Miks ma peitu pugesin?

Palun öelge mulle, kas ma olen tõesti ainus inimhing siin planeedil, kes ei saa ja ei suuda möödunud aastale heldimuspisaraid valades tagasi vaadata ja öelda, et oli üks uskumatult kift ja vägev aasta ja et pole juba ammu niii sigahead aastat siin mail nähtud. Olen siit-sealt kuulnud inimeste ülimat rahulolu, kes loodavad veel viimastki sellest Kuke aastast välja väänata, samal ajal kui mina palun taevaisalt halastust ja armu, et see nõme Kukk teeks ükskordki juba sääred ja laseks selle Koera aasta sisse. Ma miskipärast eeldan, et see peaks loomult tulema selline sõbralik, eriti veel kui lubatakse kollast koera. Sellisel juhul peaks see ju olema täpselt nagu minu poobik - armas, pehme, soe, usaldusväärne ja parajalt vallatu. 



Kui aus olla, siis tegelikult ega ma mingit kokkuvõtet möödunud aastast teha ei soovi, sest esiteks olen ma sellega nagunii veits hiljaks jäänud ja olgem ausad - keda see ikka huvitaks. Pealegi oli mul emotsionaalselt väga-väga raske ja keeruline aasta. Mu usaldust reedeti, mu pimedust kasutati alatult ja nahaalselt ära ja kuigi ma oma teiste meeltega aimasin, et miskit on mäda, siis ma ei võtnud kunagi ise teemat üles, sest kartsin end idioodiks teha, aga no selle pärast poleks mul endal küll olnud tarvis muretseda. Eks ma ole tänulik ka, et kõik lõpuks välja tuli ja klaariks sai, aga kas teate, kui laastav on samaaegselt kaotada oluliseks ja armsaks saanud inimene, tunda ja mõelda, et kogu suhtlus oli võlts ja siis veel elada igapäevaselt pideva pinge ja usaldamatusega!?

Mul on alati olnud sõpruse kohta üks moto - ükskõik, mis jampsi teised pole mulle varem keeranud, siis uued inimesed, kes ühel või teisel moel mu ellu tulevad, siis neid inimesi võtan alati puhta lehena, sest keegi pole ju süüdi teiste tehtud vigades. Iga inimene vastutab ikka ise oma tegude ja sõnade eest. Vähemalt seni kuni pole antud põhjust usaldamatuseks, usaldan ma inimest selle sõna otseses mõttes pimesi. ma kord juba olen selline roosamannalikult rõõmsameelne ja usalduslik tüüp, kes lihtsalt ei oska ega taha teistes inimestes halba näha. Ma ei tea kas see teeb minust sinisilmse naiivitari, lillelapse või lihtsalt lolli, aga ma lihtsalt eiii saa lasta enda sisse mõtet, et keegi armas inimene võiks olla nii isekas ja kuri, et teeks mulle teadlikult haiget või reedaks mind. Sõbrad ju nii ei teeks. Inimesed pole ju ometigi nii õelad. Nii kükitangi jäärapäiselt oma roosas mullis edasi, korrutan roosamannalist mantrat sellest, kuidas kõik inimesed on ilusad ja head ja samal ajal saan ma tegelikult räigelt peksa nagu koer.  

Kogu see kammajaa tuli suure pauguna päevavalgele möödunud aasta esimeses pooles ja eks alguses oli see minu jaoks ikka räige šokk. Ma mitmeid kuid lihtsalt nutsin end sõna otseses mõttes magama, sest ma ei suutnud oma aju välja lülitada, muudkui ketrasin ja ketrasin. Ma uinusin ja ärkasin ühtede ja samade mõtetega. Kuid õnneks aastalõpu poole hakkas aina enam esinema päevi, mil ma sellele reetmisele enam ei mõelnud ja igat minu teist tegevust ja mõtet ei saatnud mingid nõmedad flashbackid minevikust. Kuid aasta viimasel kuul sain midagi kohutavat teada. Inimene, kes on mulle sõnuseletamatult armas, oluline ja kallis ja kes on aastaid maadelnud vähiga, on taas raskes seisus, sest vähirakud on jälle hakanud agressiivselt levima. Oeh, mul praegugi tuleb klomp kurku ja kisub pisara silmast välja. Ma ei taha isegi sellele kõige mustemale tsenaariumile mõelda, sest mis siis saab, kui...

Kõik need viimase aja sündmused ongi mulle niii laastavalt mõjunud ja peale seda viimast uudist tõmbusin lõplikult blogist eemale. Ei tahtnud kellegagi suhelda ega miskit kirjutada. See polnud teadlik otsus, vaid loomulik kulg. Esiti jäin teisi kaasblogisid ja sotsiaalmeediat poole silmaga ikka jälgima, kuid mingist hetkest tekkis mul ka nende suhtes ükskõiksus. Ma ei viitsinud inimeste ilkumist, hüsteeritsemist ja pseudoprobleeme lugeda. Näiteks viimases valguses kasvõi see hümniskandaal, kus järsku kargas terve kamp marurahvuslasi välja ja kukkusid silmad punnis üksteise võidu vahutama, et miks aastavahetusel hümni ei lastud, AH!? Johhaidii, lasknud siis ise häälepaelad valla.

Ma loodan, et ma pole ainuke, kes läbi selle skandaali üldse saigi esimest korda teada, et aastavahetusel lastakse hümni. Ma loll arvasin, et see on must have thing vabariigi aastapäeval ja taasiseseisvuspäeval, mitte aga ülemaailmsel aastavahetusel.

Ühesõnaga kogu see sapp ja õelus ja kurjus ja inimeste hüsteeritsemine oli minu niigi nukrameelsele olemusele liig mis liig. Inimesed ahastasid ja lalisesid, mismoodi nende fakking aastavahetus on mingi hümni mitte laskmise pärast persses ja kuidas ikka üks aferistist ema kasutab oma poega rahalüpsimasinana ja kuidas teine on paks ja kolmas debiilik ja kõik poliitikud on ennasttäis sead jne. Lihtsalt igast august välja ajavat vihast hülgemöla ja ilkumist oli kuidagi kriipiv lugeda, eriti sel ajal, kui minul tahtis süda suurest murest ja valust armsa inimese pärast katki minna.

Tegelikult ei tahaks üldse siin halada ja nukrutseda. Kuidagi paha tunne oma armsate lugejate ees, et tulen siia ja kukun ennastunustavalt mingist oma raskest elust soiguma, kui tegelikkuses on ju nii palju teisi inimesi, kes vajaksid palju enam märkamist ja abi ja kellel on siin elukeses palju rängemad katsumused, millega igapäevaselt silmitsi seista. Mul on vähemalt soe kodu ja katus pea kohal, pere ja sõbrad, igakuine kindel sissetulek, soe söök laual, riided seljas jne. Lihtsalt kogu see meeletu raske emotsionaalsus lõi mu ajutiselt nätaki maoli maha. Pardon - ma olen ka kõigest inimene!

Et mitte lõpetada üdini mustades nootides, siis eks möödunud aasta pakkus, kas vahelduse või hingepausi mõttes, mulle natuke ka helgemaid hetki. Näiteks omandasin massööriameti, aastane koostöö Lensesega oli armas ja kuigi üleliigsete pingete tõttu loobusin ma omaalgatuslikult Delfi kolumnisti kohast, siis aasta lõpus alustasin ma uut koostööd sellise lehega nagu koeratoit.ee, kuhu ma kirjutan järjelugu enda ja Janeti teekonnast. Kellel huvi, siis esimese looga saate tutvuda SIIT!  Lisaks, paar päeva tagasi postitasin oma FB lehele ühe videolingi sellest, mismoodi ma rentisin endale õe roosinupukese, et väisata kohaliku koguduse laste jõululõpupidu. Saate järele vaadata SIIT! :)

Ma arvan, et paslik oleks see postitus lõpetada blogija Lotta sõnadega, kes tegelikult pole juba ammu enam minu jaoks lihtsalt mingi suvaline blogija, vaid armas sõbranna. Mind need öeldud sõnad aitasid ja vbla on veel kellegile abiks, lohutuseks või kosutuseks: "Ma ujun tavapäraste lausete meres vastuvoolu ja selle asemel, et Sind hetkel lohutada, ütlen pigem, et usalda oma emotsioone. Kogu äng, kurbus ja viha tahavad alla neelamise asemel läbi elamist, et tulevikus kergemini edasi minna". Aamen!


CONVERSATION

10 kommentaari:

  1. Ära muretse. Ma sain ka esmakordselt teada et aastavahetusel hümni mängitakse. Ups. Ma pole vist õige eestlane ikka. Aga ole tubli, varsti kukk lahkub ☺

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tänu taevale, et ma pole siin ainus kõrvavärd, kes pole varasemalt aastavahetusel hümni kuulnud, vbla oli täpselt sel ajal mingi lärm, paugutati või nii... :D
      Lähen otsingi oma valge taskurätiku üles, et saaks selle Kukekese viisakalt minema saata, äkki järgmisel korral on siis minuga väheke leebem...

      Kustuta
  2. Tore, et ikkagi jälle kirjutasid. Nii selle blogimisega kord on, et paljud kasutavad seda enese väljaelamiseks. Tahaks kellelegi sitasti öelda - aga palun väga, blogisse! Tahaks jaurata, et president on loll, hümni ei lastud - krõpsti, blogisse (või Facebooki, kui blogi pole). Tahaks kräunuda selle üle, et sõbrad on nõmedad - hops, ikka blogisse. Ja nii ta käib. Siis vahel jääbki mulje, et misasja te inisete, kas kõik on kogu aeg sitt ja paha ja mitte midagi head öelda polegi?

    Eks ma ise ka mõnikord mõtlen, et äkki ma kasutan oma blogiseina kurjasti ära ja käin seal ainult vingumas. Kardan, et jätan niimoodi endast mulje kui kurjast inimesest. Samas ma loodan, et teised blogijad, keda on lugejate hulgas ilmselt lõviosas, saavad aru. Ja sellepärast ei pane ma pahaks, kui mõni blogija ise kah ennast vahel blogis välja tahab elada. Kurbust või viha, vahet pole. Välja arvatud juhul, kui teisi inimesi solvatakse ja mõnitatakse - seda ma ei kiida heaks.

    Sa oled nii positiivne inimene, et küll sa varsti jälle särad. Raskusi veeretatakse ikka teele ette, meile kõigile. Oluline on aga valida õige vaatenurk. Selline, mis ei teeks lõputult kurvaks või jõuetuks, vaid selline, mis aitaks edasi liikuda.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma oleks vist pidanud täpsustama, et pidasin rohkem silmas neid arulagedusest vahutavaid kommentaariume, kus inimestel pole reaalselt mitte kui midagi tarka või uut öelda, aga pritsivad nii sama seda, mida sülg suhu toob. Blogides üldjuhul mind selline emotsionaalsus ja oma arvamuse/seisukoha välja ütlemine absoluutselt ei sega, sest olen korduvalt isegi seda teinud. Nii et mingit moraalijüngrit ma siin mängida ei soovi ega proovi. Iga kell eelistan sensuurivaba lugemist. Lihtsalt sel momendil olin ma ise liimist lahti ja aastalõpu viimane uudis tõmbas ajukeemia tiba sassi ära ja nii torkas iga asi grammikese valusamalt.

      Tore on tagasi olla ja veel toredam, et inimestel on samuti selle üle hea meel! :)

      Kustuta
  3. Aeg on asjadest üle saada ja edasi elada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Just nii, proua psühholoog!

      Tegelikult ma arvan, et mitte kellegi asi pole teisele öelda, et millal ja kui suurte sammudega peaks mingitest elukatsumustest üle saama ja edasi liikuma. Inimene pole mingi lihtlabane filtrita läbilaskevoolik, millest saaks muretult igasugust jampsi läbi lasta.

      Kustuta
  4. No nii, esimese postitusega tuleb ennast veidi tutvustada. Sind parafraseerides " üksik vanamees lõpu poole koperdamas". Jookseb 82. aga hing on ebanormaalselt noor, sellest ka täielik üksinduse tunne. Hingelt olen jube romantik ja Sinu postitusi loen heldimusega. Armastan muusikat
    nagu Sa FB-st ka ehk aru oled saanud. Lugesin rõõmuga, et Sulle meeldib laulda (kriitikute peale vilista D- mida see D iganes tähendab ?) Paar sõna sellest FB vestlusest. Sellele küsimusele vene keele kohta oli vahetult lisatud link, mulle meeldinud venekeelsest loost https://www.youtube.com/watch?v=xHoO2_gWMXI ja järgmises kommentaaris oli teine link " Никто из нас не виноват https://www.youtube.com/watch?v=dsrW0jo4lZk ", mis oli millegipärast rämpspostituseks loetud...
    Ma ei tunne eriti FB peensusi - kas Sa saad seal näha minu profiili ja postitusi (ju saad kui mind "jälituse" alla paned?)
    Panen see kord punkti (pean katsuma uuesti uinuda) Nagu armastab õelda üks mu sugulasest vanamees "Katsuge nüüd ISE hakkama saada!"
    (Anna andeks! hakkan vanduma KRD,KRT! ei suuda ennast kuidagi identifitseerida!) Olen FB-s Aivo Maiberg...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vanamees on täitsa hulluks läinud!

      Kustuta
  5. Hei,

    Olen lugenud sinu blogi väga lühikest aega, kuid tunnen hinges, et sa oled väga mõnus inimene ning mulle tohutult meeldib sinu suurepärane eneseväljendus. On punkte, milles ma ehk nii väga ei nõustu, kuid ka ei vihasta, sest oma arvamuse ütled välja vägagi mõistlikul moel. (Ehk peaksid mõnda väitlusklubi katsetama? ;) )
    Aga sõbranna reetmisest - olen isegi seda läbi kogenud, kui mulle kalleim sõbranna võlus ära minu teise kalleima inimese.. Ja läks aega, enne kui sellest üle sain, tänagi vahest mõtlen tema peale. Nüüd juba õnneks mitte sellise vihaga vaid pigem mõtisklen, mis tema elus toimuda võib. Kahjuks liigagi tihti inimesed kasutavad väga valusalt ära heatahtlikke inimesi, kuid minule meeldib mõelda, et minu valu hääbub aga temal suureneb süü- ja häbitunne tehtu pärast - tihti see ka paika peab.
    Üht ütlen veel - ära vabanda oma emotsioonide näitamise pärast, need eristavad meid robotitest ;) Ning olenemata sellest, et sinu probleemid võivad olla väiksemad võrreldes mõne teise inimese probleemidega, siis mitte kunagi pole nad selle pärast vähem olulised. Iga mure, iga kurbus on alati oluline, olenemata suurusest :)

    Kirjuta meile vahest ikka, mul on väga tore sinu tegemisi jälgida :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hei ise ka! :)
      No nii armas ja tore kommentaar. Aitäh Sulle! Mulle tohutult sümpatiseerivad Sinusugused inimesed, kes mõistavad ja suhtuvad sellesse kui täiesti tavalisesse igapäevasesse nähtusesse, kui inimestel on eriarvamused või seisukohad teatud punktides. Et ei ole sellist suhtumist, et oiii, siin läksid meil arvamused lahku ja mkm, enam ma seda blogi ei jälgi, ei loe, ei suhtle vms.

      Selle väitlemisega on see asi, et see kipub pigem olema tehniline kui sisuline, kus loeb see, kui kiiresti suudad vastulause esitada. Arvan, et sellisel juhul jäävad paljud olulised asjad ütlemata, mis kohe ei meenu. Kindlasti on inimesi, kellele see sobib ideaalselt, kuna suudavad kohe paugu pealt õigeid argumente letti laduda, aga enda puhul arvan, et ma kas a. jookseksin totaalselt kokku või b. ajaksin suust mingit kelbast välja, mida ma järelemõeldes tavaolekus üldse ei ütleks.

      Kustuta

Back
to top