Paranormaalsed kogemused

Kuigi this shit creaps me out, siis mind on alati paelunud kõiksugu kummitusjutud ja sellised füüsikaga ja teadusega mitte seletavad kogemused ja nähtused. Nagu Malluka postitusest võis näha, siis pääris paljudel inimestel on kõiksugu kummalisi tundmusi ja kokkupuuteid kummitustega olnud (sealhulgas ka minul, kuigi õnneks mitte otseselt. Lihtsalt nägin bussiga surnuaiast mööda sõites sellist inimeste siluettidest koosnevat rongkäiku, kes kõik kandsid pikka rüüd, mille kapuuts oli silmini tõmmatud.Rüüd ise olid heledad ja poolläbipaistvad ning kõik hoidsid oma päid langetanuna maa poole. Praegu sellele mõeldes ja seda siia kirjutades ei teki küll just erilist tahtmist surnuaeda külastada, kuid tol momendil ma ei kartnud, vaid vaatasin neid tüüpe hoopis veidi hämmeldunult). Rohkem selliseid väga konkreetseid kogemusi kummitustega polegi olnud. Jumal tänatud selle eest!
Kuid mul on hoopis üks UFO lugu, mis tõmbas mu ikka päris korralikult rajalt maha ja ma ei julenud päris pikka aega oma toas õhtuti olla, rääkimata veel seal magamisest. Tavaliselt ma lülitan läpaka ööseks välja, aga tol öösel pidin selle käima jätma, kuna üritasin endale eriti aeglase netiühendusega Joosepi poolt saadetud faile alla sikutada. Läppar oli samuti magamistoas kummuti peal ja voodist kuskil 1,5 meetri kaugusel. Järsku ärkasin arvuti jutumöla peale üles, sest see vadistas üpris valjusti ja kiiresti (tavapärasest kiiremini). Alguses mõtlesin, et lihtsalt sai oma failid alla laetud ja nüüd valmistub stand by peale minekuks. Suts veel mölises ja siis jäigi vakka. Kuid mitte kauaks...
Ma ei oska sajanditäpsusega öelda, aga paari sekundi pärast hakkas arvuti uuesti lobisema ja nüüd luges protsente ja neid numbreid luges way to fast (umbes nii kiiresti nagu oleks ta sattunud mingisse eriti kiiresse wifi tsooni). Lisaks ei olnud mulle teadaolevat mul mitte ühtegi proget, mis oleks vajanud uuendamist, installimist ja minu teada sellised suuremad uuendused nõuavad, et inimene ikka mingit accept nuppu ka klikkaks, aga tookord mitte.
Kuna see möla oli ikka üpris valju ja öises vaikses majas kostus see eriti hästi, siis mõtlesin, et tõusen püsti ja teen sellele rüperaalile shut downi. Jõudsin ma selle mõtte ära mõelda ja juba mõtteski valmistusin tekki pealt ära lükkama, kui mu keha täiesti liikumisvõimetuks muutus. Silmad olid mul kinni, jäin halvatuna samasse asendisse nagu ma ärgates olin ja tekk peal. Sel samal momendil, kui mu keha halvatuks muutus, läks tuba justkui valgeks (umbes sama efekt, et kui keegi paneb suure tule järsku põlema ja siis läbi silmalaugude tajud, et ruumis pandi tuli põlema). Lisaks sellele valgusele tekkis ka selline surinat meenutav hääl. Ma ise ütleks, et see sarnanes kõige enam tugeva päevavalguslambipirnile, mida vanasti haiglates kasutati ja osad tasasel kuulamisel suts nagu surisesid. Ainus vahe nendel kahel helil oli see, et minu magamistoas olnud surin oli väga vali ja konkreetne.
Ma ei tea, kui kaua see olukord kestis, aga mulle tundus, et see oli 5-10 sekundit. Kui see surin, valgus ja kõik muu kadus (isegi arvuti oli vakka jäänud), siis vaatasin kella ja see ütles 3:47.
Mitte keegi ei uskunud mind ja naersid mu välja. Nad kuulasid mu ära ja puha, aga oli näha, et nende jaoks oli see lihtsalt mingisugune unenägu vms. Rääkisin seda isegi pastorile, aga no too arvas kohe, et need olid kurjad vaimud. Igatahes see oli ikka päris kaua päevakorras. Kuid, kui sellest sai pea aasta mööda, siis tuli see uuesti isaga jutuks ja ta ütles, et tookord, kui mul see asi juhtus, siis ta ei tahtnud mulle rääkida ja mind veel rohkem paanikasse ajada. No ma ei tea, kui palju on võimalik inimest veel rohkem paanikasse ajada, kui ma juba isa pool üksi olles ootasin neid koju, endal õhupüss kõrval. No ühesõnaga isa rääkis, et sel ajal või suisa isegi samal ööl, kui minul oli see paranormaalne kogemus, siis Kilingi-Nõmme lähistel oli ühel ta sõbral olnud pidu ja kui sõber läks öösel suitsu tegema, siis olevat ka näinud mingit kummalist valgust taevas.
Ma vist parem ei hakka rääkima nendest Igor Volke jutustustest (holy crap, ma proovin mõelda, et see on kõigest kokkusattumus, aga kui Googeldasin Volket, siis sain teada, et just täna...just TÄNA  on tal sünnipäev), et Häädemeestel on kõige enam nähtud tundmatuid lendavaid objekte jmt. Ja kui selle külje pealt asjale läheneda, siis pole ju Häädemeeste ka Nõmmest tea mis kaugel.
Ma isegi ei oska öelda, et kas ma olen rõõmus selle üle, et ma enam ei näe võimalikke kummitusi ja lendavaid objekte (muig, ma räägin nii nagu neid liiguks ja lendaks siin igapäevaselt hordide kaupa ringi), aga samas isegi kui ma ei näe, siis vist on suts hirmsam, kui ma peaksin midagi kuulma, aga ei saa kontrollida, et mis asi sellist häält tekitab ja rääkimata ära jooksmisest (jooksen end esimese seina vastu oimetuks ja dadaa, nägemist!).
Kas teil on selliseid imelikke kogemusi olnud või olete äkki midagi näinud või suisa filminud?

CONVERSATION

4 kommentaari:

  1. Ra**k oli mul nüüd vaja seda lugeda.. :D ma reaalselt nii rämedalt kardan nüüd... deem

    VastaKustuta
  2. Ma tean, mida tunned :D Ma alles hiljaaegu sattusin taas mingisuguseid kummituslugusid lugema ja just siis, kui olin üksi kodus. A la, et laps küsis emalt, et kes see onu seal ripub ja tal on nii kuri nägu. Pluss ema laulis lapsele unelaulu ja kui toast väljus, siis kuulis, et keegi laulab seda laulu edasi. Ema arvas, et laps teeb sellist häält vms ja ei hakanud tuppa tagasi minema ja kui hommikul lapselt küsis, et kas laulis õhtul endale unelaulu, siis laps ütles, et ei, aga see onu laulis talle, uh.
    Ühesõnaga riputa endale küüslauk kaela ja tee voodi ümber soolaring ;)

    VastaKustuta

Back
to top