Lapsevanemaks olemine pole võistlus

Lubasin mõni aeg tagasi kirjutada sellest oma va mustast huumorist ja sarkasmist, mida ma nii väga armastan söögi alla ja söögi peale teha. Kuigi võiks arvata, et kui juttu tuleb mustast huumorist, siis see saab olema üks mõnusalt muhe lugemine, aga võta näpust - sellest tuleb arvatavasti minu jaoks, peale lapsesaamise teemat, üks raskemaid ja emotsionaalsemaid postitusi üldse.

  Täna sai sellest täpselt kaks nädalat, mil käisin emaga rääkimas. Ma nimelt juba mõni aeg tagasi märkasin väikeseid erinevusi ema käitumises ja suhtlemises minuga. Eriti torkas see silma peale seda kui õde helistas ja andis teada, et ema käis nende pool ja vahutas sellest, mismoodi ma olin LP kolumnis kirjutanud isast. Et milliseid ägedaid musta huumoriga vürtsitatud nalju ta teeb minu pimeduse kohta ning mismoodi sedasorti huumor aitas mul nii-öelda kaotusvalust üle saada ja oma eluga edasi liikuda.  Ma pole vist varem seda siin maininud, aga minu vanemad on lahutatud, ja asjad teeb keeruliseks see, et ema ei salli isa silma otsaski. Eks selleks on omajagu põhjuseid ka, kuid ma olen väsinud sellest, et meid õega pidevalt sinna vahele kistakse.  See on olnud nõnda lapsest saati.

 Kui ema ja isa lahutasid, siis meie õega läksime emaga eraldi elama ja isaga suhtlesime ainult siis kui ema andis selleks loa või kui vanemad jõudsid kokkuleppele. Mäletan, et mingil perioodil ema lausa keelas isal meiega suhtlemise ära, kuid eks me salaja ikka kohtusime. Kui me vanemaks saime, siis mingist hetkest läks õde isa juurde elama ja mina jäin emaga. Meil oli ja on tänaseni õega see tunne, et mina olen rohkem ema laps ja õde on isa laps. Lihtsalt, kui ma diabeeti haigestusin, siis ema pühendus väga palju minule, poputas ja hoidis mind. Sellepärast olen ma ka täna natuke ära hellitatud – tunnistan ausalt. Kuid ma olen aastatega arenenud ja enam ma ei arva, et ma pean kõike kohe ja praegu saama ja kui ei saa, et siis jonniga ikka saab.

 Kuna ema ei tahtnud mitte midagi isast teada ega kuulda, siis minul oli alati selline vastik pahandust teinud lapse tunne sees, kui tulin isaga koos veedetud päevalt, mis oli olnud äge ja tore, sest isa viis mind välja sööma, kontsertitele, kalastama, väljasõitudele, lõbustusparki jne. Koju jõudes ei saanud ma kunagi lapselikku rõõmu emaga jagada, et näe, käisin issiga seal ja tegime seda ja nägin toda jne. Nii ma siis manasingi üle koduukseläve astudes endale küllaltki neutraalse ilme ette ja varjasin oma elevust ja rõõmu.

 Ma ei pannud seda oma emale pahaks, kuid kurvaks tegi see ikka, sest lapse jaoks on tema mõlemad vanemad olulised. Laps ei näe ega vaata oma vanemat läbi oma teise vanema silmade. Mul on isaga palju toredaid mälestusi, aga kuna ema ei tahtnud neist midagi kuulda, siis ma vaikisin ja nõnda elaski ema aastaid oma nii-öelda turvalises eksmehe tsoonis ja arvas, et minugi kokkupuude isaga on olnud minimaalne, aga ei olnud. Seega ma mõistan, et ema jaoks võis see LP kolumn olla väga valulik. Haavale lisas soola ka see, et selles tutvustavas kolumnis ei maininud ma ema, aga ma ausalt ei tulnud selle pealegi, sest tegu oli esimese mind tutvustava kolumniga ja sellest tulenevalt lähtusin ma järgmistest märksõnadest: haiguse tagajärjel pimedaks jäämine, must huumor, sõbrad ja elurõõm. Ning paraku musta huumoriga assotseerub mul alati esimesena isa.

Jaa, ma oleksin saanud kirjutada lähemalt pimedaks jäämisest, et mismoodi see kõik toimus ja mismoodi me emaga nädalast nädalasse sõitsime kodu ja silmakliiniku vahet, kuidas me tüdimuseni passisime mannetutes haiglakoridorides, mismoodi ma vahepeal emotsionaalselt murdusin kõigest sellest solgutamisest, mismoodi me jooksime ühelt protseduurilt teisele ja mismoodi mu silmasid surgiti jne. Kuid see polnud see teema. Lisaks oli mul ka pikkuse piirang, kahe lausega ei saa lihtsalt kogu seda aega kokku võtta ja väljendada ema olulist rolli antud perioodil.

Aga kahtlemata on ema minu jaoks üks kõige olulisemaid inimesi siin maailmas, sest kelle muu juurde Sa ikka lähed ja paned pea sülle, kui kogu maailma kurjus ja raskus ähvardab Sind enda alla matta. Emad on need, kes kuulavad, elavad kaasa ning kelle koduuks ja süda on alati valla.Minu ema on üks ära ütlemata sitke ja tarmukas naisterahvas, kes ei vannu eluraskustele alla ja ma hindan kõrgelt oma ema sihikindlust, saavutusi, heatahtlikust ja kõike seda headust, mida üks ema endas kannab. Kuid kõige selle juures ma ei saa ega taha ka isa oma elust välja lülitada. Miks ma peakski? Minu arvates kannavad ema ja isa erinevaid väärtusi lapse elus . Ma ei taha öelda, et laps, kellel pole ema / isa, et siis laps on kuidagi vähem täisväärtuslikum, aga nii palju kui ma olen nende inimestega suhelnud, kes on oma elus kaotanud ühe oma vanematest, siis neil on teatav igatsus millegi, või oleks õigem öelda kellegi, järele.
Tagasi teema juurde tulles... Fakt on see, et ilma isata poleks mind ega mu õde, täpselt nagu meid poleks ka ilma emata ja ega laps pole süüdi vanemate vahelistes konfliktides. Seetõttu on minu jaoks ka arusaamatu ja kurb mõelda, kui keegi käseb oma lapsel vaimselt või füüsiliselt valida emma-kumma vanema vahel. Mina ei taha valida, minu jaoks on minu ema ja isa mulle ühtemoodi tohutult kallid ja armsad ning ma hoolin neist mõlemist väga ja olen neile tänulik kõige eest, mida on minu heaks teinud.

Igatahes ema solvus selle kolumni peale täitsa ära ja kuigi tänu õe vihjele aimasin, mis lahti, siis otsustasin, et ootan ja vaatan, kas äkki ema teeb ise millaski sellest juttu. Ei teinud. Seega ei jäänud mul muud üle kui minna ise ema poole ja öelda, et kas võiksime kokku leppida, et kui üks meist solvab teist tahtmatult, teeb haiget või miskit muud kolmandat, siis me räägime sellest teineteisele, mitte ei vaiki maha. Pole ju tarvis jätta järgmiseks korraks midagi hõõguma, et siis kui tuleb mingi uus teema päevakorda, siis väiksest valesti ütlemisest süttib uus ja suurem tüli.

Kuigi aimasin, et asi selles LP kolumnis, siis küsisin emalt endalt ka, et mis teda häirib ja siis tuli pauk sealt luuavarrest, kust ma ei osanud seda oodatagi – ma tegevat oma musta huumori ja sarkasmiga, mida ma aeg-ajalt oma pimeduse üle viskan, talle haiget. Mul jooksis mõistus kokku ja suu vajus lahti. Ema ütles muidugi veel palju muudki.Nagu näiteks seda, et ta ei tunne mind ära, et ma olevat nagu isa, et teen tema tüüpi nalju ja et ma olen küüniline ja et ma üldse ei arvesta mismoodi minu naljad talle mõjuvad. Ma lihtsalt istusin seal ja kuulasin nagu oleksin just hetk tagasi saanud sahmaka jääkülma vett vastu vahtimist ning ainus, mida suutsin mõelda ja ahastunud häälel emalt küsida, oli see, et miks varem pole midagi öelnud!? Miks alles nüüd, kui minu nägemise kaotusest on 10. aastat möödas, teeb suu lahti ja seda ka alles siis, kui MINA küsin.Miks!? Kas asjalood olekski nii jäänud, kui ma ise poleks sellest juttu teinud? Et mina teen musta huumorit oma pimeduse üle ja ema samal ajal vaikides kannatab, ah?

Ma tõesti ei osanud sellist etteheidet ema poolt oodata. Tundsin ülekohut ja mõistmatust, sest mis õigusega saab üldse keegi kellelegi öelda või dikteerida, et mismoodi ta võib oma kaotusvalu või traumaga toime tulla, kui see ei kahjusta mitte kellegi füüsilist ega vaimset tervist või elu. Ma päriselt arvasin, et mu ema hing ja süda on rahul, kui näeb, et hoolimata nägemise kaotusest olen ma jätkuvalt niivõrd aktiivne ja elujaatav, et see saab olla ainult üdini positiivne nähtus. Ma vähemalt ise arvan, et ma oleksin küll oma lapse üle rõõmus kui tuleks sarnasest olukorrast nii elutervena välja.Aga äkki ma lihtsalt ei oska vaadelda olukorda läbi ema silmade ja sellest tulenevalt ei mõista ma ka olukorda lõpuni , kuna ma ise pole ju ema. Kuid ma proovin mõelda ja panna end sellesse rolli ja olukorda ning ükskõik kui väga ma ka ei prooviks, siis ma ei suuda kujutada ette end koos oma lapsega nutmas, kes on ka võib-olla kaotanud ühe oma meeltest. Hell yeah! On jah raske, on jah kurb, aga see hädaldamine, minevikus kinni istumine ja teema vältimine ei muuda mitte kui midagi. See ei too mu silmanägemist tagasi.

Kui kurtmine ja hädaldamine annaks mulle natukesegi nägemist tagasi, siis ma hakkaksin ema rõõmuks kasvõi iga päev virisema elu ebaõigluse ja raskuse üle, aga see ei aita. See ei aita isegi emotsionaalselt mitte kuidagi kaasa.Mul on kahju, aga ma ei saa minna ja kallistada oma ema ja lubada talle, et ma mitte kunagi enam ei tee tema kuuldes ühtegi musta nalja pimeduse üle, sest see tuleb mul kuidagi nii automaatselt. Selline ma lihtsalt olen. See on minu viis pöörata feilid lõbusaks, tulla piinlikest olukordadest välja, läbi selle luua inimestega esimene kontakt, sest läbi selle suudan ma näidata, et minu jaoks on pimeduse teema yolo ja nad ei pea vältima mingisuguseid kindlaid sõnu või teemasid, sest äkki ma hakkan nutma või saan paranematud hingehaavad. Ei saa. Hingehaavasid põhjustavad mulle hoopis teised asjad, nagu näiteks see kui ma pean oma vanemate vahel valima.

Ma tõesti ei tea, kuidas saaksin enda käitumise või sõnadega emale kinnitada , et esiteks, lapsevanemaks olemine pole võistlus ja et ta on kõigest hoolimata minu kallis ema, keda ma armastan kogu südamest ning et ma olen tänulik igakülgse toe eest, mida on mulle pakkunud ja võimaldanud. Kuid ma olen rõõmus  ja tänulik ka oma isa eest. Ja olgugi, et see muudab mind ema silmis küüniliseks, siis isa huumorisoon on see, mis aitas mul end taas leida.

Ma ei tea. Kuidagi raske on, kui iga Sinu sõna või tegu teeb kellegile haiget ja mitte lihtsalt kellegile suvalisele inimesele, vaid Su oma lähedastele. Aga ma ei saa ka end pooleks rebida ja ma arvan, et mitte kellegil pole seda ka õigust nõuda. Mitte kellegil, mitte kelleltki.

Kõik, kes lõppu jõudsid ja jaksasid selle pika postituse lõpuni lugeda, siis teadke, et olete mul ühed tublid ja vaprad lugejad. Mul on siiralt hea meel, et olete mul olemas!

CONVERSATION

12 kommentaari:

  1. Mul on tunne, et Su ema on Su isa peale pahane ja selle tõttu nii öelda karistab Sind sellise käitumisega. Tundub, et ta ei taha, et Sul oleka temaga head mälestused. Kahju.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eks mu ema on palju haiget saanud küll, aga ma ei usu, et tema eesmärk on mind kuidagi karistada. Mulle endale tundub, et ta püüab lihtsalt iga hinna eest meile selgeks teha, et kui palju haiget isa talle tegi ja et meie läbi selle muudaks ka oma suhtumist isasse.

      Kustuta
  2. Kai Huumor on kõige parem võti la rasketel aegadel. Olgu, kui puhas või must tahes. Tuld Kai, Tuld!

    VastaKustuta
  3. Lugesin lõpuni ja olen nõus. Ei saa end tõesti pooleks rebida. Kurb oli seda olukorda lugeda, sest ka minul on emaga sisuliselt sama lugu - ei salli ka mu isa silma otsaski ja ärritus selle peale kui olin milleski tema poolt. Nüüd juba varsti 4 aastat pole me emaga näost näkku suhelnud. Telefoni teel pool aastat vähem. Minu vabandustest kõikvõimaliku eest teadmata probleemi tuuma miks ei taheta enam külla, ja kontakti võtmisest üleüldse pole olnud mingit positiivset kasu. Ema ei taha mu nime kuuldagi.Lõpuks loobusin.

    Huumor on tõesti see mis aitab. Tubli oled Kai! Kallistan!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Väga kurb kuulda. Teil siis nõks hullem see olukord, sest meie ikka suhtleme, aga viimasel ajal tajun pidevalt, et miski on viltu ja kuigi ema on nagu ema ikka - hoolitseb ja muretseb, et mul oleks kõik olemas, siis emotsionaalselt on see tohutult kurnav, kui tajud, et kuskil on lahendamata asjad.

      Kallistan vastu! :)

      Kustuta
  4. Eeldades, et kõik asjasse puutuvad on head inimesed, tahaksin ma ehk pisut heita valgust faktile, miks su ema ei öelnud midagi. Tal oligi hea meel selle üle, et suudad positiivselt pimedusse suhtuda. Et sa ei nuta ja hala. Lihtsalt vahendid tegid haiget, aga nähes positiivset tulemust ei hakanud ta su vahendeid kritiseerima. Nüüd lihtsalt tuli see välja. Emana pole me alati nõus sellega, mis valikuid lapsed teevad, mis aga ei tähenda seda, et me neid ei toetaks. Proovime ise toime tulla oma suhestumisega, mis aga ei pruugi alati edukas olla. Minevikuvead olgu seal, kus nad on - minevikus ja loodan, et ka su ema suudab neist üle saada. Ma ei usu, et ta sind karistab, ma arvan, et tal on lihtsalt valus, et hoolimata sinu heaks tehtust, oled sa nii palju saanud hoopis sellelt vanemalt, kes tema arvates ilmselt hoopis vähem igapäevaselt tegi. See ei olegi võistlus, seega ei maksa seda ka oma peas tekitada. Tee emale lihtsalt üks suur kalli, täna teda tema panuse eest ja ära ütle sinna otsa 'aga'-sid. Usu mind, miski ei sulata ema valusat südant kiiremini, kui kallistus ja siiras tänu omaenda lapselt.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oleks kõik siin maailmas nii lihtne ja saaks kallistustega korda teha...

      Ma ei usu ka, et ema sihilikult karistab mind, aga kuna ema silmis on isa üks vastik värdjas (ema sõnad) ja ta ei taha temast mitte midagi kuulda ega näha, mis teda meenutaks, siis paraku läbi meie on ta ikka sunnitud isa nägema ja kuigi ta üritas minust endasarnast inimest kasvatada, siis tema kurvastuseks ja pettumuseks on mul isa huumorisoon.

      Ma olen oma ema korduvalt kallistanud ja öelnud, et on armas, kallis ja et armastan teda. Loodan, et sellistel rasketel hetkedel on tal need sõnad meeles! :)

      Kustuta
  5. Ma pakun, et su emal on süümekad. Ta ei pruugi endale seda otse teadvustada, aga emadel on aeg-ajalt komme ennast süüdistada, kui lapsega midagi juhtub. Seepärast tal ongi valus, kui sa nalja teed, et ta tunneb, nagu sa naeraksid tema tehtud äparduse üle. See kui sa, näiteks, kogu aeg nutaksid, oleks sama hull või hullem.

    See, et ta su isaga läbi ei saa ja on lapsikult käitunud, see on eraldi asi. Mõned paarid lihtsalt ei oska täiskasvanulikult lahku minna.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hmm, aga vaevalt ta seda tunnistaks, sest mulle ütles ju põhjuseks, et ma olen nagu isa ja teen isa küünilisi nalju...
      Ma lihtsalt ei saa aru, kas ma pean leidma mingi lahenduse või lepima, et nii on ja nii jääb ja suhtuma võimalikult neutraalselt? :(

      Kustuta
  6. Ole enda üle uhke, sest oled elus kenasti hakkama saanud. Kui emaga arutled, proovi eelmisel kevadel õpitud oskusi, ehk on abi. Suur kallistus! Silja.

    VastaKustuta
  7. Aitäh, Helina! :)
    Ole kohe päris mureta, ma oma musta huumorit ja enese üle ironiseerimist(või kui soovite - küünilisust) ei jäta kuskile, sest see on osake minust.

    VastaKustuta

Back
to top