Siis kui enam ei jaksa

Laupäeval peale EBA ei hakanud ma tagasi koju sõitma, kuna pühapäeval oli Rammsteini kontsert ja esmaspäevast teisipäevani olin kursustel ja kui algselt pidin edasi sõitma Tartusse, et ühe jutiga ära käia ka Janetiga veterinaarkliinikus, siis tänu sellele, et teisipäeval jäi anatoomia ära, sõitsin ma otse koju, ajee!

Ühelt poolt olin ma maru õnnelik, sest no viimasel ajal käin ma kodus sama harva kui kuuvarjutus ja siis see on nagu mingi ülim luksus pääseda koju. Kuigi koju jõudes valdavad mind juba hoopis teistsugused tunded ja emotsioonid. Eile ma näiteks suutsin päeva jooksul nutta mingi kolm korda ja EI, mitte õnnetundest, vaid kurnatusest ja sellest, et mul lihtsalt pole jaksu koduseid toimetusi teha, või mis kodused toimetused! Ma ei jaksa vaimselt enam inimestegagi suhelda.
See iganädalane bussidega sõelumine ja meeletus koguses ajugümnastikat on mind ikka nii tühjaks pigistanud, et kui ma ükskord koduuksest sisse vajun, siis toimub mingi meeletu pingelangus, mille tulemusel katkeb otseühendus ajuga ja mu organism keeldub mulle allumast. Ma olen nendel päevadel kodus nagu mingi esmaklassiline juurvili ning  kui uus nädal hakkab lähenema, siis mul hakkab seest keerama ja ma tahaksin endale vaikselt suhu oksendada, sest kõike seda on too much.
See viimane lõpp enne juulikuu puhkust on eriti ränk ja käin praegu Tallinnas suht viimase võhma peal ja seepärast need vahepealsed koju saamised ei mõjugi lõpuperioodil hästi, kuna inerts kaob tagant ära ja siis olengi kohe käpuli maas. Mul oleks nädalavahetusel tarvis anatoomia arvestuseks õppida, mis eeldab minult umbes 12 tunni jagu materjalide läbi kuulamist (palju ladina keelt), aga no ma pole sellist nägugi, et tahaksin hakata seda tegema. Energiat njetu. See vist mingi bioloogiline kaitsemehhanism, mis käivitub, kui organism on ülekoormatud.

Eile näiteks tahtis Joosep mulle üht YouTube videot näidata ja ühtlasi selle kohta minu arvamust kuulda, aga ma keeldusin ning siis hetk hiljem hakkasin täiesti lohutamatult nutma, sest olin endas nii pettunud, et taevas halasta, mul pole seda vähestki energiat, et inimesele enda arvamust öelda. Ja siis nii ongi, et kui ma just parasjagu meeletust vaimsest kurnatusest ei nuta, siis magan hambad laiali ja samal ajal Joosep tõmbab elamise tolmukaga üle, käib koertega päeva jooksul mitu korda väljas, korjab mustad nõud kokku, küürib pliidi ja tööpinnad puhtaks, teeb voodi üles, paneb pesu pesema, paneb pesu kuivama, korjab kuivama pandud pesu kokku, keedab mulle teekest, toob mulle linnast Steffani krevetisalatit, käib poes, silitab mu peakest, teenib meie perele raha jne. Appikene, viige palun mind kohe hullumajja! Ma tahan oma stabiilset elurütmi tagasi!

CONVERSATION

6 kommentaari:

  1. Vastused
    1. Jah, eks sarnaseid tundeid ole me vist kõik mingis eluetapis tundnud... Aga mida teha, et vastu pidada? :)

      Kustuta
    2. Ma kardan, et meie, puuetega isikud, teame natu rohkem sest tohutust väsimusest =(

      Kustuta
  2. Kai, ära muretse! Sa saad suurepäraselt kõigega hakkama ning ma usun, et ma pole ainus, kes sind eeskujuks peab! Ära säti oma graafikut nii tihedalt täis ja kui on niiiiiii tähtsad plaanid, siis lükka need edasi nädala jagu ja lihtdalt PUHKA! Ära tunne ennast selle pärast süüdi, et sa väsinud oled - küll Joosep ja teised aru saavad.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oi, aitäh! :)

      No praeguseid anatoomia materjale pole mul enam kuskile edasi lükata, kuna teisipäeval juba arvestus, aga kõik muud kohustused olen küll praegu tuimalt kõrvale lükanud või ära öelnud. Kui alguses tundsin veits süümekaid, siis enam pole isegi jaksu neid tunda :D

      Alla ma kindlasti ei anna, sest kui olen nii kaugele jõudnud, siis ikka võiduka lõpuni välja ja seda kasvõi läbi pisarate ja hambaid krigistades! ;)

      Kustuta
  3. Uhh, väga tuttav tunne! Käimasolev eksamisess on minu jaoks samuti väga kurnav olnud ja tekitanud niivõrd halbu tundeid seoses sellega, et oma pere jaoks niivõrd vähe aega olen pühendanud :(

    VastaKustuta

Back
to top