelda soojendus esmaspäevad ka mööda, sest korralik ja südamega asja juures olev tervisesportlane ei alusta kunagi trenni rutakalt ja ilma soojenduseta. Aga täna tulebki siis trenni avapauk...viskan end siruli ja hakkan alustuseks kõhulihaseid vehkima.

Eile oli suhteliselt katastroofiline päev ja päev enne eilset oli veel hullem kui katastroofiline...lausa nii hull oli, et pole isegi selle iseloomustamiseks sõnagi välja mõeldud. Eilseks õhtuks suutsin juba mõelda, et tahaksin olla (ei...mitte kodus), vaid tavaline lammas mõne tavalise mätta peal ja rahulikult oma murututti näksida ning kui tuleb suurem ja ülbem lammas, siis jalutan järgmisele künkale...ilmselgelt on toimumas minus mingisugune identiteedikriis ja lammas nagu ma siis sel hetkel olin või olen, siis tekkis mõte, et tühja see blogi ja kõik muu ja et lõpetaks selle blogimise ka üleüldse ära ning nimetaksin selle ühe aasta blogiprojektiks...
Kuni tänase hommikuni...
...sest kui hommikul vannitoas olles hambaid pesin, siis tekkis mul küsimus, et miks ma  hambaid pestes kraanikausi kohale kummardun, miks ma ei seisa sirge seljaga  püsti ja vaata peeglisse (isegi pimedana mulle meeldib enda peegelpilti ettekujutada....eriti hommikust, kui mu juuksed on turris ja silmad unisusest seksikalt paistes...muhaha). Igatahes mind jäi see painama ja sättisingi end püsti, endal hambahari suunurgast välja tolgendamas ja hetk hiljem sain aru küll miks nägupidi kraanikausis peab kükitama...sest siis väldite hambapastalörakaid endale rinna peale tilgutamast.

Tegelikult tahaksin ma oma vahvaid ja naljakaid juhtumisi blogisse kirjutada kohe nende toimumise päeval, aga nojah...võib-olla tulevikus saab see nii olema, aga hetkel igatahes kirjutan 2-päevase hilinemisega, muldvana juhtumise.
Kiirustasin esmaspäeval bussipeatusesse, et sõita Maci töö juurde ja kui järele mõelda, siis see pole tegelikult antud loo juures sugugi oluline fakt, aga kuna mina juba oskan neid mitteolulisi detaile loost välja noppida, siis mnjah...(endal kunagi hea, mäluhäirete korral, lugeda).
Endiselt siis bussipeatuses...seistes seal, tajun nagistamisest, et ma pole päris üksi...mingi aja möödudes tuleb järgmine mutike (esimene oli juba bussipeatuse pingil platsis(, kes ähib ja ohib, et Tal on nii rasked kotid ja kas tohib ka need pingile toetada. Esimene mutikene rõõmsatujuliselt:"Muidugi tohid...me pole nii kaua näinud."
Teine mutike pobiseb moka otsast miskit vastu ja peale väikest pausi küsib esimene mutike imestunud häälel:"Kas Sina oled Endla?!"
Ma ise mõtlesin, et huvitav, kui mutike alles praegu tabas ära, et millise sõbranjega vestleb ja enne just ütles, et pole ammu näinud, et kuidas teadis üldse seda öelda...eks pean ka sinna vanuseni elama, et taolisest müsteeriumist aru saada.
Mingi hetke pärast kargas esimene mutike üles ja seisatas peaaegu minu kõrvale ja hakkas elavaloomuliselt rääkima, peale neid kõiki uudiseid, et kes on surnud, kes on veel elus ja kes ei teadnudki, et see ja too on surnud. Ja kas teadsite, et Arvo on nii kõhnaks ja kondiseks jäänud (huvitav milline kõhn inimene ei ole kondine...lihtsalt minu vahemärkus) ja kas teadsite, et kui Arvo noorem oli, siis käis tolle esimese mutikesega tantsimas ning jaksas lausa toda mutikest üles tõsta ja puha...kui ei teadnud, siis nüüd teate ja kogu ülejäänud bussipeatuses olnud rahvas teab nüüd ka...
Esimene mutike:"Pimedus on üks jube asi ja tead mina olen ka täitsa pime. Mul see kollatähni kärbumine ja ongi kõik. Õnneks olen ikka maailma näinud ja see on ikka hea...aga vaat need inimesed, kes kunagi ei näe...see on raske."
Teine mutike:"Jajah, mul on ainult kaeoperatsiooni tehtud ja eks nägemine ole vajalik meel jah."
Esimene mutike:"Oi muidugi, tead kui raske on , kui mitte midagi ei näe! Ma räägin, mina ju puhta pime..." ja seni kuni seletas, et kui pime Ta ikka on, ühines seltskonnaga kolmas proua, kes tasasel häälel uuris tollelt esimeselt mutikeselt, et kas tohib oma koti pingi servale toetada, aga kuna mutike ei kuulnud, siis otsustas too vaikne proua ise natuke tolle mutikese kotte nihutada, aga ohsa säde...tundub, et mutike sai nägijaks ja käratas:"Mis õigusega Te minu kotte omavoliliselt nihutate? Milline labane käitumine!"
Vaikne proua selgitas siis tasasel häälel:"Ma küsisin, et kas tohib oma kotikese siia pinginurgale toetada, aga Te vestlesite ja ei kuulnud."
Mutike:"Kuulge, loomulikult ma vestlen siin ja Teil ei ole õigust ilma luba küsimata mu kotte liigutada."
Vaikne proua:"Ma ju küsisin, aga Te ei kuulnud."
Mutike teisele mutikesele:"Issand, milline jultumus ja labasus ja nii õel käitumine...ise nii vana, aga nii kibestunud!"

a. mulle meeldib viriseda ja konflikte otsida
b. naermine ja lõkerdamine avalikus kohas on äärmiselt häbiväärne tegevus
c. iroonia, sarkasm ja must huumor on sündsusetu
d. pean kõikvõimalike vahenditega jätma endast alati väga korrektse ja vaoshoitud mulje
e. teiste arvamus on minu elu eesmärk
f. ma olen 18+ ja sellega suretasin välja oma sisemise lapsemeelsuse
g. kui mindmiski rõõmustab või kurvastab, siis tuleb kõik endas hoida...ei tasu ülemäära õnnest hüpata ja veel vähem teistega seda jagada
h. mulle meeldib susserdamine ja ussitamine...see on omaette elustiil!

Nonii, kui vastasid kõikidele väidetele jaatavalt, siis pane ruttu alt+F4 aken kinni ja unusta ruttu-ruttu ära selline blogi nagu: kai-su-karu.blogspot.com
 Kui umbes pooltele väidetele vastasid jaatavalt, siis targem oleks Sul oma närve, aega ja sisemist rahu (kui Sul peaks see veel oma elustiili viljeledes alles olema) säästma ning mitte minu blogi lugema!
Kui said ainult mõnele punktile vastata jaatavalt, siis HOIATUS! Siin blogis võib aeg-ajalt esineda mõningasi postitusi, mis Sulle ei meeldi ja muudavad päeva ehk natuke mõrudaks...või tekitavad suure soovi konflikti otsida.
Kui aga mitte ükski väide ei käi Sinu kohta, siis oled õiges kohas. Tere, mina olen Kai! Ma armastan enda pimeduse üle nalja visata ja meeldib, kui teised ka selle üle heatahtlikult lõõbivad, mulle meeldib naerda...meeldib lausa lõkerdada ja kui näete kedagi tänaval kükitamas ja hingetult naermas ning toda isikut saadab kollane labradorist juhtkoer, siis see olen mina ja kinnitan, et minuga on kõik korras :)
Täna ma polegi väga naernud, sest täna on mingi oivaline päev, kus kõik halb, mis võimalik, on juba juhtunud ja üldjuhul halbade asjade üle ma ei naera...see kategoriseeruks juba siis ju hullumeelsuse alla.
Python käitus hommikul väga halvasti, Janet läks pargis hulkuma ja naastes selgus, et käis eramajade kompostihunnikuid tuuseldamas. Pargist koju jõudes avastasin, et Python on selle koti katki rebinud, kuhu sisse ma hoole ja armastusega Janeti karvu kogusin, et nendest lasta teha käpikud...mnjah, tundub, et käpikud peavad veel oma aega ootama. Janetile vandusin pargis, et 1,5 päeva süüa ei saa, aga ma pole sugugi kindel, kas suudan seda vannet ka pidada, sest Janet on ju nii nõmedalt, vastikult ja lollakalt armas ja nunnukas oma pehmete kõrvade, suurte vesiste silmade, saba sopsutamisega.... Hetkel üritan vastu pidada ignoreeerimisprotsessis, sest teadupärast pidavat olema see suurim karistus koerale, kui Sa kõnnid Temast mööda nagu seinast.

Kas olete kuulnud sellisest loomast nagu laiskus? Usun, et olete...ja kes ei ole, siis hästi vaikselt sosistades ütlen (me ei taha ju laiskust üles äratada), et laiskus on täiesti reaalselt eksisteeriv koduloom, kes armastab
pesitseda inimese läheduses. Laiskuse lemmik tegevuseks on mitte midagi tegemine ning eriti meeldib laiskusele, kui peremees ka midagi ei tee. Laiskusele meeldib, kui kõik on korrapäraselt pilla-palla laiali, kui leiduks siin-seal sodi ja prahti...natukene ehk leivapuru diivanil ja kappidel, laiskusele meeldivad kärbsed, sest kus on kärbseid, siis seal on üldjuhul midagi vääga mõnusat...ja laiskuse lemmik poos on üldjuhul horisontaalasend.
Laiskust on leitud kõikidelt mandritelt, laiskus on levinud Põhja-Jäämerest üle Lõuna-Aafrika Antartikani välja. Laiskus ei olene pikkus- ega laiuskraadidest, laiskus oleneb ja sõltub ainult passiivsusest ja seda leidub igas isendis, aga eriti inimloomades (loe: homo sapiensites), aga kuna inimesed on nii igapäevased ja neid kohtab igalpool, siis kirjutan hoopis laiskloomast.

Laiskloomade kehaehitus vastab nende rippuvale eluviisile, pikkadel tugevatel tagajäsemetel on kolm küünist ja esijalgadel on 2-3 küünist, küünised on neil kumerad, nende abil suudavad nad liikuda. Karvad kasvavad kõhult selja suunas, et vihmavesi voolaks maha ja karv kuivaks. Karvastik on tihe, paks ja hallikas-roheline, mis muudab laiskloomad märkamatuks.
Laiskloomade elupaigaks on troopiliste vihmametsade puud, mille otsas nad veedavad oma elu selg alaspidi lösutades ja ronides, maapinnal on nad abitud. Kuigi arvatakse, et laiskloomad magavad peaaegu 24/7, siis tegelikult see päris nii ei ole. Mina magan oma vabal päeval peaaegu sama palju kui laiskloom, ehk et 15h, mis on tegelikult üllatav...et ma suudan nii palju magada :D

Laiskloomad on taimetoitlased ja toituvad peamiselt:
marjadest, puuvõrsetest, õitest, viljadest ja värsketest lehtedest. Laiskloomad on ühed ääretult viisakad loomad ja naabri külmkappi sorama väga tihti ei satu (loe: väga harva lähevad naaber puule toitu otsima), või on siin viisakuse asemel tegemist hoopiski laiskusega...no mine ja võta Sa kinni...laiskloomad pidavat taluma hästi ka nälga ja ega kui viitsimist ei ole ning kui oma külmkapp on tühi, siis peabki ju kõhu korisemist oskama taluda.

Järglaste saamiseks toimub laiskloomade paaritumine puu otsas...väga ekstreemne. Tiinus kestab 5-6 kuud ja järglane võib sündida mistahes aastaajal, aastas sünnib 1 järglane, kes kaalub sündides 200-250g ja ema kannab poega oma rinnal. Laiskloomad saavad täiskasvanu suuruseks 2,5 aastaselt.
Laiskloomad on superhead ujujad, kuid pikatoimelised ja liigutused on mega aeglased. Kuna laiskloomad elavad selg alaspidi, siis on neil siseelundid teistpidi kui teistel loomadel, hingamine ja vereringe on väga aeglased.