Üks armas juhtkoer läks taevastele radadele

Seekord tarisin läpaka endaga kaasa, kuna oli plaan natuke kirjutada massaažikursusest ja vastata lugejate küsimustele, mis on mulle postkasti laekunud ja siis oma emast, kes šokeeris mind oma välja ütlemisega, AGA nagu ikka, siis plaanid on selleks, et neid ümber teha või edasi lükata. Elu tuleb lihtsalt vahele.

Eile helistas mulle üks juhtkoerakasutaja ja mitte lihtsalt suvaline, vaid inimene, kellel oli juhtkoeraks samast pesakonnast koeraplika, kust minu poobikki pärineb ehk Janeti õde. Meil oli kuidagi aastate jooksul kujunenud traditsiooniks aeg-ajalt üksteisele helistada ja uurida, kuidas meie karvapallidel läheb, eriti sünnipäevadel. Kuidagi vahva oli muljetada erinevatest seikadest, et mismoodi emma-kumma koer mingis olukorras käitus, milliste krutskitega on hakkama saanud, millised on sarnased iseloomujooned jne.

Umbes kuu tagasi helistas mulle Elle (Janeti õe perenaine), kes andis teada, et Jasminel avastati eriti agressiivse vormiga luuvähk ja sellise koha peal, mida ei ole võimalik opereerida. Elle saadeti kliinikust ära tugevate valuvaigistite ja sõnadega, et enam pole miskit teha, elab nii kaua kui elab, heal juhul pool aastat. Mind võttis ausalt öeldes see uudis esialgu sõnatuks, sest ma olin siin vaikselt omaette plaaninud Jasmine ja Janeti ühisjuubelit tähistada. Ellega jäi viimane kokkulepe sedasi, et kui Jasmine on juunikuus veel liikumisvõimeline ja nad saavad transporti, siis on nad kindlasti kohal.  

Ma ei tea, kas juba märkasite, et kirjutan minevikuvormis ehk et sain täna uudise Jasmine lahkumisest meie seast. Eile oli siis see päev, kui Janeti õde pandi magama. Appike, mul isegi praegu seda lauset kirjutades kisub silma märjaks. See on kuidagi nii valus minu jaoks, sest teadmine, et minu poobik on sama vana ja alles nädal tagasi avastasin minagi Janeti roiete alt mingisuguse kahtlase mügariku, mistõttu hakkab reaalsus mulle aina enam ja enam kohale jõudma, et ega minugi poobik pole igavene. Mõni päev on nii krapsakas ja kepsutab ringi nagu kutsikas, kuid siis on päevi, kus ma tajun, et Janet ei jaksa enam väga pikki marsruute kõndida, vahepeal läheb tähelepanu ära, vahepeal lihtsalt loivab nagu oleks liigestel valus. Sellistel hetkedel lajatab reaalsus täiega vastu vahtimist. Kuid helgematel hetkedel vaatan oma kullakest, kes silkab kelmikalt oma karvase vänderdava tagumikuga elamises ringi, endal mänga hambus, mida järjepanu 126 korda vahetpidamata rütmiliselt piiksutab..

Siin lõpus üks ja ainus ühispilt päevast, mil koeraplikad said 3-aastasteks. Janet paremal, kes keelega limpsab ja kõrval siis meie seast liiga vara lahkunud Jasmine.


CONVERSATION

4 kommentaari:

  1. Järelikult ei olnud sinu naabri koeral vähki. Vähk ei ole haigus, mis alluks kasekäsnapulbrile :D Või tammetõrupulbrile. Või võililleteele. Kahjuks.

    VastaKustuta
  2. Ma käisin kunagi abiks ühele vanemale mehele ja tema juhtkoerale ning sel koeral oli ka suur kasvaja. No ikka väga suur. Õnneks healoomuline. Opereeriti ära ja kuigi oli juba päris vana koer, elas veel mõned aastad. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mhmh, tean seda pimedat meest ja see armas juhtkoer oli Pepi :) Paraku sellele pimedale mehele enam juhtkoera ei anta, kuna kahjuks hakkas koera väärkohtlema :(

      Kustuta
  3. Issand kui kurb! :( ikka mõtlen enda koerale ka, kes saab juba 6... et kuhu see aeg küll lendab!? Alles oli meil väike kutsikake! Peame ikka kokku saama ja korraliku videojäädvustuse Janetist tegema! :)

    VastaKustuta

Back
to top