Raske on maksimalist olla

Ma tahaksin ka vahel osata olla pohhuist. Kuidas te seda teete?! Ses suhtes, kui ma ei suuda saavutada maksimaalset tulemust või antud olukorrast kõige paremat tulemust, siis tahaksin end põlema pista ning mõttes sõimlen, et krdi tropp, miks Sa ei teinud seda niimoodi ja naamoodi. Idikas!
Veel tahaksin olla ma pohhuist ka selles mõttes, et suudaksin olukorraga leppida. Noo, et ei saavutanud maksimaalset tulemusd- pohlad sellega...elu läheb edasi. Mõistusega saan aru, et see pole normaalne, aga ikkagiii...tahaks kohe ropendada. Ahjaa, sellest võiks ka ju kirjutada, et miks ma siin üldse sellest pohhuismist kirjutan. Me jäime Džännuga täna Eesti juhtkoerte maavõistlusel teiseks, seda sel põhjusel, et minu koer ei ole pohhuist nagu esimeseks tulnud koer- nagu wtf?! Jah, tegelikult ka...see hoolivus ja soov mulle meeldida, sai meile täna saatuslikuks, sest Džännu üritab mulle igat radakest näidata ja aiaaugukest, et äkki perenaine tahab sealt või siit minna. Kui neid pakkumisi poleks olnud, siis oleks võtnud esimese koha. Aga arvestades, et me eile trippisime Tallinnas, Džännut muditi, näpiti, kasutati ja vahiti, siis seda arvestades, tegime väga hea tulemuse...ma püüan end siin nüüd lohutada, eksole :D
Kui natuke veel sellest tänasest võistlusest rääkida, siis üldse võistlejaid oli kokku kõigest neli ja kui olin sutsu (või mis sutsu, ma olin ikka täiesti närvis ära), et saime teise koha, siis üks võistleja ütles, et noo, see pole küll asi mille pärast kurvastada. Nagu what? Sa ei tule mulle ütlema, mille üle mina võin või ei või kurvastada ja kui loosiga sain number 1 (st mina alustasin esimesena raja läbimist), siis kilkasin korraks ja kohe nähvas ära: "Issand küll! Sa oled nagu viieteist aastane!" 
So what?! Ma ei saa aru mis nendel inimestel viga on, kui teised kodakonsed julgevad neist n-ö "kultuursetest inimestest" natuke rohkem, kui ainult soliidselt naeratades, oma meeleolu väljendada. Take it easy, kui oskasid mulle soovitada, et poogen see teine koht, siis võta vabalt ja pohhui see minu üks kilgatus.
Kaheksa paiku koju jõudes läksin kohe magama ja magasin praeguse hetkeni. Nüüd lähen käin koeraga väljas ära ja siis uuesti magama. Agaa hea uudis on see, et hoolimata teisest kohast, sõidan ma ikkagi oktoobris Soome. Tsiises, usute või mitte, aga ma pole never ever Soomes käinud, isegi mitte poole varbagagi.

CONVERSATION

3 kommentaari:

  1. Ma saan Sinust täiesti aru, Kai. Mina lähen ka alati ikka võitma. Isegi tavalistel seltskonnüritustel korraldatud võistlustel võistlen mina võidu peale, mitte lihtsalt selleks, et osa võtta. Kõige raskem ongi taluda selliseid kaotusi, kus ise tead, et oled tegelikult parim, aga siis mingi pisiasja või Sinust mitteolenemata põhjuse tõttu saad napika kaotuse. See on kibe. Ja ei lohuta teadmine, et teine koht on ka tubli tulemus. Noh, tegelikult on ju küll KA tubli tulemus, aga ikkagi ainult KA... Ma ei tea, kas see on geenidest või kasvatusest, aga mul on poeg täpselt samasugune. Jalgpallurina on ta kaotustega harjunud, aga olen tähele pannud, et mida napim kaotus on (või viik), seda rohkem ta endast väljas on. 10-0 vastase kasuks, on ilmselge vastase ülekaalu tunnistamine, aga mingi 1-0 ja vastaste poolkoba värav seejuures, no selline asi ajab ikka väga vihale. Teine koht ajalooviktoriinil, kus oli kaksteist võistkonda, oli põhjuseks mitmepäevasele kodusele monoloogile teemal: "Kuidas ma küll nii loll võisin olla. Ma ju teadsin, et Kuperjanov sai haavata Paju lahingus, aga krt. küll, küsiti, mis mõisa juures ja mina olin NII LOLL, et ei taibanud, et see oli Paju mõis... Ja oleks ma seda teadnud, siis me oleksime võitnud!".
    Nii et ma tunnen Sulle kaotuse puhul kaasa, sest need napikad "teised kohad" on tegelikult tõeliselt vastikud kaotused ja minu meelest ei ole üldsegi põhjust sellise kaotuse puhul head nägu tegema hakata, naeratada ja öelda, et tähtis on ju ikkagi osavõtt... No ei ole. Võistlused on selleks, et võita! Ja emotsioonide väljaelamine on täiesti normaalne. Ei pea alati, hambad ristis, naeratama, et "hea et niigi läits", peabki vihane olema ja üle elama, sest see sunnib järgmisel korral rohkem pingutama. Edu järgmistel võistlustel! Sina ja Dźännu olete parim tiim!

    VastaKustuta
  2. Vot see on niisugune probleem, mis minule jääb võõraks. Ma lähen ka alati võitma ja hasart on laes kuni võistlus kestab ja kui kaotan, siis soovin võitjale õnne ja juba ongi peakene uusi ideid täis. Kui ma tegin kõik, mis minu võimuses, siis olen ma nagunii võitja ja kui ei teinud, siis ma vähemalt tean, mis teinekord teisiti teha. Võib-olla kui miljon euri oleks mängus, siis ma reageeriks valulisemalt, sest see võimaldaks mul täita minu suurima unistuse - päris oma kodu pisike maja pisikese aia ja ühe murelipuuga. Miljonist jääb muidugi üle ka, ülejäägi ma võin teistele anda, kelle unistusi raha aitab lähemale tuua. Ühesõnaga, kui ma ise ei võida, siis ma rõõmustan selle pärast, kes võitis :)

    VastaKustuta
  3. Aitäh Sulle! ☺️
    Tähtis pole osavõtt, vaid võit! :D

    VastaKustuta

Back
to top