Meie majja tuleb beebi

Täiesti lõpp. Esmaspäeval sündis meie toredate naabrite perre uus titabeebi ja alates sellest hetkest, kui sain teada, et tita on sündinud, olen ma esmaspäeva lõunast saati kõiki maja ette sõitvaid autosid stalkinud. Justkui naabrinaine jalutaks otse sünnitustoast beebi kaenlas koju. Einoh, millal varem olen ma lasknud kainel mõistusel oma tegemisi häirida, eksole.

Aga tegelikult jäin ma sellise asja peale mõtlema, et millal oleks õige aeg katsikule või värsketele vanematele õnne soovima minna? Ses suhtes, et õnne võib vist igal ajal soovida, nii sotsiaalmeedias, sõnumiga, kui ka trepikojas kokku joostes, , aga ei tahaks ju olla üks nendest mõtlematutest mölakatest, kes ei suuda austada värske ilmakodaniku ja vanemate privaatsust. Ma sellise emotsionaalse inimesena tahaksin ka loomulikult kohe minna ja tervitada uut titabeebit, aga kuna ma tean, et ma ise ei seediks sellist peale lendamist, siis hoian end vaos. Ning ilmselt vajaks värske ema järgnevad nädalad ainult rahu ja sünnitusjärgset taastumisaega ja et saaks natuke ise omaette olla ja tutvuda üksteisega. Seega ei hakka ju vägisi lillesülemite ja koogiga ukse vahelt sisse pressima.

Lisaks on ju veel oluline teada, et vastsündinute immuunsus pole täielikult välja arenenud ja seega ei tundu mulle mõistlik oma isekate soovide ja tahtmiste pärast muuta elamine läbikäigu hooviks, sest ega suguvõsa on ju nagunii järjekorras ootamas, et minna uut võsukest tervitama. Ning võib-olla pole nende uus titabeebi selline kukununnukene, kes laseb katsikulisi rahulikult vastu võtta ja nad näevad kurja vaeva, et gaasivaludes vaevlevat titabeebit magama saada, siis on ka nõme oma katsikujutuga peale käia.

Kui mu õde sai oma esimese lapse, siis mina olin toona ehtne pubekas, kes käis kogu aeg nahaalselt  ukse vahelt piilumas ja uurimas, et millal ükskord ometigi kavatseb see nunnukas üles ärgata. Mul polnud toona pubekana halli aimugi sellest, kui kurnav võib sünnitus naisele olla, eriti kui see kestab tagasihoidlikud 34h. Mina mõtlesin lihtsalt, et näe õde oli padurase, siis ühel hetkel läks sünnitama ja tagasi koju naases ülinumpsiku beebiga and the end. See, et ema ja laps vajaksid omaette olemise aega ja rahu, no see ei koitnud mulle kordagi. Aga no õnneks olen ma selle vahepealse aja jooksul suti teadlikumaks saanud ja enam nii nahaalselt ei käitu. Aga ega õde ise ka mulle miskit selle kohta öelnud ja nagu näha, siis jäi toona mul puhtast intelligentsist ka vajaka.           

Ühesõnaga ma saan aru, et mõistlik oleks oodata ja lasta värskel ilmakodanikul ja vanematel uue elukorraldusega natuke harjuda, sisseelada ja alles siis mõelda võimalikule katsikule. Oeh, aga ikkagiiii... mõelda vaid - meie kortermajja tuleb see pisike nööbike elama. Huvitav, kas mul õnnestub aeg-ajalt end jalutustele kaasa ka nihverdada ja kui end eriti hästi ülal pean, siis äkki saan kärutada ka... #beebidonniinunnud
Kas olete katsiku kommetega kursis või milliste katsikulistega olete ise pidanud kokku puutuma? Jagage nõu, siis tean, millest hoiduda :)

CONVERSATION

7 kommentaari:

  1. Viisakas on oodata kannatlikult küllakutset. Aga võid ju seniks nt armsa kaardi teha postkasti :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma kardan, et see tita kasvab enne suureks, kui ma ükskord oma pimesi meisterdatud kaardi valmis saan :D
      PS. Me tegelikult kaks päeva enne sünnitust poetasime neile juba ukse taha Linea Mammalt ühe väikese kingikarbi :)

      Kustuta
  2. Mina olin ka peale laste sündi pigem see...nagu Sa kirjutasid...ei seedinud katsikuliste peale lendamist :) tahtsin rahulikult kodus olla oma perega, oma uue sipsikuga :) Kuigi neid "põsenäpistajaid" oli palju :D Aga...just hakkasin mõtlema, et miks ma Sind 3 aastat tagasi meie hoovis luusimas ei näinud siis??? Täitsa heameelega oleksin Sind jalutama kaasa võtnud ja ausõna - käru oleksin ka lubanud lükata!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mh, no vot ma jään Sulle nüüd vastuse võlgu... aga alati on ju võimalus kolmas laps valmis treida... kõik selle nimel, et Kai saaks tulla kärutama :D

      Kustuta
  3. ma tahtsin küll värsket titte juba järgmine päev näidata. aga külalised ei julgenud tulla.... kusjuures, just alguses on titel parem immuunsus ning mu omad olid ka rahulikumad ja seega mul rohkem aega kui pärast 1 kuu sünnipäeva

    VastaKustuta
  4. Mina olen ka alati rõõmuga juba sünnitusmajja külalisi vastu võtnud. Kutsunud ise pole, aga kõik, kes on tahtnud tulla, on vastu võetud ja mul on olnud väga hea meel :) Olen just tahtnud oma suurt õnne jagada ja oma maailma kõige armsamat beebikest näidata. Külalised on nagunii ise alati alguses sellised ettevaatlikud ja pigem tulevadki pisikesele tere ütlema, üle paari tunni pole keegi olnud. Esimese lapsega hästi muretsesin, et kui külalised tulevad, peab ju katma laua ja kodu peaks korras olema (aga ikka ootasin ja tahtsin kõiki külla, kes vähegi terved olid :))... Vanemad aga rääkisid, et varem oli komme, et külalised võtavad ise kõik kaasa - vot, see teeb küll lihtsamaks värskel emal külaliste vastuvõtmist, et ei pea hakkama vaaritama ja katsikulised tulevad ise toiduga. Seda on minu arvates hea öelda ka värsketele vanematele, et ärgu nad jumala eest ise hakaku nüüd muretsema, et laud katta jne :) Sest alguses võtab tõesti harjumine ja uue elukorralduse sisseseadmine aega.

    VastaKustuta
  5. Ma olen kaks korda sünnitanud (kolmas sünnitus peaks lähinädalatel algama) ning kuigi esimene sünnitus kestis ka üle ööpäeva (haiglas) ja teine oli selline keskmise tööpäeva pikkune (kodus), olen olnud nõus külalisi vastu võtma põhimõtteliselt paar tundi peale sünnitust. Kodus oli selles suhtes eriti lebo, et istusingi beebiga oma koduse diivani peale tehtud pesas ja suhtlesin külalistega.
    Seal on aga üks suur AGA. Ma olen nõus peale lapse sündi vastu võtma ainult neid külalisi, kes mulle energiat annavad, mitte seda ei võta. Need nö energiavampiirid jäävad ära, mulle pole seda jama vaja. Neid lasen külla alles paar nädalat peale sünnitust. Nii ongi tekkinud olukord, kus ootan ennemini külla mõnd lähemat sõpra kui nt oma lapse isapoolset vanaema (st ämma). Mul on lihtsalt kõik ihukarvad püsti peale tema külaskäiku :D Sama on ühega mu vendadest.
    Mu sünnitused pole siiani muidugi ka mingid eriti koormavad värgid olnud olenemata kestvusest. Naudin sünnitamist, võtan seda kui suursündmust.

    VastaKustuta

Back
to top