Liigne agarus on ogarus, ehk lugu sellest kuidas ma pimedana vastu puud suusatasin

Eile õhtul veeretasin peas mõtet kirjutada oma talvistest seiklustest Nelijärvel ehk et loo sellest, mismoodi ma lõppude lõpuks lõpetasin suusatamise puu ja võsa kaisus. Kuna ilmake on meil ka taas kevadisest päiksest talviseks lumetuisuks kiskunud, siis on viimane aeg see väike seiklus kirja panna.

Kui seltskonnaga Nelijärvele jõudsime ja end tubadesse ära paigutasime, siis kõik said valida sportlikuks tegevuseks uisutamise või suusatamise...tragimad võib-olla jõudsid mõlemat. Mina valisin peale pisikest mõtlemist suusatamise ja seda väga lihtsatel põhjustel:
a. Eestimaad oli valitsenud juba pikemat aega plusskraadid, mis ei tekitanud minus piisavalt suurt usaldusväärsust järvejää vastu, et sinna uisutama minna.
b. olin juba pimedana uisutamist proovinud ja pealegi uisutamiskohti leiab peaaegu igalt poolt ja igal aastaajal.

Kiku oli minuga sama meelt, et järvejää ei tundu olevat piisavalt turvaline. Pealegi jää peal on palju valusam kukkuda ja mis seal salata - Kiku ei oska uisutada. Läksime siis nagu Tip ja Täp omale õige pikkusega suuski ja keppe nõutama. Tark oleks ju olnud küsida, et kuhu poole jäävad suusarajad, aga küsimine ongi ainult nõrkadele. Meie panime suusad õlgadele ja astusime targalt ja elegantselt (loe: nagu tõelises suusafilmis) uksest välja. Meil mõlemil oli kaasas ka oma ergutusmeeskond (loe: Ellie ja Janet), kes hoolimata meie puuduvatest oskustest, rõõmustasid iga meie pisemaigi saavutuse üle......(no fine...tegelikult rõõmustasid nad metsa üle).

Kui olime natuke maad kõndinud, müksasin Kikut ja küsisin: "No, kas näed juba suusaradu?"
Kiku: "Eeeiii, ma ausalt öeldes ei näe isegi lund..."
"Misasja?! Päriselt räägid või?"

Lõpuks leidsime aktiivse ja tragi inimese (loe: Aigi), kes oli juba suusatamaski käinud ja oma silmaga lund näinud. Tema saatis meid lahkesti suusaraja alguspunkti ja aitas meile isegi suusad alla. Tänapäeval ei ole suusa ja saabaste kinnitamine teps mitte enam selline nagu minu lapsepõlves, kus pidid hoolt kandma, et suusasaapataldades olevad augud ei läheks lund täis ja siis pidid oma suusasaapanina mingisuguste metallkronsteinide vahele suruma, ise samal ajal jälgides, et need metallnagad sobituksid saapataldades olevate aukudega. Tänapäeval on asjad palju edasi arenenud ja käivad palju lihtsamini. Suusad jalas, kepid käes, süda pulbitsemas elevusest ja nägu naerul, kibelesin ma rajale.

Leppisime Kikuga kokku, et Tema suusatab minu ees ja annab teada, et kummale poole rada kaldub, mis tundus ju igati loogiline, et nägija suusatab minu ees. Esimesed lükked lumel olid tunnetuse saamiseks ja iga sentimeetriga kasvas minus tahtejõud, spordivaim ja seesama tunnetus. Lõpuks suusatasime Kikuga kõrvuti, lobisesime maast ja ilmast ja siis ma mingi hetk läksin omas tempos sujuvalt ette ära, kui Kiku äkitselt hõikas, et ma ootaks Teda järgi. Jäin seisma ja ootasin...ootasin-ootasin-ootasin....ootasin nimelt, millal Kiku suudab end horisontaalasendist taaskord uuesti vertikaalasendisse püsti ajada. Aega võttis, aga asja sai ja lõpuks saime edasi liigutud.

Tuli esimene jäisem küngas, mille peale Kiku lausus, et siit tuleb küll külg ees minna, aga mina ütlesin, et mina küll külg ees ei lähe ja hakkasin end keppide najal üles tõmbama ja sain täitsa hakkama. Julgustasin Kikut sama tegema (kuigi Ta putkis vastu ja ütles, et Tal pole kätes nii palju jõudu, et kogu oma keha üles vinnata). Ma kusjuures isegi praegu ei oska öelda, et mil moel Ta sellest künkast lõpuks üles sai, aga üles Ta sai. Künka peal seistes avastasime, et näe eemalt tulevad ka meie seltskonna ülejäänud liikmed- Liis, Maarja ja Eda...viimane pidi Kiku sõnul olema vana suusaäss ja Tal oli selles tuline õigus, sest sel ajal, kui meie ukerdasime 4 km rajal, siis Eda oli juba mitu ringi sellele rajale peale teinud.

Olimegi siis nüüd neljakesi pundis ja Eda viiendana kuskil mööda nõlvasid tuhisemas nagu Kristina Šmigun-Vähi. Kuna teised itsitasid ja tegid vahepeal niisama nalja, siis mina tahtsin ikka päriselt suusatada ja kehale toonust anda ja andsin aina vunki juurde. Tuli siis lauge kallak, kus sain juba päris suure hoo sisse ja kui ma sealt alla tuhisesin, siis kisasin üle metsade ja kisendasin: "Ma saaaaaan surmaaaaaa!"
Ehee, tegelikkuses ma ei saanud surma ja jäin isegi püsti. Kui ma nägijana käisin suusatamas, siis mul ei õnnestunud kunagi mäest alla laskudes püsti jääda, kuna kardan kõrgust ja kui juba nõlva nägin, siis tõmbus keha krampi ja nii ma potsatasin poole künka peal pepuli, kuid kui ei näe, siis ei oska ka ju karta. Vot selline pimedaks olemise eelis ;)
Lõpuks jõudsime järgmise kõrgendiku ette, kus kõik kolm nägijat väitsid mulle kindlalt kui raudpoldid, et siit me ei hakka üles minema ja veel vähem alla tulema. Püüdsin neid suti-suti moosida, aga kuna keegi ei võtnud vedu, siis keerasime otsa ringi ja hakkasime tuldud teed tagasi nühkima.

Minnes olin ma ülejäänud grupi ees, aga ümber pöörates ja tagasi liikudes jäin viimaseks, kuid mitte kauaks...peagi tuhisesin kõigist kolmest mööda, kuna keset rada oli mingisugune tropp ette tekkinud. Nimelt oli Kiku vahepeal jälle end horisontaali visanud ja teised naersid, kes filmis ja kes püüdis vaesekest aidata. Kiku oli üldse rohkem pikali kui püsti.
Ma läksin mööda ja mingi aja pärast tuhisesin kõrgemast mäest alla, hoog läks nii suureks, et tekkis tunne ja mõte, et ma pean hoogu pidurdama. Kuna mul pole väga halli aimu ka, mismoodi suuskadega pidurdada, siis see minu kiirelt refleksist tulnud pidurdusvariant ei toiminud eriti edukalt (loe: astusin rajalt kõrvale). Tark laps ma ütlen. Selle tulemusel maandusin ma kuskil võpsikus ja peaga vastu puud.
Suusad ristis, kepid laiali, või oli vastupidi, püüdsin end ajada istukile ja kerges uimasusest toibudes hõikasin teistele: "Ma kukkusin!" (umbes nii, et no tulge ja tehke nüüd midagi).

Äkki kuulsin kuidas Maarja teistele hõikas: "Kai kukkus!" ja sööstis suuskadel minu juurde (loe: kukkus minu kõrvale).
Noh, edasine on veidi segane, sest kuskilt tuli suusaäss Eda, kes aitas mul suusad jalast ära võtta ja tõmbas mu püsti, Liis filmis, Maarja tegi sündmuskohast ja asjaosalistest pilti, mina naersin ja tupsutasin oma haavu. Minu suusaseiklus lõppes ninaverejooksuga, kriimuga põsel, umbes viie sentimeetri pikkune haav peas ja nina pealt oli ka katki.

Nelijärve puhketoas hakkasin muretsema, et äkki on mul ikkagi peapõrutus ja mis siis, kui ma hommikul ei ärkagi. Kiku targa inimesena oli kuskilt lugenud peapõrutuse sümptomite kohta ja seal oli näiteks kirjas, et inimene peab suutma keskendunult jälgida sõrme liikumist - minu puhul suti raskendatud see sõrme jälgimine :D
Inimene, kellel on peapõrutuse kahtlus, ei ole võimeline naerma - Kiku välistas ka selle variandi, sest nii kui selle lause mulle ütles, purtsatasin ma naerma, mille peale Ta tunnistas mu terveks. Kuid, et olla päris kindel, siis hommikul ärgates tegi Kiku viimase kontrolli ja küsis: "Kuidas enesetunne? Kas esineb uimasust ja kahekordset nägemist?"

Kokkuvõtteks tahan öelda, et kuigi võib-olla tundub see suusalugu veidi hirmutav, siis mind küll ei hirmutanud ja ma sain sellest kogemusest nii suure suusapisiku, et plaanin endale osta päris isiklikud suusad, et hakata käima Kilingi-Nõmme suusarajadel suusatamas. Ma olen tõsiselt vaimustuses oma uuest sportlikust hobist.