Elu õppetunnid

Mitu aastat tagasi diagnoositi ühel mu väga  kallil südamesõbrannal emakakaelavähk. See on üks väga keeruline ja paljude tagasilöökidega valulik lugu, mis pani mind asjade üle tõsisemalt järele mõtlema. Arusaadavatel põhjustel ei saa ma  kõikidesse detailidesse laskuda, aga pikk jutt lühidalt.

Ma ei mäleta seda päeva kui ta diagnoosi sai. Aga kõik oli seni olnud kenasti kontrolli all, kuniks sõbrannal oli üks noor, südamega asjajuures olev onkoloog. Alati, igal visiidil, võttis uued proovid ja jälgis hoolikalt vähi kulgu. Tehti ka mitmeid operatsioone ja vastavalt analüüsi vastustele määrati ravi. Kuid ühel päeval sai sõbranna teada, et tema tohter lahkub ja asemele tuleb keegi vanemaealisem arst. Ja siis see kõik algas...

Kui varasemalt vaadati iga visiit verepilti ja võeti biopsia, mille põhjal muudeti ravimidoose, siis uus arst ei pidanud nii sagedast biopsia võtmist vajalikuks. Nii tõstetigi päevast annust ee,  ma ei teagi mille järgi, tunde põhjal vist. Noh jah, ilmselt ikka päris kohvipaksu pealt neid asju ei vaadatud. See on lihtsalt minu emotsionaalne pool, mis siin praegu kõneleb.  Ent peagi lisati veel mingi tablett juurde ja kui sõbranna oli kaks nädalat neid tablette uue korralduse järgi võtnud, hakkasid ilmnema kõrvalnähud. Esialgu tekkis kerge käte võbin. Kuid, mida aeg edasi, seda enam hakkasid käed ja siis juba ka keha ja pea kontrollimatult võbelema ja värisema.Onkost öeldi, et jätkaku aga rahus ravimi võtmist.

Kuna asi oli enam kui kahtlane, siis sõbranna läks perearsti vastuvõtule, kus talle tehti vereanalüüs ja mis näitas, et ta kilpnäärme näit oli viiekordselt üle normi. Perearst vähendas koheselt päevast manustatavat ravimidoosi ja saatis ultrahelisse, kuna oli oht, et sellise kilpnäärmenäiduga on tal tekkinud kilpnäärmesse sõlmekesed, mis võivad aja jooksul muutuda halvaloomulisteks kasvajateks.
Sõbranna jäi perearsti jälgimise alla ja vahepeal käis veel operatsioonil, kus tal eemaldati osa emakakaelast ja munajuha. See oli päris kole aeg, sest ta viidi toona kodust kiirabiga erakorralisse, kuna oli peaaegu et minekul, lebades  kontaktivõimetult vannitoapõrandal kägaras maas.

Sõbranna on rääkinud, et ta mäletab, kuidas ta nägi mind koos Janetiga erakorralise meditsiiniosakonna uksel seismas ja talle lehvitamas ja naeratamas. Praegugi neid ridu kirjutades ja sellele mõeldes kisuvad mul silmad märjaks...

Õnneks tuli ta sellest olukorrast elusana välja. Ent valesti doseeritud ravim oli oma kahju juba teinud. Sõbranna otsis poolteist aastat endale head ja professionaalset endokrinoloogi ehk sisehaiguste arsti, kuid tulutult. See on samuti üks katsumusterohke kadalik, mida parema meelega ei meenutaks. Tundus nagu keegi ei hooliks ega pidanud väga tõsiseks seda, et vähiravimi tõttu on kilpnäärme näidud niivõrd kõrged. Pidevalt olid mingid tagasilöögid.
Ma mäletan seda päeva nii selgelt, kuidas ühel päeval sõbranna helistas ja lihtsalt nuttis, et ta ei oska enam midagi teha, keegi ei hooli ja kedagi ei huvita tema sümptomid ja et arst käseb jätkata samade dooside manustamist, aga et ta tunneb, et midagi on väga valesti. Ja siis mõni aeg hiljem hakkasidki ilmnema nägemishäired. Sõbranna ei suutnud vahepeal tekstigi lugeda. Kõik tähed justkui ujusid mööda ekraani ja paberit ringi, vahepeal nägi teksti topelt jne.

Kuid mina sattusin samal ajal käima kirjeldustõlke koolitusel ja üks sealsetest kõnelejatest oli ka dr. Geršman, kus rääkis erinevatest haigustest ja traumadest, mille tagajärjel võib inimesel nägemine halveneda või sootuks pimedaks jääda. Ja seal mina istusin ja kuulasin ning küsisin, et kui on vot sellised ja sellised sümptomid, et millega on tegu ja millise eriala spetsialisti juurde tuleks pöörduda. Ja ma sain vastuse.
Koheselt rääkisin sellest ka sõbrannale ja panin talle silmakliinikusse aja kinni. Ta oli ise lihtsalt selleks ajaks emotsionaalselt juba nii katki ja räsitud, et ei jaksanud nende asjadega enam tegeleda. Ent asi siinkohal kahjuks veel ei lõppe…

Kui kliinikusse jõudsime, siis suundusime, nagu ikka, registratuuri, maksime visiiditasu ja läksime kabineti ukse taha ootama. Istusime ja ootasime. Kellaaeg oli juba ammu möödas ja ma lohutasin sõbrannat, et ärgu muretsegu, silmakliinikus on alati kaua läinud. Mina ju tean, olen tunde ja tunde sealsete uste taga emotsionaalsest kurnatusest kokkuvarisemiseni oodanud.Aga kui peale meie ootas veel ainult üks inimene ning koristaja tuli ka juba mopi ja ämbriga kohale, et inimtühjad kabinetid üle nühkida, siis tundus asi enam kui kahtlane. Otsustasime minna asja uurima. Selgus tõsiasi, et registratuurist öeldi meile kogemata vale kabinetinumber. Nii et me ootasime vale ukse taga ja õige arst oli juba lahkunud. Uue aja saime alles kolme kuu pärast.

Ja kui lõpuks jõudis kätte uus arsti aeg, siis saime visiidil teada, et sellise kõrge kilpnäärme näidu tõttu on sõbranna silmamuna suurenenud ja kuju muutnud ning seetõttu on ruumiline nägemine vähenenud. Ja on toimunud silmamuna ettevõlvumine, mis omakorda on silmalihased pingesse ajanud ja kõrge kilpnäärmenäit põhjustab ka lihaste paksenemist. Maakeeli tähendab see seda, et sõbranna paksenenud silmalihased suruvad silmanärvi peale ja see tähendab üht – närvid ei taastu ja kui nägemisnärvid on juba kord kahjustatud, siis sellest nägemisest oled ilma. Ja kuna ikka veel pole suudetud päris referenssi saada seda kilpnäärme asja, siis aegamööda sõbranna nägemine ehk vaateväli kahaneb. Aparaadid on esimesed varjulised ja tumedad kohad vaateväljal juba ka registreerinud. Tänaseks päevaks on sõbrannal kilpnääre ära opitud ja olukord on tsut-tsut stabiilsem, aga räsitud ja kurnatud on mu kallis sõbranna ikkagist. Ning nägemine ja tervis on nii halvad, et ta pole enam suuteline jätkama oma erialast tööd.

Ma olen mõelnud, et äkki see on mingit sorti õppetund minule, sest kui ma pimedaks jäin, siis ma ei mõistnud oma lähedaste valu, et mida see nende jaoks tähendab. Ma ise olin kõige selle juures üle ootuste positiivne, ja sealjuures mitte vähimalgi määral võlts. Ja kui ema tahtis olla ülihoolitsev ja muretses iga pisemagi asja pärast. Kuhu ma astun, mida ma soovin ja las ma ikka aitan ja teen seda, teist ja kolmandat, püüdes olla omamoodi toeks ja kasulik. Ent ma ei lasknud. Ma sain vahepeal ikka täitsa kurjaks, et miks ta ometigi ei lase mul kohaneda ja harjutada pimedana hakkama saamist. Nüüd, aastaid hiljem, ma mõistan, et emale oli seda rohkem enda kui minu pärast vaja. Ma ei osanud mõelda kui palju valu pidi ema süda kannatama, kui tema oma laps kaotas nägemise. Kuid nüüd, kus ma olen ise kõrvalseisja oma kalli sõbranna olukorras, siis mu süda tahab kurbusest tuhandeks killuks murduda. Ning jah, ma ei ole küll ta ema, aga ikkagi on valus seda kõike nii lähedalt näha. See, et mina ise tulen selle kõigega toime, ei tähenda, et ma sooviksin või arvaksin, et teised peaksid ka sellise kaotusega hakkama saama. Ma ei oleks ealeski arvanud, et see mure ja valu võivad nii tugevad olla. Ja mu sõbranna, mu sõbranna käitub ja püüab optimistlikku meelt säilitada – täpselt nagu minagi omal ajal. Ja ta ongi vapper, väga vapper ja naerusuine.
Ja nüüd ma siin istun ja mõtlen. Mõtlen, kas inimene, kes tahab oma toetavat kätt pakkuda, teeb seda pigem sellepärast, et siis on temal endal kergem selle kõigega leppida ja toime tulla? Sest meile, kõrvalseisjatele, võib vahel tunduda, nagu see oleks midagi nii masendavat ja kurba.  Ja vahetevahel ongi väga raske. Aga minu arvates ei tohiks siin segi ajada kaht väga olulist asja – abistatav ja abistaja. Sa ei tohiks kunagi muutuda oma abistamise ja muretsemisega ise abistatavaks. Kellekski, kes vajab ise turgutust ja hoolitsust.

CONVERSATION

2 kommentaari:

  1. Kulla Kai, mul on seda valus lugeda. Otse mitte nii silmade poole pealt, sellest on väga kahju, vaid onkoloogi suhtumise pärast. Ma ei tea, kus haiglas Su sõbranna käib, ent kindlasti tasub Tal vahetada onkoloogi. Põhiarstiga peab olema hea klapp, muidu see sõralise ravi väga ei edene (räägin oma kogemustest). Perearsti saatekirjaga saab panna mõnda teise haiglasse (kliinikum, ITK, PERH) onkoloogile aja ning sobivuse korral jäädagi uue arsti juurde.
    Soovin Sulle ja Su sõbrannale palu tervist ja vastupidavust!

    VastaKustuta
  2. Nii kurb lugu. Miks Eestis inimesed ootavad alati kuid mingi arsti järjekorras, ehk siis tasuta arsti järjekorras, kui peaaegu alati kohe saaks ju tasulisele arstile hinnaga 30-40 eurot, mis ei ole ju ometigi palju kui elu ja tervis mängus. Saaks tasuliselt mingi heade spetsialistide juures nii vähiravi kui muud asjad üle vaadata lasta. Tartus Tallinnas kindlasti hulk Eesti parimaid spetsialiste. Tuleb hinnanguid lugeda ja maad kuulata
    Marge

    VastaKustuta

Back
to top