Food-food-food

Üleeile käisin siin meie kodu lähistel olevas männikus jalutamas. Lihtsalt oli tarvis veits end tuulutada ja närve rahustada.
Hetkel ei suuda meenutada, kas olen varasemalt kuskil postituses poole sõnagagi maininud, et mismoodi üks pime üksi metsas orienteerub...? Sest ma kujutan ette, et nii mõnigi lugeja võib praegu ahetades peast kinni haarata ja mõelda endamisi, et no jessas küll, ikka puhta hull. Ise ei näe halligi ja siis ronib kuskile sambla ja puude vahele "närve rahustama". Kõva teraapiline jalutus küll, eksole, kui peaks sinna põdrasambla vahele ära eksima.
Ma kusjuures kõigiga nõustun, kes peavad mind nati hulluks,  aga lõppu lisaksin sõna "julge". Ehk et pean end hulljulgeks :D

Ega tegelikult umbes nii see välja näebki, et ma mööda sammalt ringi tuhlan. Metsa jõudes vabastan Janeti ju rakmetest ja siis ma olengi on my own. Tipin vaikselt mööda tuntavat metsarajakest. Aga kuna enamus pimedaid ei suuda pikalt ja lõputult otsesuunda hoida, siis ühel hetkel avastangi, et mu jalge ees laiub samblapuhmas. Keeran vasakule, ikka sammal. Keeran paremale, ikka sammal. Sammal siin ja sammal seal. No nii ma siis tipsin seal ja otsin rajakest. Ja on täiesti võimalik, et ma tipingi mingisugusel kolme ruutmeetrisel alal, aga no ma saan oma metsajalutuse sellega tehtud küll :D

Viimasel korral oli sama geiss, et lõppudelõpuks leidsin end taas ümbritsetuna samblikust. Aga no ma eriti ei põe, sest kui tead selle variandiga ette arvestada, siis ei teki paanikat või ärevust ning mind rahustab ka teadmine, et kui Janeti enda juurde kutsun ja ta rakendan, siis viib mu kenasti metsast välja. Vähemalt enamikel kordadel.
Kui aga peaks juhtuma, et meil mõlemil Janetiga saab mõistus otsa, Blind Square ka enam ei aita ja kõik tundub jalge all ikka nii vale olevat, siis viimases hädas helistan Joosepile. Tema mind juba hätta ei jäta, sest ma pole nii halb naine, et mind võiks metsa jätta :D
Aga üldiselt enne ikka katsun omal jõul olukorrast välja tulla, sest mulle ei meeldi õpitud abitus või minna kergemat vastupanuteed.

Metsas olles helistasin ühele tuttavale ja jäime pikemalt lobisema. Janet tuli ka kuskil poole kõne ajal minu kõrvale istuma, kuna ümbritsev keskkond oli ristipõiki läbi tuhlatud ja nüüd siis lihtsalt ootas, millal ma ükskord ometigi oma mokalaada lõpetaksin. Aga no kuna mul läks tõesti kaua, siis läks kaugemat metsaala uudistama. Kui mul kõne läbi sai, siis jäin kuulatama, kas kuskilt poolt on kuulda Janeti medaljoni kõlinat, oksapuru ja lehtede sahinat või oksaraksatusi, aga ei miskit. Hõikasin siis keskmisel valjususel "Jaaaneeet!", aga ei miskit. Hõikasin veel. Ühes ja teises suunas, aga ikka ei miskit. Korra jõudsin juba plaan B peale hakata mõtlema, et mida edasi teha, kui äkki tabas mu kõrva selja tagant lähenev ähkimine. Jeeeš, see oli mu väike poobik, kes oli minu juurde jõudes veidi kahtlase olemisega.

Sellistel puhkudel on kasulik preili suud nuusutada, et teada saada, kas on kuskil kompostis rüüstamas käinud ja endale head-paremat näost sisse vitsutanud, sest mina ju ei anna talle üldse süüa, mkm.
Igatahes...
Tavaliselt naaseb Janet "pidusöökidelt" selliste aroomidega, et hoia piip ja prillid. Ma ei oska isegi seda lehka adekvaatselt kirjeldada. See on miski okse, sita ja ainult armas taevaisa ise teab, mille combo veel. Aga teate mis on positiivne külg selle asja juures? See, et Janet kasutab kõike seda seespidiselt. Ma tean päris mitut juhtkoera, kes armastavad kõiksugu sita sees püherdamist ja no palju õnne siis sellele pimedale, kes peab selle haisva tõhuga koju minema. Ma arvan, et mina jääksin pigem päästekoptereid ootama, enne kui kõnniksin vabatahtlikult selle sitase koeraga koju. Okei-okei, nii hull ka asi poleks, aga kui mu koer peaks ühel ilusal hetkel otsustama võtta vedela pasa protseduure, siis mitukümmend kilti oleksin küll valmis maha vantsima. Esiteks selleks, et end säästa piinlikusest ja teiseks, et kaaskodanikke päästa haisusurmast.

Aga seekord lõhnas see suuke õige magusalt. Mitte koogi või mingisuguse magustoidu magusalt, vaid nagu tervislikult magusalt. Tjah, tervislikult muidugi, sest hiljem selgus, et tüüp käis lihtsalt metskitsede toidualalt sinna kuhjatud õunu mugimas. Muidu tavaliselt peab ju sisehoovist ise pika kuivand heina seest üksikuid ubinaid otsima, aga ühtäkki keset metsa seisab tema ees üüratu kuhi õunu. Vali millist tahad, söö palju tahad! Janetil oli raudselt selline ilme "Uuu, toit! Kui maitsvad metskitsede õunad. Jommjomm, mina olen ka üks metskits... Kramps-kramps-kramps..." Ma kujutan ette, et Janetil võis umbes sarnane ilme olla, nagu sellel Jääaja orav Scratil, kui peaaegu pääses tammetõrude paradiisi.


Ma isegi ei kujuta ette, kui palju ta jõudis selle aja jooksul neid ubinaid ära süüa, aga igatahes piisavalt, et põhja paariks päevaks alt ära lüüa. Nii me siis olemegi siin kordamööda Joosepiga selle juhtkitsega õue vahet jooksnud.

Novot, ja sedasi õue-tuppa-õue joostes ma oma päevi enamjaolt sisustasingi.
Ja nendel helgetel hetkedel, mil see pandiit välja ei tahtnud, kükitasin ma pliidi ääres ja praadisin kotletikuid, tegin kartuliputru ja möödaminnes pesin pesu, kraamisin kodu ja panime treeneriga tänase Läti tripi paika, kuhu ma ilmselgelt ei jõudnudki. Sellest hakkan kohe uut postitust kribama. Tõotab tulla põnev seikluspostitus :D

CONVERSATION

4 kommentaari:

  1. Mul juba pikalt üks küsimus, mida ma
    Pole julgenud küsida :D kas sa käid tööl ka või kust sa raha saad?:d kas pimedatele mingi pension voi toetus ka? Sorry kui liiga otse..

    VastaKustuta
  2. Jessas, see on nüüd küll üks piinlik küsimus, mida küsida :P
    Ei, tegelikult küsi-küsi. Ma vastan hea meelega, kui oskan :D

    Ma palgalisel tööl ei käi. Tegin viis aastat vabatahtlikku tööd, millega tegin nüüd lõpparve möödunud laupäeval. Üks väike tööots on, kui seda võib ja saab nii nimetada, aga sellest kirjutan eraldi postituse. See seotud selle pakkumisega, mis mulle septembris tehti :)
    Kuna mul on diabeet ja sellega kaasnevad tühistused, pluss sügav nägemispuue, siis ma saan puuderaha 57 euri, pluss töövõimetust, mis tegelikult nüüd nimetati ümber töövõimeks. See on suts üle 300 euri.

    VastaKustuta
  3. See on küll huvitav asjade käik, et töövõimetus nimetati ümber töövõimeks. :D Riigi naljad. Varsti nimetavad pimeduse ka ümber valguseks ja sina pole enam pime või vaegnägija, vaid tavaline nägija, kes lihtsalt näeb 0%.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Haha, mulle tohutult sümpatiseeris Sinu mõttekäik,Pia. :D
      Peaks suisa järgmisel aastal, kui mulle hakatakse töövõimet määrama ja nägemist hindama, Töötukassas tollele ametnikule end sel moel end esitlemagi. :P

      Kustuta

Back
to top