Kiire ülevaade nädalavahetusest


Mõni aeg tagasi kirjutas mulle üks mu blogilugeja ja küsis, et kas ma oleksin nõus tulema lasteaeda, kus ta töötab, lastele rääkima juhtkoerast. Ma olin koheselt käpp, sest nagu ma varasemalt olen siin söögi alla ja söögi peale seletanud, siis see on üks minu südame asju, et inimeste teadlikus juhtkoerte kohta kasvaks ja et lapsevanemad ei põgeneks kabuhirmus, kui näevad pimedat tulemas, sest teate lastel on niiiii palju küsimusi, millele täiskasvanutel on millegipärast niiiii piinlik vastata. "Emme, vaata see tüdruk on pime!", "Ole kuss!", "Aga emme, miks see tüdruk pime on?". "Emme, miks sellel koeral selline teistsugune rihm on?", "Ole praegu tasa, tule edasi!", "Aga emme, miks koeral selline rihm on?".
See oli minu esmane kohtumine oma lugejaga ja nagu näha, siis vähemalt esialgu ei osutunudki ta sarimõrvariks. Kusjuures ma ise veel mõtlesin, et ma olen ikka eriti madala ohutundega, sest suvaline inimene võtab minuga feissis ühendust, tutvustab end kui lasteaiatöötajat ja palub viisakalt tulla lastele juhtkoerast rääkima ning pakub, et korjab mu auto peale. Mina rõõmsalt andsin ka aadressi ja ei teinud isegi lähemat taustauuringut, et kas tõepoolest üldse töötab lasteaias vms. Hommikul, kui mu äratus juba kolmandat meeldetuletust lasi, siis Joosep uuris, et mis kell ma ärkama pean. Ma sonisin talle vaevaliselt, et ärkan kahe mintsa pärast (loe: tegelikult pidin 20 minutit tagasi juba ärkama). Järgmiseks uuris Joosep, et kuhu ma üldse minemas olen ja sellele andsin ka äärmiselt "detailirohke" vastuse "lasteaeda". Selline tulvil infot täis vastus on ju äärmiselt "praktiline", sest kui peaksin sarimõrvari otsa koperdama, siis on vähemalt niidiotski mehel olemas, et kust minu otsinguid alustada, sest olgem ausad, Eestis on ju ainult üks lasteaed, eksole, muig. Ja roimarid tegutsevadki kõik ju lasteaedades. 
Ei, tegelikult oli see mu blogilugeja üli äge inimene ja tekkis tunne nagu oleksime juba ammused tuttavad või sõbrad :)

Reedel käisin veel koos Mariaga ka Zeppelini toidupoes ja üle pika aja tuli turvaonu, kes soovis mind informeerida sellest, et mul pole õigus juhtkoeraga seal viibida. Me siis omapoolsest viisakusest teavitasime turvaonu vastu, et tegelikult on mul antud territooriumil koos mind saatva juhtkoeraga õigus viibida küll. See vastus vist turvaonule ei meeldinud ja siis otsis ruttu järgmise põhjuse  ja uuris, et mida mu koer praegu sööb ja kui tõele au anda, siis tegelikult Džännu tõepoolest sõigi miskit põrandalt, mis oli arvatavasti kuskilt katkisest pakendist maha pudenenud vms. Labradorid on ju teadatuntud tööstuslikud tolmuimejad ehk et kõik, mis tee peal maas, tuleb viivitamatult ja mõtlematult ära süüa, sest küll pärast on aega mõelda ja seedida, et mis see oli. Ma nagu ei osanud selles midagi halba näha, et Džännu koristas põrandalt sodi (kuigi keelasin), kuna põrandapesumasin polnud veel oma moppide ja harjadega sinna jõudnud, aga turvaonule sobis selle kallal nokkida vist küll. Pärast, kui poest lahkusime, siis tuli hoopiski selline nüanss välja, et turvaonu olevat ise Džännule nina alla lükanud söödavat sodi ja siis alles hakkas näpuga vehkima, et oioi, mida see koer siin sööb. Mnjah, ju tal oli igav ja sel päeval polnud väga palju taskuvargaid liikvel.

Reedel käisin ja bronnisin lõplikult ka sünnipäeva peoruumi ära ja tegin ka nõutud ettemaksu ning Soolo cateringist tellisin söögid. Nüüd veel vaja ametlikud kutsed laiali saata, ägedaid ringmänge mõelda ja enda outfiti veidi veel tuunida. Ma sain ämmalt pärleid ja klõpsakaga kõrvarõngad ning Joosep leidis ka vanaisa prillid üles, mida plaanib stiilikal kanda. Kui mina proovisin neid prille, siis Joosep ütles, et ma näen nendega eriti rõve välja :D Praegu ei hakka pilti lisama, sest muidu rikun üllatuse ära, aga eks pärast pidu saate ise kaeda neid prille.

CONVERSATION

6 kommentaari:

  1. miks su mees alatihti netis jututubades istub , kas sa ei räägi temaga piisavalt

    VastaKustuta
  2. tean päris mitut pimedat, kes ärrituvad väga, kui neid kõva häälega tänaval kommenteeritakse või lapsed oma vanematelt valju häälega küsivad, et kes või mis. Päevalehes vms oli korra puudega lapse vanema tungivalt kirjutatud palve, et palun-palun lugupeetud lapsevanemad. Taltsutage oma lapsi, on väga piinlik, kui teie lapsed küsivad valju häälega tänaval teistsuguste inimeste, puudega laste-täiskasvanute kohta. palun-palun. Minul endal on ükskõik, kuni mul ei teki just tunnet, et mõni laps ei mõlguta mõttes minu pimesust ära kasutada, kuid on küllalt inimesi, keda häirib see, tõsiselt häirib, kui neid niiviisi kommenteeritakse. Elu on värviline, võib-olla veel värvilisem. :)
    Et ma loodan, et sa ei julgusta lapsevanemaid valju häälega nonde huviobjektide kuuldeulatuses vastama. Mõni neist võib haiget saada.

    VastaKustuta
  3. Hah, ei räägi jah oma mehega piisavalt, muig :D

    Artur, ei mina ei kutsu kedagi üles midagi tegema või tegemata jätma, vaid kirjutan omapoolsetest tähelepanekutest ja et konkreetselt minu jaoks on see naljakas. Ma lihtsalt ei leia, et kui laps küsib normaalsel hääletoonil, et miks inimene kasutab juhtkoera, valget keppi või miks ei näe, et siis lapsevanem peaks oma sestikuleerimisega lapsele tekitama tunnet nagu see on nii häbiväärne, mida praegu küsib....nagu pime olemine oleks ma ei tea mis jube häbiväärne füüsiline puue vms.
    Kui keegi ei suuda hakkama saada oma puudega, siis see ei tähenda, et kogu ülejäänud maailm peab igat oma sõna ja sammu jälgima, et Jumala eest ei solvaks vaest pimedat või puudega inimest. Ega küsimine ja info jagamine või saamine ei ole puudega inimese üle irvitamine...minu meelest oleks nõmedam just see, kui keegi eemal sosistab, aga ei kuule päris hästi, et mida seal sosistatakse. Mis teha, kui pimedatel on oskus hääli paremini eristada ja seetõttu kuulevad teravamalt. See on minu isiklik seisukoht, ma pole kellegi mentor ega pimedate eeskõneleja.

    VastaKustuta
  4. Ma arvan, et sa tead ise ka mitut pimedat inimest, kes ei kipu valget keppi kasutama, kuigi neile oleks sellest abi või oleks vahel abi. Sama häda, äkki keegi märkab, ütleb või arvab midagi.
    Aga eile linnas käies oli päris lõbus, kui üks laps oleks peaaegu jonnima hakanud, sest ema ei öelnud talle, miks onul valge kepp on. :) "ema,miks onul kepp on?" siis palju nõudlikumalt ja valjemalt: "Ema, miks sellel onul kepp on?". siis juba jonni äälega: "aga miks tal kepp on, ütle!"
    naeratasin lapsele ja lehvitasin aga selleks ajaks juba 3-4 meetri kaugusele minust jõudnud lapsele tagant järgi hüüdma ka ei hakanud.
    viis minutit varem möödus üks ema lapsega minust ja seletas talle sama asja, et siis onu tunneb, kui ees on mõni takistus."
    võimalik on, et esimene ema teadis, miks, kuid teine ei osanud lihtsalt midagi vastata. Alati pole asi pahatahtlikuses vms.
    Aga ikkagi on paljudel valus, kui nende kuuldes neist niimoodi räägitakse või häirib see neid. Eestis ei ole tegelikult ka kombeks inimese muid eripärasid valjusti kommenteerda. Oled siin ka ise pahandanud, kui mõni on sinu kohta arvamust avaldanud, et mida naerad, nutad vm. Et nokk kinni, saba lahti. Otse ja avalikult rääkimine lahendab probleeme, levitab vajalikku infot, kuid võib samas kellelegi haiget teha. võta nüüd kinni, kuhu piir tõmmata.

    VastaKustuta
  5. Jah, tean selliseid nägemispuudega inimesi tõepoolest, aga see on konkreetselt juba nende sisemine kompleks, kui ei suuda leppida oma olukorraga. Ma ei tee etteheiteid, aga ega sellepärast ei saa muu maailm hakata nendesse suhtuma nagu pilvetupsukestesse, kes võivad suure tuulega laiali vajuda, et seda ei tohi öelda ja nii ei tohi käituda ja abi ei tohi pakkuda, muidu haavame ja solvame neid jmt. Absurdne!
    Mina ei ole pahandanud, kui keegi on arvamust avaldanud või küsinud mu pimeduse kohta, kuid mulle ei meeldi haletsus. Aga no krt, mis ma ikka teha saan, kui mõni memmeke haletseb...ega ma sellepärast koos temaga sinna pingile nutma ei jää.
    Ja nii palju, kui mina olen erinevaid lapsevanemaid kohanud, siis pigem need, kes ei vasta või üritavad last vaigistada, on kuidagi sellises ebamugavas olukorras, kus ei soovi minu, kui pimeda kuuldes kasutada sõna "pime" vms.

    VastaKustuta
  6. ma ei pidanud silmas seda, kas keegi räägib sinust kui pimedast, pidasin silmas seda, kui keegi räägib sinust kui liiga palju naerjast, muretsejast, pabistajast vm. Siin Ei ole tegelikult vahet, millisest inimese omadusest tema kuuldes rääkida. :P Kui tohib üht, tohib ka teist.
    Igaks juhuks meeldetuletuseks, Jutt on siin sellest, kas inimesed peavad kindlasti esimesel võimalusel ja teise inimese kuuldes temast rääkima või võivad nad seda teha viis sekundit ja mõni meeter eemal. Lihtsalt võimalusena: kas nii või naa või alati otsekohe.

    VastaKustuta

Back
to top