Uued tuuled

Kui siin eelmisel aastal läks lahti üks lõputuna näiv jant, mis oli minu jaoks niivõrd ootamatu ja stressirohke aeg, mis sai veel jätkuloo endale selle aasta kevadel, siis mingi periood olin endaga ikka täitsa läbi. Ma ei näidanud seda küll väljaspool olijatele välja, sest ma püüdsin ise ka sellele mitte koguaeg mõelda. Kuid minu kõige lähedasemad sõbrad ja pereliikmed teadsid, mis minu elus toimub ja kuidas seda vaimselt läbi elan. Joosep nägi seda eriti lähedalt, kuna luges meililisti kirjavahetust ja oli igal sammul minu kõrval ja tema oli see, kelle õlal ma õhtuti ikka nutta tihkusin ja küsisin temalt, et miks inimesed nii õelad peavad olema, miks peab pidevalt mingisugune ussitamine kuskil käima, miks?! Ega ma oma küsimustele otseselt vastust ei tahtnudki saada, vaid mul oli endast vaja välja saada see valu, mida need inimesed olid mulle oma käitumisega suutnud põhjustada.

Kogu see triangel kestis tsüklitena kokku kuskil aastakese ja kõige huvitavam minu jaoks, mis hiljem selgus, oli see, et kogu kammajaa oligi algusest peale nii plaanitud ja üles ehitatud, et mulle koht kätte näidata ning puust ja punaselt selgeks teha, et mina oma pooliku haridusega ei jõua kuskile ega saavuta midagi. Aga nagu rahvatarkus või vanasõnagi ütleb, siis aeg parandab haavad ja ega minagi tegin ühel hetkel otsuse, et mul pole mõtet kulutada oma energiat sellele fiaskole ja las need inimesed jääda ja mina elan oma imelist elukest armsas väikelinnas edasi. Mõistsin, et mul on ju nii palju toredaid ja häid sõpru ja inimesi, kes hoolimata minu puudustest, minust ikka hoolivad ja kaasa elavad. Mul on armastav mees, maailma parim juhtkoer, parim õde koos oma mudilastega, ema ja isa, oma päris kodu, meil on Joosepiga ühised unistused, mille poole me koos pürgime ja siis veel minu super-tore-armas-vahva-äge-parim-enneolematu-võrratu-suurejooneline blogi koos veel paremate lugejatega. No ja nii ma siis olengi juba ligemale oma viis kuud oma rahulikku elu tiksunud ja tundnud väikestest hetkedest ja asjadest rõõmu. Ma poleks paremat otsust saanudki teha, kui see, et ma lahkun kõiksugustest organisatsioonidest, mis on konkreetselt seotud nende nelja inimesega.

Jah, mul vilksas küll korraks peast mõte läbi ja esitasin iseendale küsimuse, et aga mis siis edasi saab ja kas ma saan end kuskil mujal rakendada, kui ma organisatsioonidest välja astun, sest ma pole natuurilt selline inimene, kes lihtsalt käed rüppes istuks nelja seina vahel. Ma tahan toimetada, asju ajada ja organiseerida, kirjutada, suhelda jne.kuid ega ilma asjata ei öelda, et kui ühes kohas sulgub uks, siis teises kohas avaneb aken. Ma nüüd kohe ei avalikusta, millisest akna avamisest ma siin täpsemalt pajatan, aga eile õhtul sain ma igatahes väga ootamatu telefonikõne ühelt hüüber toredalt ja armsalt inimeselt, kellega olen varasemaltki kohtunud ja ta tegi mulle ettepaneku. Mina andsin omaltpoolt nõusoleku ja nüüd neljapäeval on koosolek, kus siis vist otsustatakse lõplikult see ära, et kas minust saab...

Hah, ma lõpetangi praegu niimoodi kiuslikult oma postituse ära ja jätan teid selle üle mõtisklema, et kes minust saab või mis aken mulle nüüd avanes jne. Nii palju võin saladuseloori kergitada, et pimedatega ega nende organisatsioonidega see asi pole grammivõrdki seotud.Aga ma luban alandlikult käsi südamel, et kohe, kui õige hetk on käes, siis saate esimestena teada. Uii, ma olen nii elevil ja rõõmus :D