Terassüdamega naine

Käisin vahepeal siin südant sondeerimas ja noh, ütleme nii, et see polnud minu jaoks kõige roosilisemate tagajärgedega protseduur.

Kaheksanda hommikul pakkisin kodinad kokku ning läksin ära haiglasse. Kohale jõudes saadeti mind kardioloogiasse, kus sain endale üksikpalati. See oli täitsa selline omamoodi nunnukas, väike ja hubane. Ma küll ei tea, mis värvi ta päriselt oli, ent minu peas oli see ruum päikseloojanguliselt õrnakas roosa. 
Hooldaja tõi koheselt ka pidžaama, aga need olid mulle nii suured, et sinna oleks võinud vabalt veel kolm lasteaia mürsikut ära mahutada – üks kummassegi püksisäärde ja kolmas põue. Aga ei, ma ei kurda, vähemalt ei olnud ohtu, et kuskilt oleks võinud pitsitama hakata.
Mõne aja mõõdudes sisenes palatisse nii arst kui õde, kes tutvustasid protseduuri ja tahtsid paberitele allkirju, kus ma kinnitan, et olen blablablaa nõus selle ja teise asjaga ja et olen kõikidest riskidest teadlik jne, no teate ju küll, see tavapärane värk. Veel rääkis õde, et ma pean non-stop valmis olema, et kui nad tulevad, siis nad juba viivadki mu protseduurituppa ja kuna mina olen dialüüsravil diabeetik, siis tahavad esmajärjekorras mind ära sondeerida. Sondeerigu aga. Mis saaks minul küll selle vastu olla. Mida varem, seda parem.

Veel räägiti mulle, et peale protseduuri pean ma umbes 6h selili lamama. Aga seda aint sel juhul kui sondeeritakse käe kaudu. Kui selgub, et käesooned on liiga kitsukesed, siis lähvad kubeme kallale, peale mida pean külili olema, liivakott raskuseks peal. Selleks puhuks tuli hooldaja ja tahtis näha, kas vajan sheivimist. Kuna viimasest korrast oli paar päeva möödas, siis hooldajatädi arvas, et jaa, igaks juhuks võiksime üle teha.
Niisiis kamandati mind vannituppa, kästi alakeha paljaks võtta ning maha laotatud pamperslinale ronida ja jalad harki ajada. Ma küll piiksatasin, et ma võin end ise sheivida, ma ausõna saan hakkama, olen seda varemgi teinud, aga selle peale vaadati mind kui hullumeelset, kes just äsja palus dementsele vanainimesele žileti ulatada ja lasta tal sellega südamerahus üksi möllata. Teisisõnu, hooldaja ei teinud mind kuulmagi, vaid kukkus kõige odavama sheivijaga nühama, rah ja rah.

Nad üldse seal regionaalhaiglas arvasid, et ma pimedana olen maru saamatu. Nad isegi küsisid, kas ma vajan rulaatorit ringi liikumiseks või potitooli voodi kõrvale. Ma olin nagu jah, muidugi, tooge juba mõlemad, siis saan ohutult ja turvaliselt pissile minna. Ega mul kodus on ka potitool kogu aeg voodi kõrval ja igal pool mujal ka, sest ega häda ei hüüa tulles ja olen ma siis jee suuteline ise vetsu kõndima. Oh jah.
Ma saan aru, et neil on seal mingi skript ette antud, mille põhjal nad neid asju pakuvad, aga tsii, tõsta hetkekski palun oma nina paberitest välja ja vaata reaalsele inimesele korrakski otsa.

Aga noh, see selleks. Hüppasin peale „imelist“ raseerimist kiirelt dušši alt läbi, venitasin 10 numbrit suurema pidžaama selga ning istusin voodile ootama. Mõne aja pärast tuli hooldaja, kes andis teada, et nüüd kohe on minek, aga enne peame selle selga panema, ulatades mulle mingisuguse poolvõrgust lühikese kitlitaolise ürbi, mis õlgadelt ja eest väikeste krepsukestega kinni käis. Kusjuures, hooldaja aitas väga agaralt mu riietumisele kaasa. Alles hetk hiljem mõistsin, mida ta „enne peame selle selga panema“ lause all mõtles.
Mul hakkas veits selline tunne tekkima nagu mulle oleks mingi „kõige saamatuma patsiendi“ haiglapakett määratud, kus iga teenuse taha on linnuke märgitud. Üksikpalat – checked. Potitool ja rulaator – checked. Viis minutit haiglapidžaamas ja seejärel hooldaja abiga kiire outfiti vahetus seksika võrgust ürbi vastu – checked. Sheivimine haigla hooldaja poolt – checked. Rahustav tabletike keele alla – checked. Insuliini süstimine iga toidukord – checked. Ma sisuliselt ei pidanud lillegi liigutama. Nad tahtsid hakata mind veel toitma ka, aga see oli koht, kus ma hakkasin juba vähe kõvemini protestima, et kuulge inimesed, ausalt, ma olen suuteline ise ka omale lusikat suhu tõstma.

Hetk hiljem lükatigi mind voodiga jahedasse ruumi, kus sain korralduse end ettevaatlikult kõrvallauale tõsta. Kohe hakati kanüüli paigaldama, ent sellega oli tükk jebimist, kuna mul nii kehvad sooned. Arst, kes tutvustas end kui Timo, katsus esmalt mu randmelt pulssi ja seejärel kubeme juurest. Peale seda puhastati mõlemad pinnad joodiga ning siis tehti randme siseküljele tuimestussüst. See oli päris kibe, aga pole võrreldavgi sellega, mis oli sondi paigaldamine.
Kui mõni minut oli süstist möödas, siis oli ranne piisavalt tuim, et alustada protseduuriga. Esmalt lõigati , ma vähemalt arvan, et lõigati veeni juurest mingi sälk sisse, et saaks sondi paika lükata. Esialgu polnud nagu midagi tunda peale väikse surve, ent peagi muutus see väga valulikuks surumiseks, sest see paganama sond ei tahtnud kuidagi sisse minna. Ilmselt oli sond minusuguse jaoks liiga suur. Nad ennist just pidasid omavahel aru, et mis suuruses sondi kasutada. Tuimestus ei aidanud siinkohal mõhkugi. Aga noh, viimaks saadi see ikka paika.

Kui nad mu südameni jõudsid ja kontrastainega pilte tegid, siis selgus tõsiasi, et mu üks soon on kinni ja kaks teist on sellised so-so. Seetõttu tuli mu südamesse siirdada kolm metallvõrgust stendi, mis hoiavad sooned avatuna. Stendide paigaldamine südamesse tähendas minu jaoks aga seda, et kuus kuud ei saa ma doonorneeru järjekorras aktiivseks ootajaks, kuna pean tugevat verevedeldajat tarvitama. Arst küsis, kas olen sellega päri. Eee, no las ma nüüd mõtlen natuke…. arvestades asjaolusid, et mu üks soon on kinni, siis ei, ma ei ole nõus, palun mulle hoopis 1 infarkt.
Muidugi olin ma nõus. Mis küsimus see üldse selline on.

Tahaks niiii väga öelda, et kallid sõbrakesed, ja siinkohal saigi lugu otsa. Aga ei, kaugel sellest. Peale sondeerimist alles igast jamad algasid. Aga long story short.
Kuna mu südame olukord oli oodatust palju tõsisem, siis mulle manustati väga palju kontrastainet ja kui alguses arvas minu dialüüsiõde, et ma saan need mõned päevad ilma dialüüsita kenasti hakkama, kuna mul mingis osas neerud veel toimivad, siis see polnud teps mitte nii. Peale uuringut pidid siiski nefroloogiast õed käima neli korda päevas kotidialüüsi tegemas ja kodus läks ka ikka veel hulk aega, enne kui saime tursed alla. Mul käis kreatiniin vahepeal lausa 794 peal ära. Sondeerimisele minnes oli mul see 461. See põhjustas väga tugevat iiveldust ja pea lõhkus otsas nii nagu homset poleks. Väga sant oli olla. Ja et sellest vähe oleks olnud, siis sain väga tugeva allergilise reaktsiooni, mis viis mu esmalt trombikahtlusega Pärnu EMOsse ja seejärel uuesti nädalaks haiglasse.
Ja hea oli, et läksin, sest kui Joosep nädal hiljem mulle järele tuli, siis ehmatas päris ära, et mis mu kätega on juhtunud. Ma alguses ei saanud aru, et millest ta ometigi räägib, mul ju nahk juba palju parem, nii ilus sile ja puha. Aga lihtsalt tema ei näinudki seda allergia kõrgpunkti ja nii olin ma haiglast välja laskmise päeval kaetud sinakas-roosakate laikudega, nägin täpselt selline välja nagu ma oleksin kelleltki kaikaga peksa saanud.

Kodus taastusin ka veel umbes kolm nädalat, kus ma siis ajasin nahka nagu sisalik. Kogu käelaba ulatuses tuli nahk maha ja selja pealt tuli nahka ja kõhu pealt ja reite sisekülgedelt ja varvaste pealt, vahelt ja alt, no ühesõnaga kõikjalt koorus nahka nii nagu ma oleksin päikse käes ära põlenud. Kõige retsim oli siis, kui Joosep pidi mu kõhukateetri plaastrit vahetama ja plaaster tuli koos nahaga maha. Vot see oli valus.
No vot, ja nii ma siis elangi.