Ma ei taha saada üheks numbriks statistikas
Teatrid on suletud. Päevakeskused on suletud, spaad on
suletud, rahvarohked kogunemised on keelatud ning aina enam restorane sulgevad
oma uksi ja annetavad toiduvarud Toidupangale. Inimesed on isolatsioonis.
Vähemalt valitsus tungivalt soovitab inimestel püsida karantiinis ja alates
tänasest karmistati veelgi enam eriolukorra tingimusi, mis minu arvates on
ainuõige otsus.
Selge on see, et kõik me peame oma elustiili muutma. Ei saa
minna teatrisse, kinno, veel vähem kuskile kaubanduskeskusesse niisama ringi
tuiama. Peame hoidma distantsi poes käimisel ja tänaval
Liikumisel, inimestega suhtlemisel. On uued reeglid, mida
tuleb järgida.
Ma tahaks kogu südamest loota, et meie ühisesse teadvusesse on jõudmas varasemast rohkem arusaamist, et oluline ei ole enam mitte mina, vaid MEIE. Need piirangud võiksid panna meid varasemast enam mõtlema, kuidas minu käitumine võib kellegi teise elu mõjutada või saatuslikuks saada. Selles osas mõjub viirus kainestavalt kogu ühiskonnale. Me peame ümber hindama oma väärtusi, loobuma millestki, mis meile meeldib, kuid mida me ilmtingimata ei vaja. Loobuda kellegi või millegi heaks on ilus ja õilis.
Minul läheb juba 16. päev karantiinis ja kui see emotsionaalne hirmu külvamine kõrvale jätta, siis tunnen end päris kenasti. Seda ei saa küll esimeste päevade kohta öelda, mil mul oli väga raske olla, sest kogu maailm tundus olevat kaoses. Ühtäkki tundsin end omaenda kodus nelja seina vahele lukustatuna rusutult ning hirm puges naha vahele. Pugesin nagu väike kukkurloom Joosepile kaissu. Tahtsin, et see hirm ei halvaks ega mataks mind enda alla. Et ma tunneks, et kõik saab veel korda. Et ükskõik, mis ka ei juhtuks – meie oleme ikka koos. Kui ma enda hirmust üle sain, hakkasin südant valutama nende pärast, kes on vanad ja põdurad. Kes on oma kallitest kaugel ja eraldatud ning kellel pole kaaslast kõrval lohutamas ja abistamas.
Meie pere suhtub olukorda tõsiselt, kuid rahulikult. Kõige enam valmistab Joosepile muret minu riskigruppi kuulumine ja mis seal salata – natuke valutame südant ka pulma pärast. Meil on kutsutud külaliste hulgas ka mitmeid armsaid ameeriklastest sõpru, kelle tulek on praeguseks tühistatud. Ühtlasi oleme arvestanud ka variandiga, et laulatus toimub, aga pulmapidu kui selline peab edasi lükkuma. Millest oleks muidugi ääretult kahju, aga antud juhul on inimeste tervis ja heaolu märksa prioriteetsem kui pidu. Ja kõige mustema stsenaariumi järgi oleme arvestanud ka sellega, et kui peaksime majandussurutise tõttu töö kaotama, siis kogu pulmadeks kogutud raha läheb otsejoones korteri pangalaenu kustutamiseks, et igakuiseid kulusid vähendada.
Mis puutub toitu, siis me eraldi mingeid konservi, jahu, leiva-saiatoodete varusid ei soetanud. Ostsime ainult ühe paki pastat, hakkliha ja müslit lisaks sellele, mis meil kapis juba olemas oli. Ainus ost, mis tõesti oli ajendatud koroonast, olid minu retseptiravimid, ilma milleta mul pikka pidu poleks.
Eriolukorrast on natuke üle nädala möödas, viiruse tegelik levik ja tagajärg on ikka veel hoomamatu. Teame, et Eestis on hetkel diagnoositud ligi 400 nakatunut, kuid tegelik arv on ilmselt kordades suurem. Seepärast on eriti masendav lugeda ja näha nende kaaskodanike postitusi ja kommentaare, kes tõmbavad koroonaviiruse ja tavalise köha-nohu vahele võrdlusmärgi. On kurb näha inimeste ignorantsust, eriti veel nendelt inimestelt, kellel on arvestatav hulk jälgijaid ja lugejaid. Mina, kes ma kuulun riskigruppi, tunnen, et selline ükskõikne suhtumine on lubamatu. Ma ei arva, et minu või kellegi teise elu on tühine, ma ei soovi olla lihtsalt üks looduslik valik või number statistikas, kes vannub koroonaviirusele alla. Kui saabub päev, mil ma peaksin lahkuma siit ilmast, siis fine – pakin oma kodinad kokku, nägemii ja minek, aga kui see hetk peaks saabuma inimfaktori läbi, kellegi hoolimatuse tõttu, siis minu jaoks on see inimene võrdväärne roolijoodikuga, kes promilliga rooli istudes teeb valiku nii enda kui ka ohvri(te) eest ja on see läbi potentsiaalne mõrvar.Nii ka koroonaga, läbi oma ignorantsuse võid SINA olla vastutav kellegi surma või tüsistuste eest.
Ma tahaks kogu südamest loota, et meie ühisesse teadvusesse on jõudmas varasemast rohkem arusaamist, et oluline ei ole enam mitte mina, vaid MEIE. Need piirangud võiksid panna meid varasemast enam mõtlema, kuidas minu käitumine võib kellegi teise elu mõjutada või saatuslikuks saada. Selles osas mõjub viirus kainestavalt kogu ühiskonnale. Me peame ümber hindama oma väärtusi, loobuma millestki, mis meile meeldib, kuid mida me ilmtingimata ei vaja. Loobuda kellegi või millegi heaks on ilus ja õilis.
Minul läheb juba 16. päev karantiinis ja kui see emotsionaalne hirmu külvamine kõrvale jätta, siis tunnen end päris kenasti. Seda ei saa küll esimeste päevade kohta öelda, mil mul oli väga raske olla, sest kogu maailm tundus olevat kaoses. Ühtäkki tundsin end omaenda kodus nelja seina vahele lukustatuna rusutult ning hirm puges naha vahele. Pugesin nagu väike kukkurloom Joosepile kaissu. Tahtsin, et see hirm ei halvaks ega mataks mind enda alla. Et ma tunneks, et kõik saab veel korda. Et ükskõik, mis ka ei juhtuks – meie oleme ikka koos. Kui ma enda hirmust üle sain, hakkasin südant valutama nende pärast, kes on vanad ja põdurad. Kes on oma kallitest kaugel ja eraldatud ning kellel pole kaaslast kõrval lohutamas ja abistamas.
Meie pere suhtub olukorda tõsiselt, kuid rahulikult. Kõige enam valmistab Joosepile muret minu riskigruppi kuulumine ja mis seal salata – natuke valutame südant ka pulma pärast. Meil on kutsutud külaliste hulgas ka mitmeid armsaid ameeriklastest sõpru, kelle tulek on praeguseks tühistatud. Ühtlasi oleme arvestanud ka variandiga, et laulatus toimub, aga pulmapidu kui selline peab edasi lükkuma. Millest oleks muidugi ääretult kahju, aga antud juhul on inimeste tervis ja heaolu märksa prioriteetsem kui pidu. Ja kõige mustema stsenaariumi järgi oleme arvestanud ka sellega, et kui peaksime majandussurutise tõttu töö kaotama, siis kogu pulmadeks kogutud raha läheb otsejoones korteri pangalaenu kustutamiseks, et igakuiseid kulusid vähendada.
Mis puutub toitu, siis me eraldi mingeid konservi, jahu, leiva-saiatoodete varusid ei soetanud. Ostsime ainult ühe paki pastat, hakkliha ja müslit lisaks sellele, mis meil kapis juba olemas oli. Ainus ost, mis tõesti oli ajendatud koroonast, olid minu retseptiravimid, ilma milleta mul pikka pidu poleks.
Eriolukorrast on natuke üle nädala möödas, viiruse tegelik levik ja tagajärg on ikka veel hoomamatu. Teame, et Eestis on hetkel diagnoositud ligi 400 nakatunut, kuid tegelik arv on ilmselt kordades suurem. Seepärast on eriti masendav lugeda ja näha nende kaaskodanike postitusi ja kommentaare, kes tõmbavad koroonaviiruse ja tavalise köha-nohu vahele võrdlusmärgi. On kurb näha inimeste ignorantsust, eriti veel nendelt inimestelt, kellel on arvestatav hulk jälgijaid ja lugejaid. Mina, kes ma kuulun riskigruppi, tunnen, et selline ükskõikne suhtumine on lubamatu. Ma ei arva, et minu või kellegi teise elu on tühine, ma ei soovi olla lihtsalt üks looduslik valik või number statistikas, kes vannub koroonaviirusele alla. Kui saabub päev, mil ma peaksin lahkuma siit ilmast, siis fine – pakin oma kodinad kokku, nägemii ja minek, aga kui see hetk peaks saabuma inimfaktori läbi, kellegi hoolimatuse tõttu, siis minu jaoks on see inimene võrdväärne roolijoodikuga, kes promilliga rooli istudes teeb valiku nii enda kui ka ohvri(te) eest ja on see läbi potentsiaalne mõrvar.Nii ka koroonaga, läbi oma ignorantsuse võid SINA olla vastutav kellegi surma või tüsistuste eest.
Kallid inimesed, palun järgige päriselt seda #püsinkodus soovitust. See pole ju kontimurdev. Esimest korda elus on meil inimestel võimalus teha midagi mitte midagi tehes. Me enamasti ei tea, mis meid järgmise kurvi taga ees ootab, kuid meist endist sõltub siiski väga palju, milliseks me oma käitumiste ja hoiakuga selle teekonna kujundame, nii enda kui ka teiste oma. Olge väga hoitud ja püsige terved!
Enne, kui Eestis eriolukord kehtestati käisime TervisPlussis ilmunud artikli tarbeks poobikuga fotosessioonil.
Foto kirjeldus: pildil oleme siis mina ja Janet kõrvuti liivateel kükitamas. Mul on seljas helebeež jakk ja heledad teksased. Janetil seljas tavapärane hele karvakasukas ja roosatäpiline nospel.
Foto autor: Aivar Kullamaa
