Niisama lobisen

Minu selle miljoniaasta pikkuse blogipausi sisse mahtus mitmeid sündmusi ja juhtumisi. Nats on imelik hakata kirjutama keset lagedat maikuud veebruari- ja märtsikuu sündmustest koos lumiste pildikestega, aga mis parata, järgnevate postitustega just seda saama hakkategi. Alustuseks üks soojenduslugu Joosepi sünnipäevaeelsest päevast, mis seisis mul draftides. See siis mingi kolme nädala tagune juhtum.

Käisin täna linnas ja võtsin oma kaks pakki Smardist välja. Enne seda käisin ka Anu Fotost läbi ja lasin reisifotod välja printida ja siis ostsin Joosepile sünnipäeva hommikuks kohvi kõrvale Britta kooki. See üks Jossu lemmikuid. Lõpuks oli aeg hakata tagasi bussi peale liikuma ja kuna Janetil on praegu kevadine karvavahetus teoksil, kus viskab usinasti talvekasukat maha, siis no see on lihtsalt täiesti haige mismoodi see koer hargneb. Kammid, ei kammi, eriti vahet pole.

Igatahes... polnud võib-olla just kõige kirkam mõte panna jalga mustad sukad, aga no kuna need sobisid mu ülejäänud outfitiga perfektselt, siis tuli lihtsalt ilu nimel ohvreid tuua. Mul oli nimelt Desiguali värviline lilleline kootud kleit ja must nahktagi ja must nahast õlakott ja jalas olid madalad mustad nahkpapud ning juuksed olid hobusesabas. #imeilusagapiltieimõiganudteha

Rullisin siis enne bussi minekut end veelkord üle, sest sellistel perioodidel ma alati püüan anda endast maksimumi, et võimalikult vähe lahtiseid karvu siseruumidesse vedada.

Kuna ma ei läinud bussikast bussi peale, vaid Papiniidust, siis bussi astudes vabastas üks lahke proua esimese rea istekohad. No et ma ei peaks pimedana kuhugile taha otsa ronima. Kui kaasreisija oli lahke ja sõbralik, siis bussijuhiks oli seevastu üks toriseva moega juht, kes peaaegu alati jätab natuke sellise mulje, kui ma bussi astun, et ma võiks lausa kuulda mismoodi mõtleb valjusti "Jälle see pime oma karvase koeraga...".

Seega püüdsin eriti hoolas oma hargneva koeraga olla. Naeratasin malbelt ja pugesin vaikselt istuma, kuid enne seda pressis Janet end mu jalgade eest läbi, et end mõnusasti istmete alla sirgu tõmmata. Võite kolm korda arvata millised mu jalad peale seda eestvaates välja nägid.

Enne Nõmme jõudmist mõtlesin, et ookei, ma katsun viimase hetkeni istuda ja kui buss uksed lahti teeb, siis hüppan püsti ja lähen sirgjooneliselt treppideni ja surun Janetit tagumikust, et too väljuks esimesena, et siis saan oma karvaseid jäsemeid varjata ja Janet saab kähku õue edasi hargnema minna.

Plaan võis ju mul hea olla, aga kui kõik tundub minevat plaanipäraselt, siis kargab alati kuskilt onu Murphy välja ja naksab mind kannikast. Selle asemel, et Janet teeks minuga koostööd ja astuks rõõmsalt õue värske õhu kätte, kukkus see koon jonnima: eiii, ma ei taha esimesena minna, mine iseee! Aga no mina ka ei tahtnud esimesena minna, mul oli ju oma karvaste jalgade varjamiseks master plan välja mõeldud, mida järgida ja seni kuni ma seal taidlesin ja läbirääkimisi pidasin... omast arust koeraga, siis otsustas see paskaak mind ja mu master plani ignoreerida ning raputas kõik oma miljon lahtist karva sinna samma, otse bussijuhi kõrvale, maha. Jess. Ole sa tänatud! Ma arvan, et see bussijuht armastab meid eilsest veelgi palavamalt... NOT!

Aa, tulles korra tagasi Joosepi bezeekoogi juurde...
Kuna mul oli kook eraldi riidest poekotikeses, mille viskasin, või no õigemini asetasin hellalt ja õrnalt bussi kõrvalistmele, et säilitada kvaliteetne välimus, siis ega erilist vahet polnud, põhimõtteliselt oleksin võinud selle ka visata sinna istmele, sest ma istusin sõna otseses mõttes koogile peale. Jep, thats me. #miksminugapeabalatijuhtuma

Kui koju jõudsin, siis asetasin koogisäilmed külmikusse, kõige kõrgemale, sest ma ei tahtnud, et Joosep näeks ja loeks, et mis koogi ma ostsin. Ta küll nurus, et ma annaks kohe koogi kätte, aga ma olen veendunud, et sünnipäevaks mõeldud kook maitseb alati kõige paremini ikka õigel päeval ja nii jäi karp suletuks. See eest üritasin Joosepit võikudega lohutada ja kui hakkasin külmikust tomatit välja õngitsema, ise samal ajal hoides telefoni pea ja õla vahel, sest mul oli ju hirmus vajadus samal ajal õega lobiseda ja siis see juhtuski... järsku karjatasin Karinile: "EIIII! Lõpeta kõne ära, ma EI SAA enam rääkida!"

Mul nimelt kukkus kook külmiku kõige kõrgemalt riiulilt põrandale. Neetud tomat! Ma sain minuti jooksul 76 minisüdarit. Nagu ei ole võimalik, et ühe koogiga saab nii lühikese aja jooksul nii palju äpardusi juhtuda. Ma ei julge karbi sisse piiludagi, ei tea milline vapustav koogelmoogel seal karbis end peidab, aga noh, vähemalt on see siiski Joosepi lemmik kook, või noh... oli. Koostisosad on ju endiselt samad :D