Kiiiireeee!

Jaah, ma tean, et ootate pingsalt mu uusi postitusi minu tegemistest ja juhtumistest ja mul on maru kehv tunne, kui vaatan oma blogi vaatamise klikke ja tean, et olete kõik tühja siin käinud. Aga teate mul on hetkel tõesti nii kiired ajad, et mine või hulluks. Minu praegune elutempo näeb umbes samasugune välja nagu suvine kihisev ja sagisev sipelgapesa. Eile käisin Pärnus, siis Tallinnas ja täna uuesti Pärnus ja homme Tallinnasse, kus mul on kauaoodatud kogemisnõustajate individuaalne supervisioon. Kordasin materjali üle ja no tunne on, et mitte kui midagi ei oska. Materjali sirvides tuli loomulikult kõik meelde, et jajah, sellest rääkisime ja sellest ka, aga väike hirm on ikka sees, et mis siis saab, kui ma unustan mingisuguse eriti olulise teadmise ära. Grupis oli selle võrra tõesti lihtsam, et kui üks ei teadnud, siis keegi ikka teadis või ütles vähemalt midagigi, mis andis õige mõttesuuna kätte, aga homme on kogu vastutus ainult iseendal.

 

Ehh, ema helistas õhtul ja hakkas jälle uurima, et kas ma olen ikka päris kindel, et ma ei soovi peretuttavat Tallinna bussijaama vastu jne. Jäin endale ikka kindlaks ja mõtlen, et kui Janet näeb, et teisel korral pole ka nägijat vastas, et siis peaks seekord sihtkohta jõudmine sujuma suuremate komplikatsioonideta ehk nuhkimiste ja veiderdamisteta. Noh, eks paistab, mis ja kuidas saama hakkab. Kui ma homme ei ole laibastunud, siis saan ehk pikemalt ja täpsemalt blogida. Mul on tegelikult nende paari päevaga tohutult palju asju juhtunud ja nii palju mõtteid, mille kohta tahan oma arvamust ja kriitikat šeerida.

 

Täna käisime Joosepiga sünnipäeval ja ega ma ei hakka siin kogu prallet kirjeldama, et mis söödi ja joodi, kes mida rääkis ja tegi, kuid tahan lühidalt anda ülevaate ühest hästi vahvast seltskonnamängust. Põhimõtteliselt oli vaja igal külalisel võtta endale korvikesest üks paberilipik ja mitte keegi ei teadnud, et mis edasi saab või mis on mängu eesmärk või tulem jms. Lõpuks selgus, et need paberilipikud olid sedasi märgistatud, et külalistest moodustusid n-ö loosi tahtel paarid. Mina sain õnneks endale nägijast paarilise (kuna sünnipäeval oli ka Maaru, kelle silmanägemine pole ka tea mis terav, siis sellepärast kirjutangi, et õnneks sain nägija). Iga paar sai ka ülesande ja siin tulebki see väike huumorinurgake. Kui nägijatel ja muidu tervetel inimestel olid a la sellised ülesanded, et nimeta sünnipäevaliste seas inimesi, kes paistavad silma mingisuguse erilise andega või otsi peidetud küünal, süüta see ja nimeta sünnipäevalapse omadusi, mida võiks rohkem valgustada ehk märgatavaks teha vms, siis minul, minul kui pimedal oli ülesanne maja pealt üles leida vähemalt kaks muusikainstrumenti ja panna rahvas laulma. Mina, kes viibis antud majas esmakordselt ja see oli lihtsalt naljakas, et pime otsigu võõrast paigast nüüd mingisuguseid pille,aga me saime kahepeale hakkama. Seltskonnamängu naelaks oli aga külaline, kes oli ratastoolis ja tema tõmbas endale ülesandeks joosta ümber maja üks tiir :D Kusjuures enne, kui hakati oma tiimi ülesandeid teistele ette lugema, siis sünnipäevalaps küsis üle, et kas kõik tunnevad, et neile loosiga sattunud ülesanne on ikka jõukohane või sooviks keegi selle ümber vahetada, aga too ratastoolis olnud sünnipäevaline oli nii muhe, et võttis seda sellise mõnusa huumoriga. See nägigi siis nii välja, et külalised istusid toas, jälgisid mismoodi toimus ümber maja jooks koos ratastooli lükkamisega ja mängisid spordikommentaatoreid. Jooksuvõitja oli loomulikult ratastoolis olnud külaline, aga vägeva võistluse andis ka tiimikaaslane, kes kogu aja tuliselt ratastoolikale kuklasse hingas (loe: tooli tagant lükkas :D).

Vot sellised lood ja tegemised siis siinpool. Koju jõudes vahetasin riided ja läksime Riinaga õhtusele kiirkõnnile ja saingi sünnipäeval söödud kaloritest nagu lupsti lahti. Aga olgu, ma tänaseks lõpetan ja hakkan endale homseks riietust välja valima, et esinduslik, viks ja viisakas välja näha. Mitte, et ma muidu ei näeks, aga homme peaks kohe eriti viks olema. Äkki suudan ära petta ja jätta endast asjalikuma mulje :D