Enne tehke praktikat ja siis tulge oma prohvetliku sõnumit kuulutama

Ma olen ammu mõelnud, et kuidas või mismoodi jagavad need inimesed oma kõrgeid vaimseid teadmisi paarissuhte kohta, kes ise pole kunagi üheski pikaajalises suhtes olnud? Minu tutvusringkonnas on selliseid inimesi suisa kaks. Selle aja jooksul mil ma nendega tutvusin, pole nad kordagi suhtes olnud (va mõni üheöö suhe) ja ma ei räägi siin mingisugusest poolest või kahest aastast. Neil on nagu mingisugune vaimne sõnum, et milline peaks üks täiuslik, vaimne ja tasakaalustatud paarissuhe olema. Noo, et kumbki osapool arvestab teineteisega, annavad üksteisele parajalt hingamisruumi, alati suhtlevad oma muredest ja kuulavad üksteist rahulikult ära, isegi siis, kui üks tahaks teisele näkku karjuda "Krdi tõbras, pista end põlema!"" või puldiga vastu kuplit virutada. Kuid, kui Sinu kaaslane peaks siiski hetkeks kaotama temperamendi, siis püüa teda mõista, et ta on kõigest inimene ja aita tal rahuneda ja räägi temaga ikka ilusasti edasi. "Kallis, püüame säilitada vaimset tasakaalu ja suhelda rahus, sest paarissuhe kõige oluliseim komponent on ju üksteise väärtustamine, usaldamine ja vaimsel tasandil suhtlemine".
Ookei, võib-olla ma tõesti paari asjaga siin nõustun, aga mul tekib ikkagi sellest olenemata alati küsimus, et mille krdima pärast nad siis pole selles oma täisväärtuslikus ja vaimses suhtes? Ja veel ma ei mõista, et kuidas hordide kaupa naisi ja mehi pressivad sellele postitusele feissbuukis like, kui nad teavad, et see nende n-ö "vaimne õpetaja" pole pikaajalise suhtekogemusega ega praktilise kogemusega, pole füüsilist eeskuju, tühipaljad sõnad. Ma lihtsalt ei mõista...minu mõistus ei küündi selleni. Ma tahaksin alati öelda nendele isehakanud suhtenõustajatele, et enne, kui tuled siia prohvetlikult oma sillerdavaid ja hõljuvaid tupsunupsu unelmaid jagama, siis leia endale kõigepealt kaaslane, ole vähemalt viis aastat suhtes ja siis kirjuta paar rida sellest, kui harmooniline suhe teil on ja kuidas te mõistate üksteist alati poolelt sõnalt, poolelt mõttelt, pole kunagi tülitsenud, pole kunagi närvi läinud, mis hääle tõstmine? Meie suhtes seda pole ja uksi me ka ei pauguta...oleme alati nagu kaks lillekest aasal.
Kui keegi peaks praegu minuga nõustuma, siis teile öeldakse suure tõenäosusega, et te lihtsalt elate silmaklappidega ja pole kunagi oma elus kogenud päris armastust. Sest meie pole vaimsed ja meie ei ole lugenud eneseabiraamatuid, meie peal lasub suur tume mass, mis meid kõiki rõhub. Isegi, kui Sul on laps ja tore armastav mees, ilus kodu ja armsad traditsioonid, aga ikka tuleb nädalas ette sõnelusi, vaidlusi,pahurdamisi, solvumisi, siis oioi, see pole õige suhe...
Mina olen lihtsalt arvamusel, et täiuslikku inimest pole olemas. Jah, osad püüdlevad selle poole, aga kui Sa üritad saada täiuslikuks, siis hakkad enda kõrvale samuti seda härra või preili Täiuslikust otsima, aga imelikul kombel ei leia, sest teate mis? Täiuslikus on ka vaataja silmades. Kui ühe jaoks on näiteks täiuslik naine töötav ja karjääri tegev ja teise jaoks armas koduperenaine ja kolmanda jaoks mingisugune combo nendest kahest, siis ei olegi võimalik kõigile ühe pulga järgi kriteeriume jagada.
Teiseks olen mõelnud, et kui suhtes olles, hakkab üks osapool äkki püüdlema täiuslikuse poole, siis võib teine pool hakata tundma, et polegi enam oma kaaslase jaoks piisavalt täiuslik. Kas see on siis õige, et niimoodi vaimselt hakkad oma teist poolt terroriseerima?
Ühesõnaga ma panin praegu järjest oma mõtted kirja ja loodetavasti sai see enam-vähem selge jutt. Lihtsalt mina olen küll seisukohal, et kõigil on meil mingid nurgad, mis suhte jooksul veidi kumeramaks muutuvad ja seda ikka läbi kakluste, sõimlemise ja vaidluste. Tülitsetakse ja lepitakse, vahel on ka möödarääkimisi ja siis jälle poolelt sõnalt mõistmisi ja teate mis? Aga see ongi täiesti toimiv ja normaalne suhe :D (jaah, ma olen pimestatud...nii vaimselt kui ka füüsiliselt). Ma ei paki sellepärast oma seitset kohvrit kokku, kuitekib mingisugune probleem ning ma ei jookse igas suunas laiali, silt pea kohal "Otsin oma uut härra Täiuslikku!".
Lõpuks jäävad inimesed haigeks, kui koguaeg neile söögi alla ja peale esitate oma "vaimseid" küsimusi: "Kas Sina oled täiuslikus ja harmoonilises suhtes? Kas Sinu kaaslane austab ja väärtustab Sind? Loe läbi meie 7 punkti ja saa vastused oma küsimustele!" Ausalt, käige p*rse!

CONVERSATION

7 kommentaari:

  1. Mina ei pea ennast väga vaimseks inimeseks ja kedagi nõustama ammugi ei kipu kui minu arvamust ei küsita. Ma mõtlesin praegu ka, et kas võtta sõna või mitte võtta ja võtan siiski, soovimata sind vähimalgi määral sellega pahandada. Mina olen praeguses suhtes olnud peaaegu 8 aastat ja ei, meil ei ole olnud karjumisi ja sõimlemisi ei ole kohe kindlasti mitte olnud. Meil on eriarvamused ja need me lahendame tõesti häält tõstmata, mina ei pea võimalikuks konflikti lahendada teineteise peale karjudes. Kui emotsioonid keevad nii üle, et hääl hakkab tõusma ja argumendid asenduvad lahmimisega, siis me jätame asjade klaarimise pooleli ja oleme eraldi tubades või läheb üks meist jalutama kuni vestlust on võimalik rahulikult jätkata. Ja üks oluline reegel on see, et magama tuleb minna rahus ja üksmeeles. Aga ma ei ütle, et teised peaksid niiviisi elama, igaühele oma. Minule on oluline näha asjade tagamaid: miks ta hetkel niimoodi käitub? miks mina niiviisi reageerin? Vahel kui teise inimese käitumine tundub häiriv, tuleb mõelda: MIKS see mind häirib, ja sageli mõistad, et viga pole mitte teises inimeses, vaid sinus eneses :)

    Ja miks mõned kes justkui teavad, kuidas kõik peab olema, enda kõrvale kaaslast pole leidnud ? Ehk seepärast, et nad ei taha suhet suhte pärast, vaid tahavad kaaslast, kes jagaks nende seisukohti ja väärtushinnanguid...ja seda pole lihtne leida.

    VastaKustuta
  2. Novot, Sinu näide on hea ja aktsepteeritav, kuna tõid konkreetse ja reaalse näite.Teie suhte toimimise kohta kuulaksin mina küll häid soovitusi ja kogemusi, sest on mille põhjal rääkida...ei võta kuskilt laest neid.
    Muidugi ma usun, et suhtes saab ka nii olla, et tõesti kõik erimeelsused lahendatakse enam-vähem inimlikult ja kui hakkab ärritus tekkima, siis on tõesti hea lahendus minna eraldi tubadesse või jalutama. Kuid tean inimesi, kes soovivad, et mees oleks nendega selline tupsununnu ja kannaks kätel ja rohiks peenraid ja võimleks, suhtleks probleemidest stoilise rahu ja vaimsusega ning räägiks kuust ja tähtedest, aga samas oskaks öelda ka mõnd karmimat sõna naisele...siis mul jääbki arusaamatuks, et mida nad lõppude lõpuks oma kaaslasest tahavad? Ja kui juba mina ei saa aru, siis kuidas suhtes olev inimene, kes on selle keerise sees, peaks suutma selget mõistust säilitada.
    Ma ei tea, võib-olla teen liiga, aga nii ma mõtlen...

    VastaKustuta
  3. Nagu oleksid mu hommikust blogipostil lugenud või midagi - http://g2tlin.com/2015/08/26/ara-soo-vana-suppi/
    :D

    VastaKustuta
  4. Oh, küsimus polegi niiväga tülide vältimises, vaid pigem selles, kuidas nendest ühiselt läbi tullakse. Minusugune tasane eestlane võib-olla tõesti elab nii, et ei tülitsegi (meil sai just 5 aastat abielu ja ei ole olnud vajadust väga nõusid loopida või karjuda), aga samas on täiesti toimivaid paare, kus aeg-ajalt ikka välku lööb ja müristab ka. Inimesed on ju erinevad ja mõned peavadki saama natuke auru välja lasta. Tegelikult ongi kõige hullem see, kui jäetakse asjadest rääkimata. Meil oli kohe abikaasaga selline kokkulepe, et ütleme kohe alguses välja, kui miski ei meeldi. Kui hiljem asjad kuhjuvad, siis see saabki sageli suhtele saatuslikuks.

    Aga hea soovitus minu emalt ja vanaemalt - mehel tuleb ikka kõht täis sööta, enne kui hakata tõsiseid jutte rääkima. Väsinud ja näljane mees ei ole hea vestluskaaslane. Teine asi minu enda varamust on see, et kui mees millessegi väga keskendunud on (nt vaatab telekast mingit uudisklippi), siis pole mõtet just sel hetkel segama hakata. Nii tüüpiline on see, et tullakse oma jutuga ja siis sõimatakse, et miks mees ei kuula.

    Aga eks kõige alus on üksteise usaldamine ja armastus. Kui see on olemas, siis tullakse läbi rahuaja ja tülide, läbi raskuste ja rõõmude. Ideaalne variant on see, kui saad oma elukaaslasega parim sõber olla - nagu sõpruseski, tuleb igasuguseid aegu ette, aga sõprus on sellest kõigest tugevam. Ja mõlemad pooled peavad olema valmis oma nurki tasandama - kui ainult üks pingutab, siis jällegi suhe ei toimi.

    Aga noh, mis ma siin räägin - minul ongi elus ainult üks suhe olnud. Abiellusin oma esimese armastusega (kellega kohtusin, kui olin 29), nii et jah, kogemustepagas on nadi või nii. :D

    VastaKustuta
  5. Väga hästi ja tabavalt öeldud! :)

    VastaKustuta
  6. Jah, enne kui mina siia ringiga tagasi jõudsin, on Pia juba terve hulga tähtsaid asju ära öelnud :) Minu mees on kohe eriti selline, et ükskõik mida ma arutada tahan, on see siis mõni erimeelsus või mistahes lahendamist vajav küsimus, kõht peab tal kindlasti täis olema, muidu olen selle lahingu juba ette kaotanud :D Aga jah, nagu Pia ütles, kõik ei peagi vaikselt ja vagalt oma asju klaarima, mõnel on vaja, et oleks välk ja pauk, siis on nagu ikka peale äikest, õhk puhas ja värske :) Sellepärast mina soovitama ei kipugi, kui suhe toimib, siis pole see ju tähtis, et mina teeksin teisiti kui ei toimi ja keegi minu nõu küsib, siis ma võin ju öelda, et mina prooviksin selles olukorras seda või teist.

    Aga aitäh selle postituse eest, sain siit pikemaks mõtteainet ja tõuke järjekordseks väikeseks eneseanalüüsiks :)

    VastaKustuta
  7. Nojah, see reegel, et enne magama ei lähe, kui erimeelsused lahendatud... Ma olen kuulnud, et regulaarne magamine on tervislik. Kõik inimesed ei ole nagu (eneseabi)raamatud, et asjad lahenevad nagu naksti. Me nt vahel käärime ikka mitu päeva enne, kui rahus edasi läheme.
    Eks ma olen see äiksepilve tüüpi naine. Ei viitsi iga vedelevat sokki kohe sirgeks rääkida. Kui juba sokukuhi tekib, siis korralik äike ja õhk jälle puhas.

    Ei pretendeeri kuidagi absoluutsele tõele, ega soovita nii elada. Samas see kahe õitsva lillekese stiil mulle ka ei sobi.

    VastaKustuta

Back
to top