Mul on isud

Täna on juba mitmes õhtu, kui mul meeletult isutab kõiksugu heade asjade järgi. Kui esimene õhtu tundsin nälga, siis leevendasin selle ühe banaaniga, teisel õhtul närisin kuivatatud õunalaaste ja täna olen siiani suutnud oma kätt vaos hoida, kuigi mul täiega isutab. Eriti ei tee kergemaks Joosep ka oma söömistega, sest härra just hetk tagasi soovis, et ma talle pelmeene praeksin.. Kui pelmentšikud valmis said ja ma neid talle kaussi tõstsin ja hapukoort lisasin, siis vilksas mul hetkeks selline badasslik mõte peast läbi, et ma põgenen selle kausiga magamistuppa, lukustan ukse ja söön kõik pelmentšikud ise ära. Kuid siis sai mõistuse hääl minust võitu ja ma mõistsin, et ma teeksin sellega ainult endale karuteene ja kogu minu nädalane pingutus oleks nagu tühja visatud. Viisin siis härrale tema tellitud pelmeenid ja samal ajal kurtsin, et ma tahan ka pelmeene ja tahan juustukuubikuid ja tahan krõpsu ja tahan kartulisalatit ja tahan pihve ja tahan purksi ja tahan kommi. Noh, Joosep ütles, et kahjuks ei saa ta mulle pelmeene anda, sest peab mind toetama minu toitumiskavas ja siis lihtsalt kallistas mind. Oo, milline üllas härra mul on. Ma ei tea, äkki ma söön õhtusöögi liiga vara? Praeguse toitumiskava järgi ma proovin mitte peale kella 19 süüa, viimane piir on 20, kuid enamus kordi olen mahtunud ikka sinna seitsme sisse. Ma ei tea, ma lähen joon klaasi vett ja kaon ära magama, siis ma vähemalt ei tunne nälga. Ma pole isegi päris kindel, et see näljatunne on, mis mind kimbutab, vaid lihtsalt isud tekitavad tunde nagu ma poleks never midagi söönud. Loodetavasti näen ma unes, kuidas ma saan kõike süüa ja olen selle üle õnnelik, sest toit teeb inimesed rõõmsaks ju või siis näen, milline emavaal ma olen ja see annab mulle rohkem motti vastu pidada või siis näen juba enda lõpptulemust ja kuidas ma suvel rannas bikiinides ringi silkan.