Natuke üht ja natuke teist

Ma päris täpselt nüüd ei mäletagi, et mis päeval ma viimati postitasin, aga seda tean ma küll, et see oli mitu päeva tagasi. Seega, et te ei arvaks, et ma olen päris ära kadunud, siis teen väikese ülevaate möödunud päevadest või päevast. Aga kuna ma ei mäleta, millal viimati plogisin ja ilmselgelt ma ei viitsi seda hetkel ka järgi vaadata, siis teen tähtsa näo pähe ja katsun rääkida nendest asjadest, mida te veel ei tea :D
Laupäeva ja pühapäeva kohta ma paraku ei mäletagi, et mida ma tegin, seega hüppan kohe esmaspäeva peale üle. Ehh, see läks nüüd küll imelihtsasti, kaks päeva sai väga kiirelt ja lühidalt kokku võetud :D
Esmaspäeva ma mäletan siis õnneks või kahjuks vääga hästi, sest oli üks ütlemata s*tt päev, ausalt! Ilma ilustamata ja otse öeldes oli see päev täielik disääster. Ma ei hakka heietama, et mis oleks võinud olla teisiti või mis ei meeldinud, vaid kirjutan põhilise, et tekiks väikene ülevaade.
Kuna eile oli Linda süntar (loe: palju õnne, Linda, Sa võid nüüd ametlikult ilma rattakiivrita sõita) ja ta pidi minema Tartusse arsti juurde, siis lõpuks kujunesid asjalood nii, et meie Jossiga läksime ka  Tartusse kaasa. Joosep tegi päeva kontoris tööd ja mina chillisin Lindaga niisama Tartu peal ringi. Aga kõik algas nii halvasti, sest hommikul oli meil kõigil marukiire, kuna pidime jõudma 8:25 bussile (kuhu me küll lõpuks ka jõudsime, aga Tartuni ei saanud), seega ärkasime üpris vara. Tegin algatuseks kõigile kohvi, et süüa Linda sünnipäevahommiku puhul torti, mis oli kõige rõvedam tort ever...sefiirikas, fuh! Ma ei ole üldse suur koogi ja saiakeste fänn ning kui üldse söön kooki / torti, siis pigem jogurtikooki, kus saia osa on minimaalne vms. Samas mu õde on täiesti hull sefiiri järgi ja nõustun selle koha pealt, et sefiirikaid saab teha väga maitsvaid, aga see konkreetne oli ausalt ebameeldiv.  Ma julgen väita, et asi ei ole selles, nagu ma annaksin hinnangu vastavalt oma maitsemeele järgi, vaid see ausalt maitses nagu...mitu päeva seisnud sefiir.
Lilli ei hakanud me samuti hommikuks Lindale kinkima, sest see oleks lillede surm, kui ta peaks ligi 10 tundi nende heintega mööda linna ringi seiklema. Seega otsustasime, et lilled anname vahetult enne ööbimispaika minemist. Kingitust ka Linda meilt ei saanud...seda sel lihtsal põhjusel, kuna kingitus polnud veel Eestisse jõudnud. Hetkel ei oska öelda ka, et kui kaugel see on, aga no ma hoiatasin Lindakest ette, et kingitus ei pruugi õigeks päevaks kohale jõuda ja nii ka läks. Teine kingituse osa pidi olema üllatus. Kuna Linda fännab Eeva Talsit ja Curly Stringsi, siis kirjutasin Eevale ja rääkisin loo ära ning tahtsin kokku leppida üllatuskohtumise või kui Eeval poleks olnud aega kohtuda, et siis oleks teinud personaalse videotervituse vms, aga Eeva pole siiani Facebookis minu kirja lugenud. Äkki järgmiseks sünnipäevaks siis... Igatahes üllatus läks aia taha ja Linda oli väääga pettunud. Otse näkku muidugi ei öelnud, aga kammoon, ma võin ju pime olla, aga ega ma eilane pole :)
Tartusse jõudes käisime arsti juures ära ja kui Linda sai omale kardioaparaadi külge, siis sõitsime kesklinna, kus korra läksid meie teed lahku, sest Linda läks oma sõbrannat  sisseastumiseksamitele saatma ja mina reguleerisin järjekordselt Ülikooli tänaval liiklust :D Ma lihtsalt oletasin, et SEB panga kõrval või juures või kuskil seal on remont läbi ja mööda Ülikooli tänavat on võimalik inimese moodi liigelda, aga näe võta näpust. Järsku keset kõnniteed Janet seisatas, millega andis märku, et ees on takistus. Astusime siis kõnnitee pealt maha ja liikusime mööda kõnniteeäärt edasi. Milline oli takistus, seda ma ei oska öelda, sest ei hakanud uurima. Minu jaoks oli oluline sealt mürisevate masinate vahelt kiiresti vehkat teha. Igatahes, kui takistus läbi sai ja oleks olnud vaja uuesti kõnniteele minna, siis Janeti väitel seda varianti polnud. See tekitas minus üpris suurt segadust ja kuna ehitusmüra kostus ka veel minuni, autoliiklus oli kuidagi teisiti, siis ühtäkki oli kogu linnapilt mu peas pahupidi. Ma muidugi pärast oletasin, et seal võisid ju lumevallid ees olla vms. Kui ma lõpuks sõiduteelt ära ronisin, siis pääsesid kõik need tagasihoidlikud 10 kannatlikku autojuhti meie selja tagant ka taaskord liikuma :D
Lõpuks helistas Linda ja uuris, et kus olen, mille peale vastasin närviliselt, et ma ei tea ja Linda kohe uuris, et mis asja, kas ma eksisin ära. "Eii, ma ei ole eksinud, ma lihtsalt ei tea kus ma hetkel olen!" vastasin pahuralt ja panin kõne kinni. Tihtipeale nägijad ei mõista, miks küll pime pahurdab, kui ta ära eksib, aga pange end ise korraks sellesse olukorda, kus Sa enam üldse ei jaga välja, kus asud või kuhu jäävad tuttavad kohad. Kuna ma ei osanud nagunii mingeid koordinaate Lindale öelda, siis aja kokkuhoiu mõttes panin kõne kinni ja hakkasin end positsioneerima. Kui see tehtud, siis helistasin tagasi ja saime kokku, aga siis tekkis meil järgmine probleem, õigemini me läksime vaidlema, sest mina tahtsin vasakule minna, aga Linda väitis mulle, et vasakul pole kõnniteed. Loomulikult ei uskunud ma teda (miks peaks üldse pime nägija visuaalset pilti uskuma :D) ja pealegi, kuidas saab seal mitte olla kõnniteed, kui ma ise oma jalgadega olen seal kõndinud. Kuna Linda nii enesekindlalt väitis, et ei ole kõnniteed, ei ole kõnniteed, siis hakkasin ümbruse kohta ütlema, et otse ees on ju Lossi tänav ja paremal on Werner jne, aga kuna me olime mõlemad närvis ära, siis otsustasin, et fine, lähme ringiga.
Viisin Linda Kung Fu Pandasse sööma. Mõtlesin, et lasen tal mekkida maailma parimaid kevadrulle, mida aga  loomulikult just sel päeval, kui mina satun Tartusse või kui Lindal on sünnipäev neid ei ole, krr. Asenduseks võtsin siis vürtsised kanatiivad, roheline salat kana ja krevettidega ja lilleline tee.Terve selle aja, kui me sõime, lalises Linda, kui mõttetu sünnipäev tal ikka on ja kõik on nii lamp ja viuviu. Pakkusin välja, et lähme näiteks kinno, aga tal polnud filmi vaatamise meeleolu, siis uurisin, et aga mida siis tahaks teha, kuid seda ei teadnud ta isegi, aga kõik on lamp. Ühesõnaga tõsiselt awkward päev oli. Tundsin kogu aja, et ma pean olema mingisugune lustipump.
Aga lõpuks me siiski läksime kinno Nõida vaatama, see pidi olema verdtarretav õudus vms, aga ausalt, see oli üks neid filme, kus filmi lõpus inimesed tõusid saalis püsti ja ütlesid "What the f*ck!???". Päriselt, nii mina, Linda kui ka teised saalis olnud vaatajad ütlesid seda. Ma teen suts nüüd filmi spoilat. Nii et, kes ei taha elamust rikkuda või teada, mis sai vms, siis ärge edasi lugege. Põhimõtteliselt film ise on kokku klopsitud vana Inglismaa muistenditest ja tegevus toimus samuti muistsel aal. Oli üks paduusklik perekond, kes kohtuotsusega saadeti külast välja metsa äärde elama, kuna nende usku ei võetud külas omaks vms. Igatahes elasid seal rõõmsalt. Ema, isa, vanem peretütar, vanem perepoeg, väiksemat sorti kaksikud (poiss ja tüdruk) ja mingi aeg sündis ka perelisa. Mingi hetk kadus aga see beebi ära ja kuna vanem peretütar tegeles just selle beebiga vahetult enne tema kadumist, siis hakkas ema kahtlustama, et vanem peretütar on nõid. Mingi aeg läksid lapsed metsa karuraudasid vaatama, et metsloomade raiped koju vedada, aga seal juhtus üks äpardus. Seal metsas ilmus äkitselt nähtavale üks valge jänes, kes ehmatas lastega kaasas olnud hobuse ära ja nii juhtuski, et peretütar ja perepoeg jäid metsa kadunuks, sest hobune perutas koos tütrega sügavale metsa ja perepoeg jooksis koerale järgi, kes läks jänest taga ajama. Peretütar leiti õnneks mõne aja pärast üles ja kõik oli nagu korras, kui välja arvata perepoeg, kes oli endiselt kadunud. Samal ajal, kui pere end segaseks muretses, siis poeg järgnes jänesele ja lõpuks jõudis mingi hurtsikuni ja no see oli siis nõiamajake. Majakesest tuli välja üliseksikas ja push upitud tisside ja punase keebiga naine, kes läks poisi juurde, silitas nägu ja suudles poissi. Rohkem ei näidatud, et mis pojaga sai või mis juhtus vms, kuid kunagi hiljem naases perepoeg siiski ööpimeduses tagasi koju ja seda täiesti ihualasti. No ilmselt nõia poolt läbi nõiutud ja seksutatud. Pere oli poja koju naasmise üle üliõnnelik, aga poeg oli peale selliseid katsumusi räsitud ja sattus koheselt haigevoodisse, kus lebas teadvuseta vms. Lõpuks hakkas poja suust verd tulema, siis oksendas terve õuna välja, siis lausus mingisuguseid sõnu, et ta on mu peal ja võtke ära ja lööge pea katki vms ning siis tegi sellist häält nagu oleks orgasmi saanud ja suri ära...või nagu Kiku kommenteeris "Surm läbi surramurra". Ja nii need lapsed muudkui surid ja kadusid ja ning lõpus ründas oinas pereisa, kes suri vigastustesse ja siis hakkas see oinas inimkeeli kõnelema ja siis ainus, kes ellu jäi oli too vanem peretütar, kes oina jutu peale end paljaks võttis ja oina juhatusel metsa mingi lõkke äärde jõudis, kus oli teisigi porgandpaljaid näitsikuid, kes väänlesid ja püherdasid ja siis hakkasid lõpuks ükshaaval lendu tõusma änd thi end. Just, nii imelik see oligi kõik. Kogu film oli veel vanas inglise keeles ja jube raske oli aru saada ning vahepeal pidi Linda mulle päris palju ette lugema, kuna no ausalt...see oli umbes sama arusaadav, kui eesti keelt oskav hiinlane läheb Eesti filmi vaatama, aga keegi on filmi teinud värsitekstis. Algselt plaanisin seda küll Joosepiga vaatama minna, aga hea on, et käisin enne ise ära, sest muidu oleks Joosepil terveks eluks kinoisu ära läinud.
Aga peale kino siis sai Linda meie poolt ka lilled kätte ja Kiku poole jõudes sai Kikult kingituse ja koogi küünlaga ja veel nipetnäpet ja siis Maria käis ka läbi ning nii see läks. Vahepeal oli Linda rõõmus, vahepeal tuli kass jälle kallale ja sellega on ka siis kogu see päev enam-vähem edasi antud. Ahjaa, Joosepiga suutsime õhtul ka veel vaidlema minna ja no siis tundsin küll, et jess jackpot, kuna miskipärast tajusin, et kogu ebaõnnestumiste pärast olen mina ainuisikuliselt vastutav.
Nüüd olen õnneks kodus ja saan suts puhata ning siis hakkan koristama ja süüa tegema. Ostsin täna poest värsket kapsast ja kanahakkliha. Teen jälle hautist. Emalt sebisin kukekaid ka ja nendest teen siis lähipäevil kastet või miskit muud. Tegelikult on üks asi veel, aga selle jätan praegusel momendil saladuseks, kui õige aeg, siis annan märku. Aga ärge arvake, et ma mingi rase või nägijaks olen saanud, ei midagi nii ekstreemset :D

CONVERSATION

13 kommentaari:

  1. Mõnikord on jah selline päev, et kõik hakkab metsa poole minema, endal ka kevadväsimus peal vist. Tartu on hetkel tõesti teeparandusi/toruparandusi ja kõike muid ehitusi täis.

    VastaKustuta
  2. Ja veel sulamata lumekuhjasid täis, kui need ära sulaksid, siis muutuks olukord veidikenegi pimedate jaoks paremaks.
    Ma nüüd enne järgmist Tartu tripi, mil iganes see ka plaanis ei ole, uurin tartlastelt veidi linnaremondi kohta :D

    VastaKustuta
  3. Mul täna on juba palju parem olnud. Sorri et eile terve aeg nii tujutu olin, eks mõned muud asjad minu teiste sõbrannadega aitasid ka minu pekkis tujule kõvasti kaasa ja kokku tuligi selline mõnus kompott... :P

    VastaKustuta
  4. Mulle juba ammu on mulje jäänud,et sa Kai väga tihti jonnid,mossitad,solvud ja turtsud. Ja paistab,et sõbranna samamoodi. Kuida saab solvuda,et su sünnipäev nii mõttetu on..ise mittemidagi organiseerides

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Võrreldes teoreetilise keskmisega jonnib Kai vägagi vähe ja loomult on positiivne.

      Kustuta
    2. Eks sõbrannad peavadki ju kuskilt otsast sarnased olema, muig ;)

      Kustuta
  5. Hah, ja Sina armas anonüümne, oled kõik 365 päeva aastas rõõmus ja rahulolev ;) Eks õpime siis parimatelt.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kai, me saime toreda perfektse anonüümse sõbra endale :D

      Kustuta
    2. Ma ei tunne ühtegi jonnivat-mossitavat TÄSIKASVAND inimest,õnneks :) Sai Kai meeldid mulle väga ja su blogi loen ka alati,aga see omadus sinus mulle ei meeldi :)

      Kustuta
    3. Mis seal loogilist pole? Ta meeldib mulle,ta blogi on huvitav,loen kõiki ta postitusi..lihtsalt see jonnimine ja mossitamine on see omadus,mis mind häirib ühe täiskasvand naise juures.

      Kustuta
  6. Parandan, ühte ju tunned...MIND :D

    VastaKustuta

Back
to top