Andke abi!

Seda et... ei oskagi kohe peale sihukest pikka pausi kuskilt alustada. Põhjuseid, miks ma niiii kaua blogimisest eemale hoidsin, on mitmeid.

Ega ausalt öeldes mul polnud vähimatki plaani blogimisse pausi teha, vähemalt mitte teadlikult. See tuli ise kuidagi orgaaniliselt. Üks asi viis teiseni ja nii ma ühel hetkel tundsin, et ma ei suuda, ma ei oska, ma ei saa blogida ja keda üldse huvitab, mida ma siin heietan. Kuid teisalt ma tundsin teatavat survet, et ma PEAN blogima, mu lugejad ju ootavad. Ma TAHAN blogida, sest ma tõesõna armastan blogimist, aga ma ei suuuda. Ja see pole siin niisama suusoojaks öeldud, et te läheks ja haaraks seebi järgi ja kukuksite mind nüüd seebitama ja kommenteerima, et kui vahva ja tore ja armas ma ikka olen, ma tean kõike seda ise ka, hehe, nalii, vaid nii ma tõesti tundsin. Nagu mingi bipolaarne.

Nimelt, viimase aasta jooksul on mul süvenenud mingisugune eriti haige kiiks – mulle aina enam tunduvad osad sõnad ee... kuidas nüüd öeldagi – vastikult ebameeldivad, ma lihtsalt EIi suuda neid oma tekstides kasutada, sest minu ajule on need niivõrd vastuvõetamatud. Kui küsite, kas nende "mittemeeldivate" sõnade vahel esineb ka mingit loogikat, siis lühike vastus on: EI! I only wish that it could be so simple! :)

Näiteks sõnad, mis on minu jaoks igas vormis vastumeelsed, olenemata kuidas neid käänata, väänata ja pöörata, on: rääkima, selge, selga, pilt, pildid, meeldib, meeldida, päri, päris, pea, mõni, mõned,  jne. Lihtsalt mingid tähekombinatsioonid *võdistan õlgu* on kuidagifuh.

Ma praegu ka lihtsalt toksin kärmelt oma tähti ritta (no nii kärmelt kui ma oma kahe sõrmega tippida jaksan. Jap, ma olen see veidrik, kes kasutab kirjutamiseks ainult oma kahte nimetissõrme. Ega mul neid rohkem polegi kui kaks :D) ja üritan sellele mitte mõelda, et mismoodi need tähed üksteise suhtes paiknevad. Sest, kui hakkan mõtlema või postitust üle lugema, siis võite kindlad olla, et enne hakkab kukk munema, kui lugejad saavad mu värsket postitust oma ihusilmadega kaeda.

Olen püüdnud selle kiiksuga tegeleda juba oma aastake vähemalt, no kui seda saab üldse tegelemiseks nimetada, kui ma lihtsalt otsin paaniliselt "visuaalselt koledatele" sõnadele asendussõnu. Kindlasti tekkis nüüd küsimus, et kui ma olen pime, siis taeva päralt, kuidas saab üht pimedat mingi visuaalne pool häirida... aga vaadake siia see koer maetud ongi. Ma pole ju eluaeg pime olnud, vaid ikka oma 21-aastat anti mulle õnne ja rõõmu seda maailma läbi silmade uudistada ja imetleda ning nüüd olen vist oma mäluga sinna paika jõudnud, kus mul hakkab kirjapilt ununema. Just see visuaalne pool.

Kui ma nägijana raamatut lugesin, siis ma ei mõelnud kordagi sellele, et fuh, küll sellel sõnal on ikka räigelt ebameeldiv tähtedekombinatsioon, lausa nii vastumeelne, et takistab lugemist... never pole ma midagi sellist tundnud ja nüüd, nüüd on see mulle ristiks ja viletsuseks kaelas. Öelge mulle palun: kuidas saab minusugune vaene inimhing rahus blogida, ilma, et mingisugune verbaalkiiks mind morjendaks?

*armas taevaisa, kas seda on ühele pimedale palju palutud, et kui ma ei näe, et siis lased mul vähemalt end kirjapildis vabalt väljendada?Kas seda on tõesti palju palutud, aAH!?

Joosep on ka minuga nagu väikse lapsega maha istunud ja püüdnud mulle korduvalt sisendada, et see on ainult ja ainult minu kiiks ja et mitte ükski mu lugeja ei mõtle ega näe neid sõnu ja tähekombinatsioone sellistena nagu mina neid oma katkise ajuga "näen". Ja iga kord, kui meil see sama vestlus jälle aset leiab, siis ma lihtsalt lasen oma peakese norgu ja käed jõuetusest rippu, sest mõistusega saan ma ju aru, et Joosepil on õigus, aga nii kui ma istun taas arvuti taha ja hakkan esimesi lauseid toksima, tunnen mismoodi ma tahaks selle kuramuse läpaka vastu seina sodiks virutada ja kisades toast välja joosta. Vot selline igati normaalne kiiks. Huvitav, kas siin maailmas on kellegil veel midagi sarnast?

Aga äkki polegi kiiks, vaid hoopis mingi teaduslikult seletatav asi. Võib-olla isegi nii, et seda nähtust uurides saaks mingeid teaduslikke avastusi teha aju funktsioonide muutumise kohta vms, kui oled mingi aja olnud pime. Igatahes, kui mõni arstiteaduse- või semiootikatudeng otsib omale diplomitöö tarbeks huvitavat uurimisobjekti, siis olge lahked, siin on üks kandidaat täitsa olemas. Ma olen valmis kõike tegema. Vastama miljonile küsimusele, läbima erinevaid teste, pange mulle juhtmed külge, uurige mu aju, tehke tomograafiauuring, vaadelge, ja uurige ja puurige, lihtsalt taeva päralt, palun leidke sellele põhjus ja ravi! Ma kujutan ette, et arstiteaduskonnale ja semiootikutele oleksin ma paras maiuspala.

CONVERSATION

15 kommentaari:

  1. Kallis Kai, nii tore, et jälle kirjutad!

    Ma miskipärast arvan, et see kiiks võib sul tuleneda nende sõnade hääldamise üleküllusest. Sa ju ei näe, aga kuuled, seega ma arvan, et sul on kopa ette visanud nende pidevast kuulamisest(kujutan vaid ette, kuidas ekraanilugemisprogramm töötab), no et mingi aparaat pidevalt väänab ja käänab sulle neid sõnu ja sa ise ei saa pilku kiirelt peale visata.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, vahest on mul tõesti selline tunne, et ma tahaks natuke oksendada, sest mul on tõsine üleküllus sellest onu Jawsi elektroonilisest mulast, kes mulle väsimatult iga sõna, tähte, koma, punkti ja muud infi kõrvaauku vuristab.

      Kustuta
  2. Tore, et endast märku annad. Ma juba hakkasin muretsema ja tahtsin isegi teistelt blogijatelt uurida, kas nad Kai kohta midagi ei tea. Pole ammu miskit bloginud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Pardon, ei tahtnud kedagi muretsema panna! :)

      Ma muidu selle kolme kuu jooksul andsin endast Facebooki blogilehel ka paar elumärki, aga ilmselgelt on seda piinlikult vähe, et hakata end välja vabandama... :D

      Kustuta
  3. Sellist kiiksu mul pole olnud, aga selline küll, et vahel ütled mingi sõna, siis see tundub järsku täiega imelik ja siis kordad seda veel paar korda ja siis tundub see juba täiesti kasutuskõlbmatu :D Või siis tuleb mõni laps ja küsib, miks koer on just koer, mitte näiteks hobune või krõmps või uhhuuu ja siis jääd mõtlema, et aga tõesti, miks mingi asja kohta on just selline sõna ja mitte teistsugune ja siis ajab ikka juhtme täitsa kokku. Või et miks ühesugused sõnad tähendavad täiesti erinevaid asju, näiteks tee, mida me joome ja tee mida mööda sõidavad autod...kas siis tähekombinatsioone vähe on, et neid kordama peab.
    Oeh, sellised keerulised asjad siis. Aga kõige tähtsam on see, et sa blogid jälle! Ma olen pööraselt rõõmus!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Annika, ma pean mainima, et Su kommentaar ei aidanud just eriti hästi mu olukorra paranemisele kaasa... :D
      Aga no aitüma sellegipoolest, et mõtlesid ja rääkisid *tahab nüüd endale natuke suhu oksendada* kaasa ja andsid uut mõtteainest, mille üle oma peakest vaevata ja juhet krussi jooksutada :D #justseemulpuuduoligi

      Pöörane rõõm on vastastikuline! ;)

      Kustuta
    2. Kordamise ja kasutuskõlbmatusega on mul täpselt sama teema! Lapsest saati juba... üks kõige imelikumaid sõnu on näiteks "rebane" :D

      Kustuta
    3. Minu arvates on "rebane" üks kõige normaalsemaid sõnu üldse :D

      Mulle on vastumeelsed ja põhjustavad judinaid just sellised sõnad, mis sisaldavad selliseid tähekombinatsioone nagu: äg, lg, rä, nd, õnd, õd, pä jms.

      Kustuta
  4. Ära mõtle nii palju. Loodan, et selle postitusega said sa murest veidigi võitu ja hakkad nüüd taas tihedamini kirjutama. Vahet pole, mis sõnadega sa kirjutad, tähtis on sinu mõte. Ma ise tunnen ka kirjutamisel, et ei suuda normaalselt õigesti sõnu ritta siduda, aga suva, vähemalt saab blogiga oma mõtted välja elada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mhmh, kusjuures selles samas postituses on ka sõnu, mis mind ko-hu-ta-valt häirivad, aga ma üritasingi puhtalt emotsiooni ja tunde pealt kirjutada ja mitte süveneda sõnadekasutusele ja tähtedele. Tundub, et see tõesti aitab, aga lihtsalt vahel jookseb ikka juhe kokku...
      Ma pean vist tõesti lihtsalt julmalt kogu aeg kirjutama ja siis on vbla lootust, et mul tekib ajaga mingi immuunsus vms. :)

      Kustuta
  5. Appi, kui hea postitus - ka minul on mingid sõnad, mis on nii koledad, et ma lihtsalt iga kord suren natuke sisimas, kui neid kuulen või ise ütlema/kirjutama pean, näiteks rääkima, paraadna, rägastik, joogijanu. Joogijanu on üldse maailma KÕIGE haigem sõna, no mis janu sul veel olla saab, kui mitte joogi järgi, ütle siis lihtsalt janu :D Ja siis tuleb keegi ja ohkab, kui hull joogiJÄNU tal veel on ja mina olen valmis viskuma kuskilt pea ees alla, tilgutama vaiku kõrvadesse või põgenema tagasi vaatamata :D Samuti ei meeldi mulle sõna "õiguslik" oma igasugustes vormides, ei teagi miks. Muidugi vahva, et ma õigusteadust koolis õppisin, sai seda ikka piisavalt kuuldud :D Neid sõnu on muidugi veel ja palju, ei hakka seda kommentaari siin lihtsalt esseeks muutma. Et noh, kui aju-uuringud käima lähevad, võib minu ka kutsuda :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See on siiski vast eluisu, öeldakse ju, et eluisu on otsas. Ja isegi kui poleks, siis ok, vaevalt keegi arvab, et sa millestki muust räägid, kui joogist, kui ütled, et sul on janu :D

      Kustuta
    2. Mulle tundub samuti "eluisu" kuidagi suupärasem, aga mul on enda poolt Sulle siiski ka üks januga seotud sõna anda - võidujanu? ;)

      A muidu, kui rääkida Su kommentaarist, siis mul oli seda lausa lust lugeda, võiks isegi öelda, et läksin suts elevile, et kuskil on keegi veel sarnase kiiksuga :D

      Kustuta
    3. Võiduhimu on ka olemas ;) :D

      Kustuta

Back
to top