Mis Sul viga on?


"A mis mul viga on? Mul on käed ja jalad, mis toimivad. Mul on silmad, mis näevad. Mul on kõrvad, mis kuulevad. Ma ärkan igal hommikul üles, hakkan tegutsema ja olen rõõmus uue päeva üle. Aga mis mul viga on? MIS. SUL. VIGA. ON?", just selliste sõnadega alustas minu hea sõber Piret Aus, Viljandi Kultuuriakadeemia kultuurikorralduse õppejõud, oma ettekannet Karksi-Nuia kultuurikonverentsil. Kui eelmiste ettekannete ajal kostus saalist suminat, naeru, haigutusi, siis ühtäkki saalis olnud külalised muutusid tõsiseks ja mõtlikuks, olid pisut ehk isegi segaduses, et mis mõttes? Miks selline küsimus? Jah, pole ka üllatav, sest tihtipeale me ei mõtle nendele asjadele, mis on meie jaoks nii iseenesestmõistetavad ja lihtsasti kättesaadavad. Piret tegi teadlikult sellise sissejuhatuse, viidates erivajadusega inimeste ligipääsetavuse kitsaskohtadele või oleks õigem öelda – ligipääsmatust olukorrast kultuurile. Peagi kuulas kogu saal haudvaikuses, sest keegi ei osanud oodata, et keegi neile sellise kivi kapsaaeda veeretab.

Me ei mõtle sellele, kas ja kuidas liikumispuudega inimene pääseb hoonesse, kus puudub kaldtee või mis edasi saab, kui nägemispuudega inimene jõuab soovitud sihtkohta. Kõik on oodatud. Aga kas päriselt ka on? Kas päriselt on ka ratastoolis inimene oodatud kunstinäitusele, mis paikneb II-korrusel, aga lift on paraku nii kitsuke, et saatja koos ratastoolis oleva inimesega ei mahu lifti, nii nagu juhtus Mellaga. Teate varvaskunstnik Mellat? See tubli ja hakkaja mees, kes suudab ainult oma paari varvast liigutada. Mellal on uhke elektriline ratastool ja kui lifti sisenes, siis saatja enam järgi ei mahtunud, lifti uksed sulgusid ja saatja jäi liftist välja. Mõtlete, et no mis seal ikka, saab ju ükshaaval ka korrus kõrgemale sõita, eksole. Aga nagu ma juba eespool mainisin, siis Mella saab ainult paari varvast liigutada. Seega nupu vajutamine on antud olukorras ilmvõimatu. Õnneks on liftil väljaspool ka nupud ja tänu oma saatjale pääses Mella siiski uuesti vabadusse. Aga noh, paraku tollel kunstinäitusel jäigi neil tookord käimata, sest polnud paraku kedagi, kes vajutaks liftis sees olles Mella eest nuppu…

Pimedad ja vaegnägijad soovivad ka kultuuri ja kunsti nautida. Tahaks ka teatris, kinos, muuseumites ja kunstinäitustel käia. Paljud küsivad, et miks? Nende jaoks on selline soov mõistmatu, sest mida see pime ronib sellistesse kohtadesse, kus enamus on visuaalile üles ehitatud. Mida me otsime sealt? Aga teate, see vastus on lihtsam kui arvata oskate. Loomulikult ei lähe me sinna silmailu otsima või võrratuid taljeseid ja värvigammasid nautima. Ei. Aga kas olete mõelnud, kui palju või mil määral annab kirjeldus ja kompamine pimedale mentaalselt juurde. Me saame samamoodi elamuse. Jah, mitte sellise, mille saaksime nägijana, aga see on siiski elamus, mis avardab kujutlusvõimet. Aga loomulikult ainult siis, kui need muudetaks ligipääsetavaks.

Üks põhiloosungeid kultuuris on – kultuur kõigile! Aga kui me seda ütleme, siis kas me päriselt ka mõtleme, et kõigile?! Nagu kõigile? Vaevalt. Aga vbla tuleks mõeldagi laiemalt ja veidike oma mätta otsast ja raamidest kaugemale. Just see oligi meie ettekande sõnum. Piret esines super hästi. Aitäh ja kniks, armas sõber, et oled võtnud selle üheks oma südameasjaks! :)

Karksi-Nuia kultuurikeskuse ees tehtud grupipilt

CONVERSATION

3 kommentaari:

  1. Väga hästi kirjutatud, Kai! Ja probleem kahtlemata väga oluline - puudeta inimesed ei mõtle asju/hooneid disainides puudega inimeste peale.
    Aga selle liftinäite juures jäin lihtsalt mõtlema, et miks saatja nuppu ei vajutanud enne kui uksed kinni läksid? Olen ise palju kordi näiteks kolides asju niiviisi üles saatnud, et ise ei sõida kaasa, jooksen trepist ja võtan üleval vastu, või võtab keegi teine. Veelkord, absoluutselt ei vähenda olukorra tõsidust ja muidugi peaks lift olema piisavalt suur, et ratastoolile mahub ka saatja järgi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mõtlesin ise ka sellele, aga ega täpselt ei oskagi seda kommenteerida. Vbla oli veel mingi lisatakistus, mille peale meie praegu ei suuda tulla... :)

      See jäi mul postitusest välja, et vahel tundub, et hoonel isegi on kaldtee olemas, aga tegelikult on see kasutuskõlbmatu, kuna on liiga järsk ja ratastoolikas ei jaksa end sealt üles vinnata ja on ka neid asutusi, kus kaldtee vastab nõuetele, aga ukse juurde pääsemine on takistatud, kuna sammas või ehitise muu konstruktsioon jätab täpselt sellise lolli vahe, kust ratastooliga EI mahu mööda.

      Pimedate kitsaskohaks on hoonetes juhtteede ja reljeefsete majaplaanide puudumine, mis takistab iseseisvat liikumist. Inimene, kes on kottpime, näiteks nagu mina, siis isegi juhtteede olemasolu ei anna mulle täit iseseisvust shoppamisel jne. Kuid teatava ülevaate ja kindlustunde ikka, et jõuaksin vähemalt infoletini. Vaegnägijatel on selles suhtes märksa lihtsam.

      Ehh, peaks lausa eraldi postituse tegema, kus keskendun vaegnägija ja pimeda erinevustele ja sarnasustele. Kui inimestel muidugi huvi on... niisama endale ei viitsi kirjutada. Ma ise tean neid ju niisama ka! :D

      Kustuta
    2. Jaa, need kaldteed on kohati täiesti jubedad! Nõuka-aegsetes asutustes või näiteks Balti jaama tunnelis on need megajärsud kaks roostes rööbast, mis talvel veel jube libedad ka. Isegi lapsevankriga, millest ju ometi hoiad kinni, ei julge sinna peale minna. Tihti mõtlen, et kuidas küll ratastooliga neist mööda alla ja üles peaks saama... :'(

      Aga näiteks sellest nendest reljeefsetest juhtteedest kuulen esimest korda :) Mul oleks küll huvitav lugeda seda, teaksin teinekord paremini teistega arvestada.

      Kustuta

Back
to top