Nii põhjalik ka ei tasuks olla, et põhi lausa peale tuleks...

Kuna minu aeg ja energia kulusid vahepeal rohkem töisematele asjadele, siis jäid kodused toimetused kahetsusväärselt tahaplaanile. Kuid viimastel nädalatel olen end taas kord kokku võtnud ja üritanud usinasti üle päeva tolmuimejaga toad üle tõmmata. Olgem ausad, tõuke hakata jälle tubliks koduperenaiseks tuli Joosepilt, kuna hakkasin saama väikseid vihjeid selle kohta, et vaibad on liiga karvased... Kuna mulle isiklikult ei meeldi selliseid vihjeid saada, siis tuli hakata rohkem panustama oma aega vaipadele.

Tänane päev ei olnud erand. Kui sain maitsva lõhesupi valmis, nõud pestud, kapi pealsed puhastatud, tuli anda viimane lihv vaipadele ja tirisin välja tolmuimeja. Tegin korralikult harjastega vaibad puhtaks ja et toanurkadesse kogunud karvad, liiv, tolm ka kätte saada, siis eemaldasin tolmuimejalt selle metallse osa koos harjastega ja jätkasin tegevust.

Tavaliselt ma nii põhjalik ei ole, et kõik nurga tagused ja viimse kui millimeetri tõmban üle, kuid täna oli selline tuhin peal, et mõtlesin olla äärmiselt põhjalik ja suundusin tolmuimejaga suisa kraanikausikapi alla. Seal paiknevad meil kartulid, porgandid, sibulad, küüslaugud ja koerte veekauss.
Ma siis rahulikult imen, kui äkki käib selline hääl nagu tolmuimeja luristaks endale kilekotti sisse. No teate ju küll seda häält, eksole. Tõmbasin siis tolmuimeja veidi eemale ja kükitasin, et segav "kilekott" eemaldada, kuid oma üllatuseks avastasin, et polegi ühtegi häirivat kilekotti. Kuid sekund hiljem märkasin, et ma olin koerte veekausi veest tühjaks imenud...

Tark perenaine oleks koheselt tolmuimeja välja lülitanud, aga mina ilmselgelt nende hulka ei kuulu. Sellega on umbes sama geiss, kui Toomemäe trepist alla kukkudes jalaluu murdsin ja siis läksin ka koju tolmuimejaga undama. Mul oleks nagu mingi valu selle tolmuimejaga kogu aeg ringi hullata. Endal on jalaluu katki, aga eiii...võtame ikka tolmu...minut tagasi imesin kausi täie vett elektriga töötavasse masina süsteemi sisse, aga eiii...võtame tolmu edasi...briljantne! Ma suudan ennast endiselt aeg-ajalt üllatada.

Mässasin selle masinaga siis nii kaua edasi kuni...üllatus-üllatus...ühel hetkel tundsin imelikku haisu ja väike alarm hakkas peas tööle, et äkki peaks ikka laskma tolmuimejal natuke kuivada (milline suurepärane mõte). Pakkisin masina kokku ja panin nurka seisma, ise mõeldes, et no kui järgmine kord kasutama hakkan, et ju selleks ajaks on ära kuivanud. Tjah, kõik need kaks liitrit, onju :D

Mõni aeg hiljem jõudis ka Joosep töölt koju, kes esimese asjana korterisse sisse astudes küsis, et kas koer on oksendanud. Ma olin natuke hämmingus, kuna mina polnud küll koerte poolt midagi veidrat kuulnud. Ma enam ei mäleta mismoodi meil jutt lõpuks selleni jõudis, aga mingi hetk tunnistasin häbelikult Joosepile, et ma kogemata imesin tolmuimejaga koerte veekausi tühjaks, mille peale Joosep ütles: "Ma tean, sest see n-ö okse oli hoopis tolmuimejast tilkunud vesi."
Kukkusin siis Seletama: "Ma tahtsin olla põhjalik ja tubli ja ma täiesti kogemata. Ma ei saanud kohe arugi, et nii palju vett imesin sisse, kuid kui kärsakat tundsin, siis jätsin masina kohe seisma ja panin nurka kuivama - no et küll järgmiseks korraks ära kuivab..."
Joosep humoorikalt: "Sa eii oleee mu naineee!"
Mina võimalikult armsal häälel ja häbelikult naeratades: "Olen küll!"

Joosep asetas raske ohkega käed mu õlgadele ja vaatas mulle paar sekundit otsa ja suundus tolmuimejat lahti võtma, et uudistada, mis seis masinaga on. Kui võttis filtri välja, siis pistis sellega ruttu jooksu, kuna see nirises sõna otseses mõttes veest, masina sees loksus ka veidi vett ja nüüd kuivatame kogu kupatust soojapuhuri ees. Hetkel pole veel kindel, kas tolmuimejast saab elulooma, aga loodame parimat.