Diabeetiku glükoosisensor

Ma ei saa aru kuhu aeg vahepeal kaob. Hommikul teen silmad lahti, jõuan ainult korraks pilgutada, kui juba ongi õhtu käes ja aeg põhku pugeda. Nii need nädalad märkamatult mööduvadki. Aga enne, kui terve igavik mööda läheb ja emotsioon vaibub, tahtsin ju muljetada oma kooselust sensoriga, mis mulle eelmise nädala esmaspäeval nädalaks ajaks kõhu külge kinnitati. Või oleks õigem öelda, et susati mingi oraga kõhtu, mis omakorda kaeti veekindla plaastriga, no et ma saaksin ikka vahepeal inimese kombel pesemas ka käia.

Sensor pandi mulle seetõttu, et tohtriproua saaks graafilise ülevaate minu veresuhkrute kõikumistest, et minu diabeeti parimal võimalikul moel kompenseerida. See jubin, mis kõhu külge kinnitati, see ise nägi välja nagu kõige tavalisem lame mantlinööp või nagu mõni väiksemat sorti lutsukivi. Kuna see oli üleni kaetud plaastriga, siis ma ei hakanud sellest pilti tegema, sest mulle endale tundus niivõrd mõttetu pildistada üles kõhu peal olevat plaastrit.

Selle sensori ülesanne oli siis kõhuvedeliku kaudu mõõta iga kolme minuti tagant minu glükoosisisaldust veres. Kuid ega see jubin polnud ainus asi, mis mul kaasas tolknes, vaid ma pidin järjekindlalt endaga kaasas vedama ka n-ö sensori saatjat, mis võttis vastu ja salvestas kõik kolme minuti tagant mõõdetud tulemused. Ja kuna see aparaat võis minust olla maksimaalselt ainult kahe meetri kaugusel, siis ausalt öeldes oli tükk tegu ja pusimist seda endaga kaasas tarida. Eriti siis, kui pole harjunud igapäevaselt enda külge kogu aeg miskit riputama. Pluss, esimestel päevadel osutus riiete vahetamine ka parajaks väljakutseks, sest kui asetasin saatja kummutile, siis lisaks sellele, et mul puudus esemega silmside, kadus mul ka füüsiline kontakt ära ja ei olnud need korrad harvad, kui jalutasin ilma selleta minema. Edaspidi olin ma muidugi nutikam ja kinnitasin saatja trussikute külge, sest need on mul enamjaolt ikka jalas. Või kui trussikuid vahetasin, siis hoidsin saatjat lõua ja kaela vahel.

Kui esimesel päeval haiglast koju jõudsime, siis ma suundusin otsejoones magamistuppa, viskasin õlakoti voodile ja marssisin targa näoga kööki teekest keetma, kui siis äkki Joosep küsis, et kus sensor on. Ehmatasin selle küsimuse peale endale vaat et peaaegu tilgad püksi ja jooksin nagu tuulispask tagasi magamistuppa ja võtsin oma pisikese hoolealuse kotist välja. Õnneks signaal ära ei kadunud, kuigi selle nädala jooksul tuli ka seda ette.

Esimene kord oli siis, kui ma hingepõhjani Joosepi peale solvusin ja siis läksin, kuhu naised ikka sellistel puhkudel lähevad, kui nad on meeste peale solvunud - eks ikka vannituppa. Kuna mul oli oma mossitamise ja solvumise ja nuuksumisega nii palju tegemist, siis ei tulnud mul kordagi meelde, et sensori saatja jäi minust kaugele magamistuppa maha. Kui Joosep oli mu maha rahustanud ja ma lõpuks oma emotsioonilainest üle sain, alles siis mulle äkitselt turgatas, et pegens küll, mu sensori saatja jäi minust maha.


No ja see aparaat polnud selline, et kui leiab signaali taas üles, et siis ühendab ise automaatselt end ära ja hakkab uuesti või tagant järgi andmeid edastama, mkm. See nõudis hoopis kisendades restarti ja kalibreerimist. Vahepeal hakkas see aparaat niisama lambist ka öösel pool kolm elu eest surisema ja kui ulatasin Joosepile, et vaadaku, mis sellel nüüd häda on, siis selgus, et liiga nõrk signaal. Nojah, mis siis ikka, tundus, et see masin ei tahtnud, et oleksin seljaga saatja poole ja seega ma ei saanud nädal aega Joosepit rahulikult kaisus ka hoida. Selline pirtspepu, et anna olla.

Haiglast anti meile kaasa ka lisapatareid, kuna väidetavalt oleks pidanud selle nädala jooksul korra vahetama ka patareisid, aga meie seda ei teinud. Diabeediõde ütles, et kui on näha, et neljast akupulgast on järgi ainult üks, siis võib juba uued patareid sisestada, aga meil oli selline naljakas asi, et vahepeal näitas monitor ühte pulka ja kui teise tuppa patareidele järgi läksin ja tagasi Joosepi juurde jõudsin, oli vahepeal kaks akupulka juurde lisandunud - just like that. Nädal hiljem viisime sensori tagasi ilma, et oleksime kordagi patareisid vahetanud ja sensorit üle andes kuvas kolme või nelja akupulka. Kuigi see on absoluutselt ilmvõimatu, siis vahepeal jäi küll vägisi selline mulje nagu sensor laeks minu liikumisest end täis.

Päevikut pidi ka täitma. No et palju mul isikliku glükomeetriga mõõdetud suhkrud enne sööki olid ja tulemused masinasse sisestama.Üles märkima, mida, millal ja palju sõin. Mida tegin ,milline oli enesetunne ja meeleolu jne. Ühesõnaga absoluutselt viimse kui ampsu ja tegevuse pidi kellaajaliselt üles märkima. Joosep ütles, et ma oleksin valmis selleks, et võib-olla haiglas olles pannakse mulle uuesti sensor peale, kuna ta pole sugugi kindel, et me kõik restardid ja kalibreerimised õigesti tegime. Üldiselt oli elu sensoriga rahulik, kuid tüütu. Kõige pingelisem aeg sensoriga oli viimane päev ehk pühapäev. Joosep läks hommikul vara ära ja siis tund peale Joosepi lahkumist kukkus see aparaat surisema ja kui surinale ei reageerinud, siis piiksuma ja kui piiksumisele ei reageerinud, siis hakkas undama nagu kiirabiauto. Muidu poleks nagu kõige hullem olnudki, aga kuna ma olin sel hetkel linnas, siis võite kolm korda arvata, kas mul olid närvid läbi.See masin ei jäänud lihtsalt vakka ja ma ei saanud ise mitte essugi teha, kuna selleks oli nägijat tarvis. Või õigemini Joosepit, sest haiglas olles, kui mulle sensor külge pandi, siis diabeediõde õpetas Joosepile step by step sensorit kalibreerima.  Igatahes koju jõudes kirjutasin päevikusse arstile lugemiseks enesetunde alla järgmise märkuse: olen väga pinges ja ärevil ,sest see sensor ei jää vait! :D

CONVERSATION

6 kommentaari:

  1. Natuke loll küsimus, aga kas see jublakas mis sulle nahale plaastriga pandi,mõõdab siis kõike vajalikku läbi naha v? Ma loodan, et nüüd keegi ei vihasta niivõrd idiootliku küsimuse peale:D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ei, ainult veresuhkrutaset, pluss annab märku, kui suhkur liiga madalale langeb või tõuseb :)

      Kustuta
    2. Aga läbi naha ikka jah? Miskit nõela ei pidanud sisse surkima endale?

      Kustuta
    3. Ei, ikka susati mingi nõel ka sisse, aga see ei olnud õnneks valus. Lihtsalt kergelt oli tunda, et miskit läks läbi kõhunaha.

      Kustuta
  2. Ma väga ei kommenteeri blogisid (olen salalugeja), aga see teema on hiljuti kuidagi mu elus üleval olnud. Mu sõbral, kel diabeet (T1) ja väga kehv hüpotundlikus, on ka viimased kuu aega olnud CGM (continuous glycose monitoring), mis räägib tema insuliinipumbaga ja ta näitas hiljuti kui palju paremaks on tema veresuhkru kõikumised läinud. Ma ei tea, kas Eestis selliseid asju Haigekassa pakub, aga tegemist on vägagi nutika ja kasuliku vahendiga. Pump annab märku tänu CGMile, kui suhkur kiiresti langema hakkab ja lükkab pikatoimelise insuliini välja. Ja vastupidi. Igal juhul räägib see jubin temaga pidevalt :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Esiteks, nii vahva, et otsustasid kasvõi korrakski salalugeja staatusest välja astuda ja sõna sekka öelda, nii vahva! :)

      Teiseks, see on vist seesama insuliinipump, mida väga paljudele I-tüübi diabeedilastele soovitatakse ja millele ka aastalõpus kampaaniaraames rahasid koguti, kuna Haigekassa ei toeta 100% pumba lisasid vms. Joosep on ka mulle pikalt rääkinud, et äkki peaks leidma võimaluse soetada mulle insuliinipump koos sensoriga, aga tead ma olen väga kahtleval seisukohal, sest neil puudub kõnesünt. Ma ei kujuta hästi ette, mismoodi ma pimedana oleksin pidevas sõltuvuses nägijast, no kui sensor hakkab märku andma, et miskit toimub või kui söön, siis pean alati leidma nägija, kes sisestaks söödud süsikad ja siis vastavalt sellele doseeritakse insuliini. Tundub mulle praegusel hetkel liiga suure stressiallikana.

      Kustuta

Back
to top