Keldrid ja seal elutsevad...

Minu jaoks on maailma kõige kõhedusttekitavamad ja hirmuäratavamad kohad keldrid. Vahet pole millised, sest kelder on kelder. Aga kõige-kõige hirmsamad on minu meelest siiski need Ameerika filmides esinevad keldrid. No teate küll, need, mis asuvad majas sees ja siis teed lihtsalt ukse lahti ja siis vahib Sulle vastu mingi eriti järsk kivitrepp, kust kõnnid siis alla keldrisse. Uh, mul ajab isegi praegu see jutt judinad peale. Ja alati, kui filmis on mingi imelik hääl või müra, siis see tuleb alati raudpolt kindlalt keldrist ja loomulikult läheb peaosaline ülekere värisedes ja infarkti äärel, aga siiski vapralt, asja uurima... Kus on mõistus? Miks ei võiks haarata mobla ja majast põgeneda ja samal ajal helistada päästeametisse? Ikka vaja ise minna müsteeriumit lahendama. Ja mis on vääriline tasu sellise vapruse eest? Eluaegne trauma, eluksajaks vigane või surm.
Nonii, nüüd läks veits teemast kõrvale, sest noh tegelikult ei tahtnud ma keskenduda Ameerika majakeldritele ega filmidele ja isegi mitte sellest ei tahtnud rääkida, et kui rumal või vapper keegi on. Vaid tahtsin rääkida teile hoopis meie kortermaja keldrist ja oma foobiast. Meie kelder on nagu kelder ikka ja kiituseks ütlen, et see on üpris korralik ja õnneks ei vii keldrisse ka mingit kilomeetrist treppi. Kuid hoolimata selle korralikusest vms, siis no ei kisu mind sinna üksi minema. Kahel korral olen Joosepiga käinud ja siis on ka nii, et Joosep peab kogu aja mult käest kinni hoidma või kui peaks keldrist enne lahkuma, nii et mina peaksin ukse viimasena sulgema, siis konkreetselt satun paanikasse. Mul on lihtsalt koguaeg tunne, et kui ma hakkan keldriust kinni tõmbama, siis tuleb out of nowhere kellegi kummituse käsi ja haarab mu käest kinni või siis ei lase lihtsalt kiusu pärast ust kinni panna vms. Sest noh kummitused võivad ju vahel pahatahtlikud olla...
Ma isegi ei arva, et see foobia oleks kuidagi mu nägemisekaotusega seotud, sest mäletan, et ka lapsena ma pelgasin rõskeid ja hämaraid ruume. Võib-olla ma saaksin siis oma hirmust üle, kui mul oleks oma lihane laps, keda vaja kaitsta ja kellele olla eeskujuks jne, aga seni kuni mul pole sellist motivatsiooni, siis kardan südamerahus edasi. Kusjuures sattusin sel teemal alumiste naabritega suhtlema ja siis naabritüdruk ütles, et tema nägi ükskord keldris kummitust, et mingi vanamees, pika halli habemega istus kolme jalaga taburetil... Mnjaah, nüüd ma tahan veel vähem sinna keldrisse minna.
Kuigi olen mõelnud ka nii, et isegi kui mõni kummitus tahakski mind ehmatada, siis see tal väga hästi ei õnnestuks. Sest näiteks oletame, et hakkan duši alt välja tulema, lükkan dušikardina eest ja siis mulle vahiks kummitus vastu... No nägija ehmataks taoline nägemus kõrvitsaks, aga mina oleksin sama tuima ja ükskõikse näoga edasi, nagu seal poleks kedagist ega midagist. Siis saaks hoopis kummitus tünga :D See mõte mulle isegi meeldib. Aga ainult senikaua, kuni kummitus ei proovi hakata oma kohalolekust kuidagi teistmoodi märku andma...
Mida teie kardate?

PS. Mõtlesin jupp aega, et no mida sellise postituse pealkirjaks küll panna ja siis küsisin Lindalt ideid ning tema soovitus oli järgmine "Kelder on nagu mu kaksikõde, mõlemad oleme pimedad ja õudsad".

CONVERSATION

6 kommentaari:

  1. Jagan keldrihirmu, väiksena alati jooksin kortermaja trepist üles, kuna kartsin isegi keldritrepist möödumist. Lisaks sellele kordus unenägu, kus ma kukkusin üle trepikoja piirde keldri poole (kohale ei jõudnud kunagi). Hetkel polegi keldrit, ei tunne puudust ka. Lisaks ei meeldi veel üksi jala liikuda kuskil, auto või koeraga on samas ok.

    VastaKustuta
  2. Jaaah, meil on trepikojas nii, et kui jõuad esimesele korrusele, siis otse läheb uks välja, aga paremale pöörates jätkub trepp alla keldrisse ja mina peaaegu alati lasen käsipuust enne alla jõudmist lahti, sest see on ka hirmus...
    Mnjah, ma kardan pimedust ka...pime, kes kardab pimedust, irooniline. Aga no õnneks on mul alati koer kõrval :D

    VastaKustuta
  3. Mul on kaks tõsiseltvõetavat foobiat: kõrgus ja maod. Hirmuunenäos ärkan ma telgis ja sealt välja vaadates selgub, et keegi õel ja kuri inimene on telgi pannud justtäpselt kuristiku servale, telgiuksega kuristiku poole. Ja metsa minnes kordan omaette mantrat: et mitte madu näha, et mitte madu näha...Ega pole trehvanud ka viimasel ajal. Viimane madu, keda ma nägin, lamas tee peal rõngas (tegelikult kahtlustan, et tegu võis olla vaskussiga, kes võib-olla oli koolnud). Aga muidugi on minusugusele lausa "paradiisiks" Saaremaa, kus vaskussid õuemurul vingerdavad, kuuride all elavad nn. kodunastikud ja rohtranna kadakapõõsa alt roomas välja suurim rästik, keda mul eluski on õnnestunud kohata... Õõõõh... Madu nähes ma tardun paigale ja selline tunne on nagu hakkaksin tasapisi, alates kandadest, külmaks kiviks muutuma. Kusjuures naljakas on see, et loomaaias võin ma neid akvaariumis olevaid madusid vaadata küll. Miskipärast siis foobia välja ei löö. Õues aga pelgan natuke isegi "vihmamadusid", kui need tee peal vingerdavad.

    VastaKustuta
  4. Ma kardan ka kõrgust, siis ka veel traktoreid, ämblikke, madusid, pimedust :D

    VastaKustuta
  5. Fuuu, keldrid ja maod...jube. Kõik minu lapsepõlve hirmu unenäod olid madudest. Ärkasin unenäos ülesse ja terve minu toa põrand oli madusid täis-üksteise otsas, läbisegi, tohutu kogus... Ja ukse vahelt pressis neid veel juurde. Metsasa lähedal on minu silmad ainult teeäärtel ja kui ma sealt midagi näen, siis on kiirjooks garanteeritud!!! :D Ja keldrid, kui keegi läheb minu ees kledri trepist ülesse, siis on paanika platsis. See on kõige jubedam tunne :S Südame alt käib jutt läbi... Õnneks nüüd mul enam keldrit ei ole, sest elame eramus, aga nüüd on teised hirmud platsis :S

    VastaKustuta
  6. I feel you there...olen sama jutti südame alt tundnud läbi minemas, kui keegi on keldritrepist minust möödunud ja selle tulemusena jätnud mu viimaseks...uh.

    VastaKustuta

Back
to top