Jumal hoidku. Kui ma oleks seda ette teadnud, et mu eelmine postitus nii paljudel inimestel pisara silma toob (kuigi mina kirjutasin omast arust sellise kerge huumori ja "elame üle" võtmes), siis võib-olla ma oleksin pidanud selle üldse kirjutamata jätma. Aga samas — ma tahtsin teid ju endaga sellele teekonnale kaasa võtta, ja tuua näite elust enesest, et pimedaks jäämine ei pruugi alati see kõikse hullem asi olla, mis juhtuda saab.

Väga paljud, kaasa arvatud mu oma abikaasa, on mulle öelnud, et nägemise kaotus oleks see kõikse hullem, mina sellise kaotusega hakkama ei saaks, ma sureks otsemaid jala pealt maha, langeksin sügavasse musta masendusse jne jne. Ent uskuge mind - te saaksite sellega kindlasti hakkama. Iseasi, kes kuidas. Kuid ma võin käsi südamel teile garanteerida, et te päris kindlasti ei jääks koju diivanile istuma ja tolmu koguma. Mingi aja võib-olla istute, aga siis  üks hetk avastate, et oleks vaja kempsus ära käia. Ajate kargu alla, hakkate vaikselt minema. Leiate vannitoa üles, kõik muu vajaliku ka ja ongi esimene eduelamus olemas. Ja kui lööte end ära, koperdate või mida iganes muud, siis inimestena on meil selline huvitav võime — me oleme suutelised õppima. Lõpuks jäävad kodu neli seina kitsaks, omas keskkonnas tunnete end nagu vana proff ja lähetegi laia maailma vallutama. Lööte jalaga ukse lahti ja minek. Mis sest et esialgu ainult maja ette pingi peale istuma, ja teel sinna tallate naabrinaise roosipeenras natuke, aga asi seegi. Algus tehtud.

Pime ma juba olen. Selles on mul "eksam positiivsele hindele sooritatud" ja tunnistus taskus. Nüüd seisab ees aga eksam edasijõudnutele. Nagu ma oma viimases, postituse lõpus kirjutasin, siis jah, ma kardan, kuid mul pole valikut. Kindlasti ta mõjutab mind. Ma ei ole psühhopaat, et "laadilaa, lõikame siis silma välja, mis seal ikka". Aga kuna mina tean seda juba alates jaanuarikuust, siis mul on olnud aega selle mõttega harjuda, seda seedida ja ja... noh, ära sõbruneda sellega nii palju kui võimalik.

Ma ei oska ilmselt end teie kingadesse panna, et kuidas kõik see kõrvalt tundub, aga ma igaks juhuks ütlen — ma EI hakka ära surema, sõbrakesed! Mul lihtsalt lõigatakse natuke, tsut-tsut, silma ära. Pealegi - teine silm jääb ju alles. Lisaks on veel teinegi tore asi — ma saan endale ise valida meelepärase silmaiirise värvi.

Ja kui nüüd keegi loeb ja mõtleb, et okei, see tüdruk pole päris kodus omadega, siis olen küll! See ei ole mingi varjatud enesehaletsus, kus ma püüan vaprat nägu teha, aga sisimas tegelikult lahistan nutta. Ei. See lihtsalt olengi mina. See on minu viis asjadega toime tulla. Sest ausalt — diivanil kössitamine ja patja nutmine ei ole kunagi mitte midagi paremaks teinud. See tekitab ainult rohkem masendust ja enesehaletsust, et oi, miks küll mina, miks elu minu vastu peab nii karm olema, kas mina ei või siis elu nautida nii nagu kõik terved inimesed naudivad jne jne. Ja mul ei ole sellisteks asjadeks aega. Ega ka huvi.

Aga jah, oleksin ma seda teadnud, et inimesed seda nii traagiliselt võtavad, nagu hakataks neil silma peast välja lõikama, siis oleksin kohe postituse algusesse pannud hoiatuse stiilis "nõrganärvilistel ja rasedatel sõbrannadel lugemine keelatud". Okei okei. ma saan ju tegelikult aru, et te väga hoolite ja elate mulle kaasa, aga taevas hoidku, ma ei taha, et te nutaksite või oleksite kurvad. Päriselt ka.

Mu seitsmendat kuud rase sõbranna saatis mulle hommikul nutetud häälega voice'i... ja ausalt öeldes ma murdusin teda kuulates rohkem kui selle teema peale kokku. Ma oleks tahtnud teda lihtsalt kallistada ja öelda, et ära nuta, kõik saab korda. Mida ma ka tegin. Sina keskendu oma beebile ja tuhutamisele, mida sa oled siin viimased kuud jõudsasti teinud. Mina ei taha süüdi olla enneaegse beebi sünnis, eksole. Et jah, ma hakkasin ise inimesi lohutama, mis oli omamoodi naljakas.

Kui olete postituse lugemisega siia maani jõudnud, siis te ikka teate jah, et see kõik oli alles sissejuhatus, muig.

Või tõmban seekordsele kirjatükile joone alla ja säästan teid mammut-postitusest... Ah ei. Kui juba kirjutan, siis kirjutan ühe raksuga ära. Ei viitsi seda teemat sada korda nämmutada, mul siin tegelikult palju toredamaid asju ja teemasid millest kirjutada. Seega katsun selle lõpu kiirelt ja lühidalt kokku võtta.

Ma olen oma varasemates postitustes korduvalt vasaku silma jamast kirjutanud, seega siin detailidesse ei lasku. Kuid lühidalt siiski.

Suvel hakkas vasak silm kriipima, helistasin perearstile ja sain põletikuvastased tilgad peale. Need suurt midagi ei aidanud ning läksin silmakliiniku erakorralisse. Seal selgus, et mu silmarõhk on kõrge. See siis põhjus, miks ma tundsin nagu mu silmas oleks liiv. Mulle määrati rõhku alandav tilgaravi ja dioodlaser. Selle kohta, kuidas minul see laserprotseduur möödus, saate lugeda SIIT.

Mida mulle aga enne protseduuri ei räägitud, oli see, et see tekitab püsiva kahjustuse. See on protseduur, kus laseriga kahjustatakse silmavedeliku tootvat organit. Mul oli enne laserit silmarõhk langenud 30ne peale, nädal varem oli see 56. Ma ei osanud sellele ennist mõelda, aga arst ütles mulle selle rõhu peale, et "tilgaravi ei ole pikas plaanis nii ehk naa jätkusuutlik". Aga äkki, kallis tohter, seni kuni tilgaravi on (!) jätkusuutlik, äkki me jätkame sellega. Jätkame seni, kuni kannatab. Püsiva kahjustusega protseduuri jõuab alati teha. Ja ma tuletan meelde, et minule seda infot ei öeldud, et tegemist on püsiva kahjustusega. Või seda, et see konkreetne laser soodustab silmas põletiku teket ja et selle ära hoidmiseks tuleb võtta ibumetiini. Ibumetiini — mida mina siirdatud neeruga patsient EI TOHI võtta. Ma sain seda peale protseduuri teada. Püsiva kahjustuse kohta kuulsin ma üleüldsegi Tartust. Jah, sest ma läksin lõpuks Tartusse üle. Samuti läbi erakorralise, sest mu silm punetas ja oli valulik.

Mind ei kutsutud peale dioodlaserit mitte ühtegi korda füüsiliselt tagasi kontrolli. Panin arsti ettekirjutusel tilkasid, käisin kaks korda prillipoes silmarõhku mõõtmas, mida arst oli palunud mul teha päev enne, kui ta mulle helistab. Kuna oktoobris, esimese kontrollkõne ajal mu silm oli endiselt väga valulik ja jooksis vett, siis ligi kuu hiljem - 5. novemril, oli silm tunduvalt rahulikum, kuid siiski veel kergelt valulik. Ja oligi kõik. Mulle ei määratud uut kohtumist, kontrollaega, mitte kui midagi. Öeldi vaid, et kui silm peaks hakkama vaevusi põhjustama, siis mingu ma Pärnu silmaarsti vastuvõtule. Ma olen kõik viimased 20 aastat ITK-s käinud. Seal on minu toimik. Seal on kirjas esimesed silmapõhja uuringud, esimesed laserravid, silmasisesed süstid, lõikused, kuni selleni, mil ma kaotasin nägemise. Pärnus pole seda ajalugu.

Ja mul siiski läks silm taas aina valulikumaks, pidevalt lahmas silmast vett. Aga kuna 11. detsemril oli mul Tartus nahaarstile aeg, siis otsustasin ühe soojaga ka sealsest silmakliinikust läbi astuda. Mind kuulati rahulikult ära ja küsiti, et millal mul Tallinnas uus kontrollaeg on. "Mulle ei pandud uut kontrollaega," vastasin mina. Mis peale vaadati mu silm üle, see oli põletikus ja kõik muu on juba ajalugu.

Lisaks veel see, et dioodlaseri tulemusel kõigub mu silmarõhk seal 4 ja 6 vahel, ja see on väga, väga madal. Ma vaevu jaksan oma silma lahti hoida, sest silmalaul pole millegi peale toetuda. Kui otsest vajadust pole, siis ma ei hoiagi oma silmi lahti.

Kui ma käin kohtumistel, siis võtan end kokku, aga oma vabadel hetkedel ma lihtsalt lesin ja suren vaikselt sisimas, sest madal silmarõhk põhjustab konstantset ööpäevaringset silmavalu. Mul kogu silmakoobas, silm ja silma ümritsev luu valutavad.

Ma teadsin — ma oleksin pidanud sellest ikka eraldi postituse kirjutama. Saite nüüd korraliku rammusa mammuti, ja ma ei kirjutanud veel pooltki sellest, mis juhtus. Näiteks seda, kuidas silmakliiniku õde mulle nähvas, kui julgesin küsida, kas pean ütlema ka ravimite milligrammid, et palju mida võtan. Ja seda vahetult enne paberi allkirjastamist, millega ma andsin nõusoleku protseduuriks. Kordagi seda lugemata, sest mina ei näe ja silmakliinikus töötades ei tule ju selle pealegi, et ette lugeda. Sest noh... miks peaks üldse pähe tulema, et seal võivad käia inimesed, kes ei näe või näevad halvasti. Täiesti ootamatu kontingent. Kes oleks osanud arvata.

Ma ei ole mingi spetsialist, ammugi mitte arst, aga on asju selles loos, kus ma tunnen, et tehti valesti. Liigagi rutakalt. Vahest oleks saanud oodata selle protseduuriga. Mul on tunne, et silmaarstid ei mõista, et kui inimene on pime, siis see ei tähenda, et meil on oma silmadest kama kaks. Minu silmad, olgugi et pimedad, on ikkagi minu ihu osa. Jah, nad ei näe enam seda imeilusat värvilist maailma, aga nad on ikkagi minu omad ja nad ei tohiks lihtsalt kuskile nimekirja lõppu kukkuda sellepärast, et pole enam nägemist mida päästa annaks.

Kui inimene on ratastoolis ja ei kasuta oma jalgu kõndimiseks, siis me ei suhtu nendesse kui mõttetutesse ihuliikmetesse, millest pole mingit kasu. Täpselt sama on silmadega. Lisaks kõik kaasuvad haigused. Kui ma lähen eriarsti vastuvõtule, siis ma eeldan, et ta vaatab mind kui tervikut — et ta arvestab ka minu teiste haiguste ja vastunäidustustega, mitte ei ravi ainult ühte väikest juppi minust.

Inimene on tervik. Ja temasse tuleks ka nii suhtuda.        

Ma olen juba kolm korda alustanud selle postituse kirjutamist, praegune on neljas katse. Ma suutsin vahepeal isegi postituse pealkirja ära unustada, mille ma pealkirja lahtrisse kirjutasin. Kirjas see mul on, aga mis täpsemalt, pole õrna aimugi. Eks enne avaldamist tsekin üle, kas läheb postituse sisuga kokku või mitte.

Tavaliselt olen ma sellise pika jutuga naine, kes tahab – ei, tegelikult ma ei taha – lihtsalt mul on selline loll komme kõik peensusteni lahti kirjeldada. Detailid on olulised. Küsi mult näiteks, kuidas mu kohtumine läks, ja siis ma räägin ilmast, valgusenurgast (pimeda jaoks teatavasti kriitilise tähtsusega detail) ja sellest, kuidas keegi uksest sisse tuli. Varsti teab lugeja, et tal oli seljas puuderroosa väike pintsakjakike, selle all kreemikas topp ja liibuvad retuuspüksid. Väga liibuvad. Need ulatusid napilt üle tagumiku ja olid kaunistatud rohkete kuldsete roosiõitega – aga see, mis ma tegelikult tulin teile siia pidulikult ütlema, on see, et mu vasak silm lõigatakse välja.  Jep, tõsijutt. Mitte kogu silm. Kui see peaks midagi leevendama või kedagi lohutama.

Vahepeal on lihtsalt niii palju juhtunud. No jah, kapten Ilmselge, kui oleme jõudnud sinnamaani, et kellegil meist hakatakse siin juba silma välja lõikama. Või mis juba, kakskümmend aastat on saadud rahus pime olla, aitab küll, muutuski juba veits üksluiseks.

Okei, ma ei ole tegelt nii chill nagu pealtnäha paistab, mul on olnud hetki, kus olen paaril korral murdunud, aga nendest hetkedest mõni teine kord. Ma ei hakka täna kõiki asju lahkama ja sündmuste keerdkäike lahti kirjeldama, kuidas me oleme jõudnud siia punkti, et juba selle aasta kevad-suvel seisab mul selline katsumus ees, küll aga püüan ma hoida positiivset joont.

Kui ma jaanuaris silmaarsti kabinetis istusin ja ta mulle esimest korda sellest protseduurist rääkis, siis seda kõike oli selles hetkes liiga palju, et seda korraga ära seedida. Palusin arstil vaid protseduuri nime paberile kirjutada. Kui koju jõudsin, ulatasin väriseva käega kollase post-it paberilehekese Joosepile ja ütlesin vaid ühe sõna – googelda.

Ta luges.

Vaatas vist pilte ka.

Siis tõusis ja tuli minu juurde.

Kallistas. Vaikselt. Nagu ma oleks katki läinud asi, mida tuleb hellalt ja ettevaatlikult hoida. "Mul on nii kahju, Kai," sosistas ta. Nii me seal elutoas teineteise embuses seisime, reaalsus aina enam sügavale hinge settimas.

Eks minulgi ole. Ma olen enam kui kindel, et tegu on ükskõiksusega, halvimal juhul raviveaga, mille tulemusel ma vahetasin ka silmaarsti. Me ei oleks praegu selles kohas kus me oleme, kui... ah, teate. Selles loos on nii palju "agasid", mida oleks pidanud teisiti tegema, nii et ma kirjutan sellest eraldi postituse.

Ma vist oleksin pidanud kuhugi teksti sisse istutama ka väikese spoiler alerti. Ühesõnaga, kes peensusi ei taha teada, siis SPOILER ALERT!

Protseduur, mis mind peagi ees ootab, kannab sellist nime nagu eviskeratsioon. See on silmaoperatsioon, mille käigus eemaldatakse võrkkest, klaaskeha (geeljas läbipaistev vedelik, mis täidab suurema osa silmast. Küll aga jääb silma väline kest alles, mis aitab hoida silma kuju. Silmalihased jäävad samuti alles. Hiljem paigaldatakse silmaõõnde implantaat ja kui silm on paranenud, siis tuleb kosmeetiline katteprotees, mis annab silmale loomuliku välimuse. Ilma katteproteesita oleks silm roosakas, kust kumab valget läbi... või oli see nüüd vastupidi.

Kuigi protseduur muudab silma sisemust, on see tavapärane meetod, kui silma ei saa muul viisil päästa või kui see põhjustab tugevat valu. Ja noh, minul valutab see silm sedasi, et igal vabal hetkel ma kössitan diivanil ja suren sisimas, pea torgatud kuhugi tekinutsaku sisse.

Aga jah,  järgmine nädal kui arst helistab, siis hakatakse vajalike pabereid kokku panema ja siis umbes kahe nädala pärast toimub lõikus. Ma ei tea, mis saab, ja teadmatus ongi see, mis mind kõige enam hirmutab. Ja kuna see otseselt puudutab ka esteetilist poolt – midagi, mis on kõigile nähtav, siis ütlen päris ausalt: see tekitab teatavat ebakindlust. Ma ei tea, mis tunne see on, kui silmas on implantaat. Mis tunne see on, kui su oma silma katab paari millimeetri paksune katteprotees. Kas mul võib tekkida äratõukereaktsioon. Ma ei saa tulemust oma silmadega üle kaeda ja veenduda, et jep, näen suht püss välja. See kõik nõuab ikka kamaluga usaldust.

Eks siin  mängib rolli ka see, et meie, naised, kes me oleme nn peeglite ohvrid, tahame alati veenduda, et kõik oleks viimse kui karvani paigas. Mina küll tahan. Kodus võin ma aasta tuustik olla, aga nii kui uksest välja tsivilisatsiooni astun, tahaks kena välja näha. Ei, mitte teiste pärast, eelkõige ikka iseenda pärast.

Sest olgem ausad – keegi meist ei taha välja näha nagu meid oleks just sekund tagasi tolmusest, kopitavast kartulikotist välja raputatud. Me vähemalt püüame mitte sellised välja näha. Pigem selline... roosa pehme pilveke, mis lõhnab taevalikult hästi ja millel on kõik omal kohal. Ka need osad ihuliikmetest, mis pole ehk jumalast ja loodusest meile antud.

Ja siis kipuvadki  kõiksugu muremõtted vägisi pähe ronima, et okei... kuidas me nüüd selle implantaadi ja proteesi olukorra esteetiliselt ära lahendame? Sest, kes pole siiani veel aru saanud, siis minu jaoks on hea välja nägemine sama oluline kui tervis, sisemine rahulolu jne jne.

Aga te teate mind – ma pole mingi papist tüdruk.

Ma kardan, jah.    

 Aga ma lähen sellest ikkagisirge seljaga läbi. Ja muudan ka selle oma tugevuseks.