Närvidemäng korteriga

Meil on siis hetkel käsil päris oma pesa soetamine. Eelmise aasta lõpus uurisime niisama variante ja turuseisu ning kuna meie soov oli kolida väikelinna, siis mõlemale meelepäraseks paigaks sai valitud Kilingi-Nõmme. Bussiliiklus Pärnu, Viljandi ja Tartu vahet on suhteliselt hea, mis on siis minu kui pimeda jaoks väga-väga oluline. Ma ei suudaks sedasi elada, kui ma ei pääseks suuremasse linna liikuma ja shoppama. Kindlasti hakkan ikka 1-2 korda nädalas ka Tartus käima, nii et päris lahti minust ei saa. Korter, mis meil jäi silma juba eelmise aasta oktoobris on selline. Ma olen peaaegu miljon postitust sellest teinud, et kui väga ma tahan seda korterit ja kui ma ei saa, siis on kõik läbi...paremat pakkumist lihtsalt ei tule. Asi ei ole lihtsalt korteris, vaid see asukoht (männimetsa kõrval) on võrratu, sisehoov on vaikne ja rahulik. Ei ole nii, et kui astud trepikojast välja, siis 10 matsi vahivad, et mida teed ja kuhu lähed. Korteril on oma garaaž (tänapäeval on need juba haruldaseks jäänud), kuiv kelder, mis on äärmiselt oluline, kui ma tahan seal talvekartuleid hoida vms, all on üldkasutatav kaminaruum, mida korteriühistu lubab lahkelt kasutada pidudeks ja koosistumiseks, saun ja sisehoovis on äge grillinurk. Lisaks on korter suhteliselt heas seisus ja võimalik kohe sisse kolida. Kogu see kompott maksab ainult 20 000€. Kui otsiksite ka endale alustuseks oma kõige esimest pesa, siis selline oleks minu meelest super variant, kui see oleks muidugist teile sobivas asukohas.
Leppisime Joosepiga kokku, et aprillis, kui tal saab aasta uues töökohas täis, siis hakkame korteriga tegelema ja nii ma siis kannatlikult ootasin ja jälgisin hirmunult, et ega keegi meie korterit ära ei osta. Aga noh, ilmselgelt peagi kadus korteri müügikuulutus ära ja mu unistus purunes kildudeks ja kirjutasin halava postituse.
Läks natuke aega mööda ja meie, eriti minu, suureks rõõmuks oli kuulutus tagasi pandud. Kuna Joosep polnud veel ikka nõus korteri teemaga tegelema, vaid ütles, et ootame, sest tahab palgakõrgendust küsida. Õnneks polnud sellega probleemi, et kui mina läheksin oma südamerahuks kohapeale korterit uudistama, et äkki on tegu üldse mingi hästi peidetud peldikuga (mõtleme positiivselt) ja hiljem oleks pettumus ju palju suurem, kui pooled asjad juba aetud. Ma võtsin siis omanikuga ühendust ja leppisime aja kokku, et korterit vaatama minna. Ajasin omale nägijast silmadega professionaalse ja kvalifikatsiooniga meeskonna kokku ning läksime korterit uudistama. Oh, ma käisin terve korteri läbi ja iga ruutmeetri peal ma kujutasin ette ja unistasin, et mida ja kuidas disainin ning milline saab olema lõpptulemus.
Kui koju läksin, siis seletasin ka Joosepile, et nii äge ja ilus ja mida ma kõike seal teeks ja millised köögikapid tuleksid, milline elutuba, milliseid pisikesi detaile ma lisaks ja tead,et sinna mahub lausa pesumasin ära (praeguses hurtsikus meil pole sellist luksust) jne. Mõtlesin, et Joosep ka vaimustub ja jookseme pea ees pangauksest sisse. Aga EI! Ta ütles, et ootame veel... Mida me ootame? Kuniks Jeesus Maa peale laskub või? Olin nii pettunud ja kurb ning ei mõistnud, et kuidas ta ei saa aru, et see on nii suur risk jääda korterist ilma ja mina ei kavatse enam kolmandat aastat üürika eest maksta ligi 400€!

Kuna Joosep sai palgakõrgendust, siis lõpuks ütles, et augustis lähme panka ja ma pidin suurest õnnest lakke hüppama. Läksin ruttu Googeldasin korteri välja, minu õnneks oli kuulutus alles ja lugesin veelkord, näol õndsuslik naeratus, oma armsa korteri täpsemat kirjeldust, kuni jõudsin reani: NB! Kuulutus EI ole aktiivne!
See tunne, mida mind valdas...kirjeldamatu. Võtsin Joosepi Skypei akna lahti ja kirjutasin järgmist:

Kai:
Kallis, see 2-toaline korter...Googeldasin, sain lingi, aga lingile minnes...seal on tekst NB! See kuulutus EI ole aktiivne!

Kai:
Ütle midagi!

Joosep:
Kallis, mis nüüd on?

Joosep:
Me saame selle korteri, ära muretse!

Kai:
Mismoodi, kui kuulutus ei ole aktiivne, mis võib tähendada, et müüdud ja omanik leitud.

Kai:
Mismoodi Sa mind kavatsed nüüd rahustada?

Joosep helistas mulle Skypei ja küsis uuesti, et mis mul praegu probleemiks on. Nagu mis MINU probleemiks on vä? Korter on vist maha müüdud ja Sa oled fakking rahulik!!! Kuna kell polnud veel päris üheksa, siis leidis Joosep, et võin omanikule helistada küll. Valisin siis ärevus hinges numbri ja telefon hakkas kutsuma. Kui kõnele vastati, siis kohe uurisin, et kas korter, mida müüdi on veel alles või juba omaniku leidnud. Sain vastuseks, et korter on...alles! Suurest rõõmust oleksin peaaegu nutma hakanud ja ütlesin eriti õhinal häälel: "Me tahame seda korterit! Me oleme kindlad tahtjad. Kas saab korteri kinni panna?"
Ma olen niii õnnelik! Ma ei jõua ära oodata, mil saan hakata mööbeldama, sisekujundama, külalisi vastu võtma, männimetsas jalutamas käia, Nõmme jõusaalis käia, statkal proovida jooksmist, minna uurida muusikakoolist, et kas mind penskarit võetaks erand korras tšelloõpingutele (kuna ma ikkagist pime ja puha:D), hakkan iga kolmapäev turul mammidega koos räime järjekorras seisma, hakkan järves ujumas käima. Ainuke asi, mida kardan on see, et meil saab veel palju vaidlusi olema korteri sisekujunduse osas. Õnneks ma saan talle meelde tuletada ühte tema lubadust ja tarka lauset "Kai, kui me kunagi ostame päris oma kodu, siis Sina saad selle täielikult ise kujundada". Jeeeiii, mu hiilgehetk on saabunud. Ma tahtsin ju saada sisekujundajaks, enne kui ma pimedaks jäin. Te veel üllatute, kui näete milleks ma võimeline olen :D

CONVERSATION

1 kommentaari:

  1. Oo see on tõesti ilus korter!! Mi sooo häppi for juuu!!!!
    Aga mitte sellepärast, et te Tartust ära lähete😞😞😞.

    VastaKustuta

Back
to top