Lõpetage ükskord ometigi see erivajadustega laste vatitupsu sisse mässimine ära

Varsti ma muud ei teegi, kui ainult kaagutan kaasa netist leiduvate uudisnupukeste ja artiklite üle. Aga no, mis ma sinna parata saan, kui ma loen silmad punnis ja no kohe vägisi kisub kaasa rääkima. Eile õhtul kopeeris Joosep mulle Skype'i lõigu ühest uudisest ja küsis minu arvamust antud loo kohta.
 
Mida kirjutada sellest, millega sul ei ole kunagi kokkupuudet olnud, ja muud teemat ka valida ei saa?
Tartu Hiie kool on riigikool, kus õpib kuulmis- ja kõnepuudega õpilasi kogu Eestist. Tänavu tabas neid ehmatus, sest lõpueksamil tuli kirjutada 200-sõnaline kirjand teemal „Muusika minu elus”.
Põhikooli lõpuaktusel väljendas oma nördimust ka kooli direktor Helgi Klein. Kooli õppealajuhataja Hene Binsoli sõnul olid õpilased esimese hooga nõutud.
„Paljude noorte jaoks on tegemist eriti valusa teemaga, kuna on raske kirjutada muusikast, kui sa seda kunagi kuulnud pole. Enamik oleks saanud kogu teema kokku võtta ühe lausega. Ega ta ei ole võimatu kirjutada, kuid eksamiolukorras, kus närvid on niigi pingul, on kuulmispuudega lapsel teemat analüüsida väga keeruline,” nentis Binsol.
 
Ma lugesin tolle kooli direktori ja õppealajuhataja seisukohti ja mind valdas nõutus... Miks ei saa kurt kirjutada muusikast? Ma ei taha nüüd kuidagi kelkida või ühtesid teistest rohkem esile tõsta, aga lihtsalt võrdlusena ütlen, et pimedad kirjutavad küll väga edukalt mõtisklevaid ja fantaasiarikkaid lugusid sellest, et millistena neile värvid paistavad ja millega mingi kindel värv assotseerub. Näiteks üks sünnist saati pime noormees küsis kunagi oma emalt, et kas punane värv võiks olla nagu elektrilise kitarri soolo... Ma küsiks vastu, miks mitte!? Kui pime inimene suudab luua endale seose kitarrimängu ja punase värvi vahel, siis see on tema tunnetus. Kui mina peaksin iseloomustama sünnist saati pimedale inimesele punast värvi, siis minu märksõnad oleks: soe, kirglik, sensuaalne ja küps. Iga pime tekitab seoseid värvidega erinevalt. Kes läbi muusika, kes läbi emotsioonide jms. Kuid fakt on see, et inimene, kellel on üks meel puudu, püüab tekitada seoseid teiste meelte läbi. Ja kui too pime noormees leidis, et sellised iseloomulikud märksõnad on ka elektrikitarril, siis wy not?! .
Minu sõpruskonnas on päris mitu kuulmispuudega inimest ja teate mis? Nad kuulavad muusikat. Ma olin ka alguses üllatunud, et nagu mis mõttes kuulate muusikat, mida teil seal kuulata on. Sama masti idiootlik küsimus, mida minultki on küsitud. Ainult selle vahega, et kui mina ütlen, et vaatan filme ja käin kinos, siis küsitakse, et mida Sa nendest filmidest vahid, kui ei näe. Ühesõnaga ma olen ise täpselt sama dumdum, eksole. Kurtidel on muide oma lemmik muusikapalad ja artistid, mida armastavad kuulata. Meie jaoks ehk imelik ja harjumatu, aga nemad kuulavad bassirütme ja neile pakub see elamust. Suured DJ klapid peas ja jõnksutavad pead rütmis kaasa ja tšillivad niisama ringi- for real. Seda enam oli minu jaoks kummastavam lugeda, et kooli direktor, kes igapäevaselt puutub antud lastega kokku, on niivõrd elukauge ja võõras antud teemal. Miks me haletseme ja süstime oma haletsemisega lastele sellist suhtumist edaspidisesse ellu, et oioi, mina ei saa seda teha ja toda kuulata, sest ma olen vaene kurt inimene, kes ei saa ühiskonnaelust osa võtta. Tallinnas on Heleni Kool ja seal õpivad pimekurdid ja nemadki kuulavad muusikat. Neil on spetsjom muusikatuba ehitatud, kus põrand kannab vibratsioone edasi, mis muusikaga tekib ja seal toas on lapsed paljajalu. No ütle veel, et kurt ei saaks kirjutada muusikast. Saab ja väga edukalt ja selle asemel, et haletseda ja rääkida, kui nõutud lapsed antud teemavalikust olid, võiks hoopis julgustada neid rohkem avatumalt mõtlema ja oma fantaasiat kasutama.
Varsti jõuame sinna maale, et pimedad teevad eneka, kui peavad kirjutama või rääkima oma kogemustest maalikunstist. Ratastoolikad hakkavad nutma, kui peavad kirjutama 200 sõna seenelkäimisest. Ühe vanemaga või lapsekodu laps saab eluaegse hingetrauma, kui peab kirjutama teemal "Meie pere meeldejäävaim suveseiklus". See ei tähenda, et inimene peaks ilmtingimata olema seda kogenud, vaid tõesti saab kirjutada, et millisena ta kujutaks seda ette,alustades seda nt järgmiselt "Mul puudub otsene kokkupuude muusikaga, kuna olen kuulmispuudega noor, kuid ma olen alati unistanud ja mõelnud..." ja lugu hakkabki iseeneslikult lahti hargnema. Sellised teemavalikud toovad inimesed mugavus- ja turvatsoonist välja ja laiendavad nende mõtte- ja silmaringi. Isegi pimedate silmaringi. :D
Minul isiklikult oleks vääga huvitav lugeda, kui kurt kirjutaks oma mõtetest ja unistustest seoses muusikaga, selle kokkupuutest või puudumisest. Aitaks ka n-ö tavalistel inimestel paremini mõista natuke teistmoodi maailma. 
Huvitav on see, et me keegi pole paradiisi näinud, me ei tea täpselt milline see on või kus see on ja kas üldse on olemas, aga see ei takista tervel maailmal sellest oma kujutluspilti loomast. Ühesõnaga ma leian, et selline vatitupsu sisse mähkimine ja ohkimine võiks ükskord ometigi ära lõppeda ja lapsi tuleks julgustada ja neile sisendada, et olgugi, kui üks meel on puudu, siis see pole takistuseks enda unistuste täitumisel. Ja haloooo! Beethoven oli kurt ja vaadake, õigemini kuulake, milliste teostega hakkama sai. Tsiises, ma tunnen, kuidas ma lähen praegu närvi ära, sest just meil Eestis võiks järgmine potensiaalikas Beethoven 2 sündida, aga eii, meie kurdid lapsed ei saa ju muusikast kirjutada, veel vähem seda ise luua, sest neil pole kokkupuudet olnud. Äkki küsiks asjaosaliste endi käest, kas ja milline kokkupuude neil on, enne kui oma vatikraanaga kohale vurate ja nad tonnise vatimerega üle kallate!

CONVERSATION

10 kommentaari:

  1. Jestas, kui vahva postitus!

    VastaKustuta
  2. Aitäh positiivse tagasiside eest! :)

    VastaKustuta
  3. Mulle meeldib su suhtumine. Sa kasutad enda nõrkusi hoopis tugevustena ära. Kellegi nii öelda mittepimeda blogija postitus sel teemal poleks üldse nii mõjuv olnud!

    VastaKustuta
  4. Keegi ei öelnud ju, et vaegkuulja ei võiks kirjutada muusikast? Öeldi, et see on raske. Kindlasti raskem kui kuuljatel. Probleem vist siiski rohkem selles, et selline kirjanditeema andis eelise kuuljatele, kuigi kõigil peaks olema võrdne võimalus. Kuna Tartu Hiie koolis on ka vaegkuuljatele muusikaõpetus täiesti olemas, siis ma arvan, et oma kirjandi suutsid lapsed kokku kirjutada küll. Lihtsalt, kuna lõpueksam on nagu mõõdupuu, siis piltlikult oli kuuljatele sellise teemaga 10 pügalat ette antud.
    Muide, Beethoven ei olnud kurt. Beethoveni kuulmine hakkas halvenema alles enne 30-eluaastat. Lõplik kurtus saabus rohkem kui 20 aastat hiljem. Enamiku oma muusikast kirjutas ta siiski enam-vähem kuuljana (ehkki enne päris kurdiks jäämist, pidi ta klaveri kõla tajuma, surudes kõrva vastu klaverit). Imeline 14. sonaat, mille Sa siia pannud oled, on kirjutatud 1801. aastal, s.o. aastal, mil Beethoven esmakordselt tunnistas oma arstile, et tal on kuulmisega probleeme.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No kooli juhtkonna poolne suhtumine oli minu arvates täiesti väär, sest selle asemel, et lapsi julgustada, hakati seletama, et muusika teemal kirjutamine on kuulmispuudega lastele raskendatud ja et enamus lapsed saaksid kogu teema kokku võtta ainult ühe lausega. Really? :O Minu meelest näitab see väheke suhtumist ja usku oma õpilastesse. Jah, teema on raskendatud ja tõepoolest saaks antud teema võtta ühe lausega kokku, aga miks me sellist asja peaks õpetama? Nii võiks ju õpilane kirjutada iga teema kohta, millega pole elus kokku puutunud, et mul kokkupuude või kogemus selle valdkonnaga puudub ja punkt. Kuhu me niimoodi jõuame?
      Mis puutub võrdsusesse, siis isegi kui klassis on 25 õpilast ja antakse kindel teema ette, millest kirjutada, siis ühel või teisel määral pole keegi võrdses seisus, sest kogemused on meil kõigil erinevad. Kes on ühiskonnas tugev, kes jällegi ajaloos, järgmine muusikas jne. Miks peame kogu aeg lahterdama, et need on puudega lapsed, nemad on terved lapsed, see on vaene, too on rikas, see elab eramajas, see ühikas jne.
      Jah, Beethoven polnud sünnist saati kurt, aga ma tõin siiski tema loomingu näiteks, sest samamoodi pole ka Hiie koolis kõik õppivad lapsed täiskurdid. Seal on väga erineva taustaga lapsed.

      Kustuta
  5. Väga hästi kirja pandud! Juhib tähelepanu väga mitmetele probleemidele, minu meelest viimasel ajal on aina rohkem ka n-ö tavalaste hulgas seda liigset vatindust, rääkimata erivajadustega lastest või nendest lastest, kellele vanemad on justkui mingi erivajaduse külge pookinud. Lisaks jäin mõtlema, et meenutades põhikooli ja edasisit gümnaasiumiaega, siis sai kirjutatud kirjandeid igasugu teemadel, ka sellistel, millega pole kokkupuudet olnud, näiteks mingid erinevate ajastute võrdlused või nagu Sina tõid näiteks selle paradiisi, siis sellised abstraktsed konstruktid - kirjutatud ikka sai, oma mätta otsast, oma moodi, aga tehtud sai :D

    VastaKustuta
  6. ka Tondi kooli üks juhtidest oli väga negatiivse suhtumisega puudega lastesse ja nägi neid nii justkui polekski neist rõõmu vanemate ellu. See suhtumine oli ka üks põhjustest, miks ma olen keeldunud oma last sinna kooli panemast. Tahan, et minu lapse ümber oleks inimesed, kes lasevad tal olla selline nagu ta on, ja olla õnnelik ja kasvada ning areneda parimates tingimustes.

    VastaKustuta
  7. Väga hea kirjeldus, kirglik ja asjalik kuni lõpuni. Ma arvan, et Sa peaks hakkama sellega süvitsi tegelema, hakkama eeskõnelejaks antud teemadel ja käima ka koolides noori julgustamas. Nii erikoolides, kui ka tavakoolides.

    VastaKustuta
  8. Ma päris ei tahaks erivajadustega inimesi ühte patta panna tavainimestega, kuigi antud teemal tõesti, miks ei saaks pime kirjutada värvidest ja kurt muusikast. Tajud on siiski inimestel olemas. Võib-olla ei ole probleem vati sisse toppimises, vaid selles, et koolis surutakse loomingulisust kõvasti alla ja mistõttu need kurdid, pimedad ja üleüldse õpilased ei oskagi sellistesse teemadesse loominguliselt suhtuda. Mina kirjutasin väga palju omal ajal, võitsin väga palju diplomeid omaloominglisuse vallas, kuid täna pean tunnistama, et see kül minust on kõvasti hääbunud. Kirjanduses rõhutatakse õigekeelsust ja grammatikat, mitte jutu sisu ega mõtet või ideeed. Muusikas noodid. Tantsus koreograafiat. Kõige olulisem - loomingulisus, inimese vajadus, midagi luua, ilma raamideta.
    Aga ma soovitan lugeda kahte head raamatut: Stephen Kuusisto "Pimedate planeet" 2000 ja Pascale Noa Bercovitch "Delfiini naeratus" 2002, kus mõlemas raamatus on peategelased erivajadustega, tõestisündinud lood siis. Ühes kirjutab peategelane, kuidas ta aegamisi järjest pimedaks jäi. Minu teada oli seal juttu ka värvidest. Teises on peategelane ratastoolis sõbrunedes siiski delfiiniga ja käies ujumas. See oli ammu ja ma pole kindel, kas ta ka nägemispuudega oli.

    VastaKustuta
  9. ma lugesin seda artiklit küll vähendatud kujul, aga mõtlesin täpselt sama... aga väga ilusti välja kirjutatud :)

    VastaKustuta

Back
to top