Ilmast ja natuke muud juttu ka

Kui mitte millestki muust pole kirjutada, siis ilmast võib alati rääkida, eriti veel sellistest šarmantsetest ilmastikuoludest nagu meil viimastel päevadel on väljas valitsenud. Kui ma hommikul ärkasin selle peale üles, et tuul sõna otseses mõttes vingus meil magamistoa akna taga, siis oleksin eelistanud jääda terveks päevaks voodisse. Paraku seda õnne mulle ei antud, sest mul oli tänaseks kokku lepitud kohtumine Pärnu Postimehe ajakirjanikuga. Kuna see polnud veel päris klaar, et kas intervjuu tuleb kuskil kohvikus või meie kodus, siis mõtlesin, et oleks vist mõistlik jõulukuusk toanurgast ära koristada. Jep, kui kalendrisse vaadata, siis võib tõdeda, et jõuludest on rohkem kui kuu möödas, aga mul seisis siiani ehitud kuusk toas, isegi päkapikusussid korjasin alles kolm päeva tagasi akna pealt ära...veits imelik hakkas juba. Kuuse saagisin päris mitmeks jupiks ja põletasime ahjus, aga nentisime Joosepiga, et järgmine aasta ostame ikka vist selle tehiskuuse. Jaah, kuulsite täiesti õigesti. Selle rohelise "pudeliharja", mille vastu ma olen varasemalt nii tugevasti protesteerinud, sest see on nii võlts ja pole õiget lõhna ja blablabla. Täitsa uskumatu, eksole. Aga tõesti kuidagi see kuusk puges hinge ja kurb oli oksi tüve küljest maha raiduda...nagu raiuks jäsemeid otsast vms. Võib-olla poleks see nii kurb olnud, kui puu oleks kuivanud ja pudisenud, aga meie kuusk oli tänase päevani ilus, roheline ja värske. Aga noh, kuna erilist kuuselõhna see päris kuusk tuppa ei toonud, siis selles osas minu ootused said petetud ja seega pole mõtet neid noori kuuski nii massiliselt tappa.

Igatahes, kui ma kuuse jäänuseid ahju toppisin, siis kõlas välisuksel koputus. Mina, kes olin näost ja kätest üleni tahmane, nägin välja nagu pesuehtne Tuha-Juhan. Külalisi me ei oodanud ja seega polnud halli aimugi, et kui esindusliku välimusega peaksin ust avama minema. Lootsin vaikselt, et Joosep läheb uksele, aga kuna too härra silkas alles bokserites ringi, siis ilmselgelt jäi ukseavamis kohustus minu peale. Läksin siis veidi häbelikult uksele ja seal seisis minu "kuller", kes toimetas mulle mu maxikirja kohale, mis sisaldas terve hunniku D-vitamiine (aga nendest kirjutan natuke hiljem). Ma tajusin millise uuriva pilguga too kodanik mind ukselävel põrnitses, aga ma üritasin teha nägu nagu ma tean ise ka, et mul pool nägu tahmane ja et see peabki nii olema...see on noorendav ravimask vms. Ajakirjaniku ette ma loomulikult nii ei ilmunud, vaid lippasin ikka enne duši alt läbi.

Kuna ajakirjanikuga pidime kohtuma Nõmme bussijaamas, siis peale pidulikku kuusepõletamistseremooniat sinna ka oma suuna võtsime. Kui trepikojast õue astusime, siis Janet kõigepealt seisatas ja vaatas lootusrikkalt ringi ja otsis kohta siin taeva all, et ehk on siin kuskil koht, kus ei sajaks...mõni murulapike, kuhu paistaks ehk päike? Avastades, et seda ei ole, hakkas ta pettunult lonkima kesklinna poole. Ma isegi ei mäleta, millal viimati me nii aeglaselt, nagu tatt kulgesime. Poole tee peal otsustasin, et teeks Janetil meeleolu parandust ja lasen ta sutsuks jooksma, et äkki saab siis eluvaimu sisse vms. Ega ta väga ringi ei tahtnud silgata, sest igalpool ju nii märg. Ega vee- ja linnukoerad ometigi ju märgi ilmaolustikke armasta. Kui Janet oli juba tükk aega eemal nuhkinud, siis hakkasin teda enda juurde hõikama, aga otseloomulikult oli ta vahepeal kaotanud suutlikuse kuulda mind. Tavaliselt öeldakse, et kui koer ignoreerib, siis pead end koera jaoks huvitavaks tegema ja hästi entusiastlikult teda kutsuma. No ma siis olin ka häästi entusiastlik, lausa nii entusiastlik, et tundsin end pisuke narrina. Hüppasin, plaksutasin käsi ja patsutasin põlvedele ja lasin end kergelt kükki jmt, aga tulemus oli puhas zero. Nõmmes ikka enamik inimesi teavad mind ja inimesed teavad ka seda, et juhtkoerad on targad ja sõnakuulelikud, aga miskipärast ei taha Janet oma sõnakuulelikust siis demonstreerida, kui inimesed juures on. See on umbes sama, et kui oled n-ö suusatamas ja siis ühtäkki märkad, et inimesed lähenevad ja siis tekib Sul mingi idiootlik vajadus demoda inimestele oma olematut suusaoskust, aga loomulikult just sel momendil, kui inimesed on Su kõrval, siis kukud täie pasaga siruli, suusad taeva poole ja jalad koos suuskadega nii puntras, et pole võimalik jupp aega püsti saada.vähemalt mitte alati. Ja nii oligi, mina hüppan-plaksutan-patsutan ja inimesed muudkui mööduvad. Lõpuks mõtlesin, et fine! Ma ei kavatse siin vanaduseni passida ja end lolliks teha, vaid kui muudmoodi koera tähelepanu ei saa, siis hakkan teesklema nagu ma läheksin minema. Sel momendil, kui ma end ümber hakkasin pöörama, avastasin, et oii näe, Janet seisab ju täitsa minu kõrval ning vaatab ka ootusärevaltja pinksalt sellesse samasse suunda, kuhu poole ma ise näoga olin ja hõikasin, sest ei tea ju, mida või keda see perenaine kutsub. Ei tea tõesti...