Intekas Mallukaga ja päev täis uudseid tegemisi

Täna oli mul selline vahva päev, kus hommik algas sellega, et lobisesime Mallukaga (või no, kui täpsem olla, siis andsin talle intervjuu Naistelehe tarbeks). Ma küll ei tea, millal selle ajakirja uus number ilmavalgust näeb, aga selle saab kindlasti välja kuskilt uurida. Õhtupoole sain veel kokku fotograafiga, kes tegi minust ja Janetist artikli juurde ka mõned klõpsud. Ma ei kujuta päris täpselt ette, mis Mallu minu jutust kokku klopsib, aga loodame parimat ja et tuleb ikka loetav jutt :D

Pärast fotoshooti läksin ma Maria ja Kertuga linna peale, sest Maria üritab mulle ka ikka seda ägedat ja ilusat nahkjakki sebida. Denim Dreamis oli muidugi see viimane number ka ära ostetud ja Desiqali

poes pole seda jakki vist müügil olnudki. Kuid müüja ütles, et Maria kirjutagu jaki sildil olev number üles ja siis on väike lootus mulle see kuskilt tellida. Kahjuks pole mul pilti, mida siia vaatamiseks lisada, aga kui ma peaksin mingi ime läbi selle jaki endale saama, siis kindlasti näitan teile ka oma tuusa nahkjakki.

Ja kui juba sai Taskusse mindud, siis läksime võtsime kõik endale boosterid. Kuna üldiselt mulle meeldib uusi asju proovida, siis tegin närvi külmaks ja proovisin uudset rohelist boosterit, mis sisaldas ainult spinatit-piparmünti-sellerit-kurki-jäävett. Ainus, mis mulle sealt loetelust kõlas maitsvalt ja isuäratavalt, oli piparmünt. Sain oma boosteri kätte ja ettevaatlikult võtsin esimese lonksu ja ma ei ropsinudki seda välja. See oli oodatust hoopis palju maitsvam...omapärane, aga maitsev. Sinna kõrvale oleks hästi sobinud fetajuustu pirukas vms. Ma alustaks nüüd oma päeva alati sellise rohelise boosteriga, kui see ei oleks nii neetult kallis.

Edasi liikusime Emajõe äärde, et oma väsinud koivad pingile laiali laotada. Mina, kes enne teeb ja siis alles mõtleb, andsin kohe Janetile korralduse leida mulle pink. Maria küll üritas mulle selgeks teha, et seal "ei ole meie jaoks ruumi", aga no miks peaks pime uskuma nägijat, onju. Läksin ja tsekkisin olukorra ise oma silmaga üle... Oma silm on ikkagist ju kuningas, eksole.

Janet leidis pingi ja mina sotsiaalse inimesena kohe uurisin, et kas siin on meie seltskonnale ka vaba ruumi. Sain jaatava vastuse ja tahtsin juba istet võtta, ise rõõmsalt teisi enda juurde kamandades. Kuid Maria putkis vastu ja kutsus mind pingi teise otsa istuma. Natuke istusime, ma tegin oma õhtuse insuliinisüsti ära ja jõin oma boosteri lõpuni, ise sealjuures nentides, et väheks jäi. Mingi hetk aga märkasin, et Maria ei istugi ja et tegelikult pole ta selle aja jooksul kordagi oma kannikaid pingile toetanud ning tekkis pisike kahtlus, et Mariakene on millestki häiritud. Sain vihjest aru, et tahab pinkide juurest ära liikuda ja hakkasime siis minema, kui vasakult kostus: "Tsau!"

Mina muidugist olen juba nii palju õppinud küll, et EI tasu kõiki tsautada ja seega ma isegi ei vaevunud keskenduma, et kes või kellele seda ütles. Kuid Maria siis pöördus minu poole ja teatas: "Kai, Sulle öeldi tsau..."

Ütlesin siis viisakusest tsau vastu ja läksime edasi. Ma sain aru, et see oli keegi sealt pingilt, aga kes? Seda ma ei teadnud. Kui olime juba piisavalt kaugel sellest kohast, siis selgus, et ma olin viinud rõõmsalt meie seltskonna pompsude keskele istuma ja see kes mulle tsau ütles, oligi üks Tartu pompsudest. Lõpuks sai müsteerium lahendatud, et miks Maria üritas mulle igal võimalikul moel selgeks teha, et sinna ei ole vaja istuma minna. Noo ma ei tea, pegens küll, ma olen pime, öelge mulle lihtsalt otse, mitte läbi lillede, sest madalad kognitiivsed võimed ja pimedus ei ole hea kooslus.

Aga tegelikult on see hea näide sellest, et kui palju võib puhtalt nägemise järgi inimeste suhtes eelarvamusi luua. Mina läksin, haisu polnud ja ei näinud probleemi. Ma ei näinud pompsude räsitud olemust, Aleksandri 2 liitrist plastikpudelit kollases Säästumarketi kilekotis ja minu küsimusele vastati ka sõbralikult. Ehk et välimus võib ju olla eemalepeletav, aga suhelda on nende inimestega ikka võimalik.