Millest ma tunnen puudust?

Eelmise nädala esmaspäeval käisin ERRi raadiomajas, kuna käisin ülemaailmse diabeedipäeva raames Vikerraadio hommikuprogrammile intekat andmas. See lastakse homme hommikul *visates praegu pilgu kellale, siis tegelikult juba täna* eetrisse.

Põhjus, miks sellest üldse kirjutan, on nimelt selles,et üks küsimus, mille Taavi Libe mulle esitas, jäi mind mu oma vastuse tõttu kummitama.Küsimus oli siis järgmine: mis on see, millest ma kõige enam peale nägemise kaotust puudust tunnen?

Võiks ju arvata, et siin pole mitte millegi üle pikemalt vaja mõelda, sest asju, millest ma puudust tunnen, tuleb kamaluga. Aga võta näpust, ei tulnud. Ma päris tükk aega mõtlesin, et no millest ometigi võiksin ma puudust tunda, aga esimese raksuga ei tulnud ühtegi asja pähe. Imelik, kas pole!? Oleks võinud öelda, et tahaks oma vanemaid, Joosepit, õde ja õelapsi näha. Et milliseks on nad ajaga muutunud. Janeti pähklipruunisid silmasid tahaksin väga näha. Teha väikese jalutuskäigu linna peal ja uudistada neid kohti, mis on peale ehitusjärgseid muudatusi külvanud rohkelt segadust ja mind korduvalt ära eksitanud. Ma oleks võinud öelda, et tahaks uusimat tehnoloogiat ja värve näha, sest mõned neist on hakanud mälus tuhmuma. Läheks kaeks tänapäeva kinos 3D filmid üle.Läheks seenele. Läheks turule. Lahendaks ristsõnu. Loeks võrkkiiges raamatut. Seda päris raamatut, paberist lehekülgedega ja puha. Teeks endale autojuhiload ära ja istuks autosse, millal iganes hing ihkab ja põrutaks seitsme tuule poole ja lihtsalt oleks. Olles vahepeal lihtsalt kellegist täiesti sõltumatu. Käiks ja pildistaks ilusaid-toredaid hetki. Ehitaks ja remondiks kodu ning tuiaks mööda sisustuspoode ringi ja kahmaks kõike meelepärast kokku ja vastavalt tähtpäevadele meisterdaksin kõiksugu vahvaid asju ja dekoreeriksin kodu ära jne.

Ehk siis kõikide nende näidete põhjal võiks öelda, et ma tunnen väga puudust iseseisvusest. Vabadusest olla sõltumatu. Sellest elementaarsest igapäevasest vabadusest, mis kõigil teistel on olemas. Ja ma arvan, et inimesed võiksid seda iseendaga aega veits rohkem väärtustada, mitte võtta iseenesest mõistetavana, ja teha just neid asju, mis teevad hingele pai. Sest hoolimata sellest, et me inimestena oleme sotsiaalsed olendid, kes vajavad teist liigikaaslast enda kõrvale, siis vajab iga inimene ka aega omaette olemiseks.

Täitsa imelik, et see imelihtne asi ei turgatanud inteka ajal mulle kordagi pähe. Ma vastasin hoopis midagi muud, mis on samuti minu jaoks väga oluline teema, ehk üksteise märkamine. Kuid absoluutselt teisest mastist ja pole nagu eriti seotud isiklikult minu endaga või nägemise kaotusega. Veits kõlasin nagu MW, kes soovib kõigile maailmarahu, headust, lahkust, et näljad ja sõjad lõppeksid. Mis iseenesest, arvestades praegust maailmas valitsevat olukorda, pole sugugi mõttetu lillelapselik soov, aga no saate aru, eks?

Korra veel mõtlesin, et aga äkki ma olengi oma sellise elukesega nii ära harjunud ja elan rahus oma pimedusega, et ma ei mõtlegi konstantselt iga päev nendele asjadele, millest ma olen ilma jäänud ja et oioi, millest kõigest ma veel jään ilma. Et järelikult see väide, mida ma päris palju olen öelnud, et ma olen õnnelik ja rahul oma praeguse olekuga, vastabki tõele. Vastab tõele, et ma ei tihu kuskil looteasendis üksi nutta, et miks elu on ebaõiglane ja miks ma ei saa enam kõiki oma lemmik tegevusi teha jne.

Ma lihtsalt olengi rõõmus ja tänulik kõige muu eest. Ma olen rõõmus ja tänulik, et diabeedi tüsistuse tagajärjel pole mul veel jalgu alt ära amputeeritud ja olen tänulik, et ma jaksan toimetada, blogida, olla armastav ja hoolitsev naine oma mehele ja suudan olla inspiratsiooniks ka teistele. Ma olen lihtsalt lõpmata tänulik ja tunnengi rõõmu teistest väikestest asjadest. Mu maailm pole pilkane pime koht, kus on hirmus ja kõle. Mul paistab ka siis päike, kui päev on sompus, sest mu pool vigane silmanärv viskab mulle aeg-ajalt vimkat, tekitades mulle tunde nagu täna oleks helge ja valgusküllane päev, kuigi reaalselt on taevas ja kogu olek hallimast hall. Aga ei, mitte mul! ;)

Kuid eks kuulake ise seda intervjuud ja minu vastuseid, mis ma seoses ülemaailmse diabeedipäeva raames andsin. Ehee, no näed, see küsimus, millest ma puudust tunnen, jäeti üldse intekast välja. Ju ma mõtlesin liiga kaua ja kuna ma ei vastanudki lähtudes enda vajadustest, siis polnudki vist mõtet sisse jätta. Intekat saate järelkuulata SIIT! Ja selle põhjal kirjutatud artiklit saate lugeda SIIT! :)

CONVERSATION

8 kommentaari:

  1. Kui poleks Vikerraadiot kuulanud ei oskaks küll arvata, et Te olete pime. Äärmiselt positiivne oli kõik. Jõudu ja edu Teile!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, seda on mulle kordumatu arv öeldud, et ma nagu polekski pime ja kui ma ikka kinnitan üle, et olen nii pime kui üldse olla saab, siis inimesed ei suuda ära imestada. Isegi minu kihlatu Joosep ütles alles üleeile hommikul, et unustas jälle hetkeks ära, et ma pime olen (kuigi oleme juba pea 10 aastat koos olnud) :D
      Aitäh heade soovide eest! :)

      Kustuta
  2. Kuulasin täna hommikul Vikerraadiost Sinu intervjuud ja nii mõnusa mulje jättis :) Ikka lahe mutt oled, muud ei olegi öelda!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No ma tänan Sind, armas Raili! Ma ise arvan ka, et olen lahe mutt! ;)

      Kustuta
  3. Sa oled ehe näide, et tunneli lõpus on valgus. Saabki hakkama, teisiti, aga saab. Ja sellise positiivsusega. Pean selle inteka uuesti üle kuulama :)
    M.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Valgus? Kuskil on valgus või!? Kus? :D

      Hehe, nali naljaks, tegelikult aitäh nii sooja ja südamliku kommentaari eest! :)

      Kustuta
  4. Kuulasin ka intervjuud, sa oled nii äge! :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oleks vist imelik sellele väitele vastu vaielda... seega ei jää mul muud üle, kui Sinuga alandlikult nõustuda! :P
      Aitäh Sulle! :D

      Kustuta

Back
to top