Pime, kes ei taju ega tunne

Mul pole endiselt haistmismeel sellest viiruse põdemisest tagasi tulnud, kuigi nohu on peaaegu kadunud. Helgematel hetkedel ma miskit nagu tajuks, aga kust lõhn tuleb või mis lõhn see on, seda ma veel ei suuda tuvastada.

Tegin Joosepile kohvi ja kui muidu on kohv üpriski aromaatne, siis no täna hommikuse seisuga on mu lõhnaindikaatorite seis endiselt null. Juba mitmendat hommikut järjest viin ma Joosepile töölauale kohvi, lisades juurde: "Sorry, aga ma ei tea, mis maitsega see tuli!"

Tunneks ma siis ähmaselt mingeid normaalseid lõhnu, aga ainus, mida ma suudan tuvastada ja tunnen, on see, kui Joosep teki all peeretab. Issand halasta, miks ma pean just seda esimeste "lõhnadena" tundma? See on sama hea, kui inimene on pikka aega koomas olnud ja siis ühel ilusal päevakesel otsustab oma silmakesed avada ja selle asemel, et näha lillepukette, naeratavat medõde ja aknast helesinist taevast,peab ta vahtima kuidas palja perse ja rippuvate kortsus kannikatega palatikaaslane plekist poti otsa ronib.

Pimedana on niimoodi süüa ka keeruline teha. Mul ju toidu valmimise indikaatoriks on tavaliselt nina, aga praegu ma seisan tuima ja nõutu näoga pliidi ees ja proovin toidu küpsusastet pendliga tuvastada :D Okei, tegelikult pendlit mul pole, aga suht huupi valmistan ma praegu süüa küll. Pealegi ma ei julge pliidi kõrvalt kuskile kaugele minna ja see on kohutavalt häiriv, sest ma ei ole harjunud tühja passima. Vahepeal saaks ju möödaminnes niiii palju ootel ja pooleli olevaid toimetusi ära teha. Kasvõi puhas pesu kokku lappida ja kappidesse sättida. Aga no kui lõhna ei tunne, siis kipub mul üldse meelest minema, et ma midagi küpsema panin. Mis silmist, see meelest ja mis ninna ei jõua, siis see ka peast. Alles siis, kui Joosep uurib, et mida ma kärsatan, siis viskan pesu maha ja jooksen paanikas pliidi juurde.

Maitsemeel on paremini taastunud, kuigi sellega on ka omaette ooper. Naljakas on kahe suupoolega endale sisse ajada putru, kartulit, pihvi, müslit, mandariine ja muud taolist, sealjuures ise maitseid tundmata. Teed on eriti veider juua, sest kogu aeg on selline tunne nagu lürbiks lihtsalt sooja keedetud vett. Sama hästi võiksin jätta teepaki raiskamata ja juuagi reaalselt sooja keeduvett. Mind visuaalne pool ka sugugi ei segaks ju :D
Eilsest vist hakkasin natuke ähmaselt tajuma granaatõunamahla mekki. Avastamisrõõmud, nagu väike laps, kes avastab maitseid. Hääl on nii ja naa. Saan juba vaikselt ja rahulikult rääkida, kuid nii kui natukesegi pikemalt pean rääkima, siis pistab hääl taas plehku ja mu kaelasooned tahavad plahvatada. Lihtsalt hääle tegemiseks on mul vaja ekstra pingutada ja siis ma olen nagu rämedate veenilaienditega koristajamutt, kes on 50-aastat koolivõimla ruume mopiga puhtaks küürinud, ainult selle erinevusega, et minu veenilaiendid asuvad kaelal.

Oot, kuhu ma selle kõigega nüüd jõuda tahtsingi... Aaa, ma mõtlesin, et  jagaks teiega ka seda nalja, mida Joosep mulle mõned päevad tagasi tegi ja mille ma oma blogilehe FB seinale postitasin. No juhuks, kui FB peaks kunagi otsustama pillid kotti panna, et siis ei lähe Joosepi vaimuüllitised kaotsi, sest Google ja minu blogi on ju ikkagist igavesed :D

Mu külmetusviirus oli tänase päevani kenasti taandumas, ainult lõhna- ja maitsemeelt polnud veel tagasi tulnud ja hääl oli paras varese kraaks. Just nimelt „oli“, sest peale seda, kui Joosep helistas ja teatas, et tegi eksami ära, siis ma rõõmustasin niivõrd, et mu hääl pistis sootuks plehku. Nüüd ma olen pime-tumm. smile-emotikon
Joosep hõikas mind teisest toast: „Kaieee!?“
Aga, kuna minust ei tule ju piuksugi välja, siis patsutasin käega vastu madratsit, no nagu vihjeks, et tulgu siia või et ma kuulen – rääkigu. smile-emotikon
Joosep tuleb siis magamistuppa ja teeb mulle kõiksugu nalja. Ma üritan mitte väga palju naerda, kuna ei taha häälepaelu koormata ja näitan kätega kõri peale, mille peale Joosep lausub: „Kägistama?“ grin-emotikon
Ma jälle naeran ja vehin kätega ja siis võtan arvuti sülle, et talle kirjutada, aga enne, kui jõuan ühte tähtegi valmis trükkida, teeb Joosep järgmise pakkumise: „Arvutiga töötama!?“ grin-emotikon
Ma panen arvuti käest ja kukun voodisse külili ja naeran hääletult. grin-emotikon Kogun end ja püüan midagi siis oma häälega öelda, kuid ainult kähisen ja Joosep teeb järgmise pakkumise: „Eino Baskin??!“ grin-emotikon grin-emotikon
Ma kukun voodist põlvili maha ja lihtsalt tahan naerust nutta. grin-emotikon Ebanormaalne! grin-emotikon Joosep teatab rõõmsalt veel lõppu, et Alias on üks tore mäng.

grin-emotikon

CONVERSATION

6 kommentaari:

  1. "peab ta vahtima kuidas palja perse ja rippuvate kortsus kannikatega palatikaaslane plekist poti otsa ronib" - oot, misasja? :D ma pole kunagi haiglas olnud (ptüi-ptüi-ptüi) ja ma isegi ei tea, mis mind rohkem šokeeris - kas palatikaaslase kortsus rippuvad kannikad või plekist pott :D

    Alias - jaaa, see on hea mäng ja Joosep on megaandekas! Ma naersin kohutavalt!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kuule, siis Sa oled paljust ilma jäänud :D Ma olen oma elu jooksul üpris arvestava hulga ajast haiglates veetnud ja taoline vaatepilt oli / on tavapärane. Ja mitte ainult vaatepilt, vaid kõik kõhugaasid,
      sorinad ja purinad ka sinna juurde. Mäletan, et kui istusin tilguti otsas, siis mulle toodi ka see rõve plekist tünder, aga ma väga viimasel piiril olin
      nõus sinna pissima. Üldiselt ma ootasin ja kannatasin selle aja ära, kui mul tuldi tilka vahetama, siis kasutasin võimalust ja lippasin normaalse inimese
      kombel kähku vetsu :D
      Ma ütlen, pimedaks olemisel on ikka teatavad eelised ka :D

      Kustuta
  2. Noroviirus oli minu teadmist mööda viimati ikka kõhugripp, kuidas see küll haistmismeele ära viib? :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tead see on Sul üks väga hea küsimus :D
      Kusjuures ma ennist veel kiiruga Googeldasin ka, et kõik oleks ikka vinksis-vonksis, aga näe ikka läks aia taha...
      Aa kuidas siis seda viirust nimetatakse? :)

      Kustuta

Back
to top