Kes siin kirjutab?

On igati õigustatud küsimus. Või õigupoolest väga hea küsimus, millele proovin vastuse anda. Arvestades minu kihilisust, tuleb see vastus ilmselt üsna pinnapealne, aga midagi ikka.

Mina olen Kai – peas sada ideed, südames paras ports romantikat ja kahe jalaga maa peal, vähemalt enamiku ajast. Olen rõõmsameelne, loominguline ja visa hingega naine, kes usub, et kui üks uks ei avane, tuleb proovida järgmist. Ja kui ka see ei avane, siis eks näis, mida annab veel välja mõelda. Ehk teisisõnu: olen lahendustele orienteeritud.

Olen pime, aga see pole kogu minu lugu ega ammugi mitte minu ainus omadus. Olen lisaks ka ettevõtja, kirjeldustõlk ja kogemusnõustaja.

 Nägemise kaotus muutis mu elu põhjalikult, kuid aastatega olen õppinud, et maailma avastamiseks ja oma unistuste poole püüdlemiseks on rohkem võimalusi, kui esmapilgul arvata oskaks. Olen uudishimulik, vahel parasjagu jonnakas ja üsna visa hingega. Kui miski mulle korda läheb, siis kipun selle kallal nokitsema seni, kuni midagi hakkab looma. Praegu tõmbab mind üha rohkem disain – nii sisekujundus kui ka rõivaste ja ehete maailm. Uue kire ja põneva väljakutsena tahan õppida sõrmedel kudumist ning luua sellest oma väikeseid kollektsioone. Ka raamat edeneb, omas tempos ja ilma suurema kärata. Mõni unistus tahabki küpseda rahulikult, enne kui ta päriselt maailma saata.

Minu elus oli üle viieteistkümne aasta väga eriline kaaslane – juhtkoer Janet, mu lillenuusutajast proua, kellega koos kasvasin julgemaks, iseseisvamaks ja avatumaks. Just tema aitas mul pärast nägemise kaotamist taas maailma minna, inimestega suhelda ja uusi väljakutseid vastu võtta. Janet elas peaaegu kaheksateistkümne aastaseks ning meie ühine tee jääb alatiseks üheks kõige olulisemaks osaks minu elust.

2027. aasta kevadel saab tema viimaseks puhkepaigaks kaunis õunapuu, mis puhkeb igal kevadel roosavalgesse õievahusse. Valisin õunapuu, sest Janet armastas nii lilli kui ka õunu. Ja kes teab, ehk tuleb kunagi sinna ka kiik, kus saab istuda, mõtiskleda ja lihtsalt olla.

Nüüd jagab mu päevi valge kääbusšnautser Tessa – vahva habeme ja tukaga isepäine koeratüdruk, kes on oma pere keskel üks suur pehme nunnupall. Aga ainult seni, kuni keegi otsustab minu isiklikku ruumi liiga hoogsalt siseneda. Siis meenub talle äkitselt, et ta on siiski šnautser, kartmatu valvekoer, mitte dekoratiivne seitsmekilone diivanipadi. Tessa on tähelepanelik, julge ja oma arvamusega koerapreili, kelle tegemisi jälgides ei hakka igav ilmselt mitte kunagi.

Lisaks kõigele muule koguneb mul aastatega aina rohkem lugusid, mida oleks patt ainult sahtlisse jätta. Olen mõelnud teha ühe (või kaks) mõnusa vestlusõhtu, natuke stand-up’i võtmes, kus saaks umbes tunnikese jagu rääkida elus ette tulnud jaburatest olukordadest, südantsoojendavatest hetkedest ja sellistest apsudest, mille peale tahaks esialgu maa alla vajuda, aga hiljem naerad pisarateni. Sest oskus enda üle naerda on minu meelest üks väärtuslikumaid oskusi üldse. Ja uskuge mind, materjalist mul puudust ei tule!

Kui ma just uusi ideid ei kogu või mõnd loomingulist plaani ei veereta, naudin ma loodust ja kõiki nelja aastaaega. Jah, soojus on tore ja päike teeb meele rõõmsaks, aga sügise värvilised lehed, madalalt paistev kuldne päike, talvine krudisev lumi ja kevadel maapinnast piiluvad esimesed rohulibled on kõik omamoodi imelised. Olen isegi suusatanud – sest kes ütles, et selleks peab ilmtingimata nägema? Kui kõrval on inimene, keda usaldad, saab ka kahe puidust pilpaga hakkama. Vabandust, väike ilukirjanduslik liialdus – suusavarustus on ikka täiesti tänapäevane! Aga mõte jääb samaks: elu ei pea jääma elamata lihtsalt sellepärast, et mõni asi nõuab teistmoodi lähenemist.

Minu blogi on paik, kus kohtuvad päris elu, isiklikud kogemused, rõõmud, küsimused, ühiskonna valupunktid ja aeg-ajalt ka mõni piinlik lugu, mille võiks ju tegelikult enda teada jätta. Aga no mis seal ikka – kui juba juhtus, siis juhtus. Vähemalt võib sellest hea loo kirjutada. Teie saate naerda ja mina enda üle taaskord muheleda.

Siin on ruumi nii tõsisematele mõtisklustele kui ka huumorile, sest elu ei koosne ainult suurtest võitudest ja sügavatest mõtetest. Vahel on kõige parem asi lihtsalt üks korralik naerupahvak.

Ja kuigi kirjutan siin üsna avameelselt, ei tähenda see, et mind saaks lugeda nagu avatud raamatut. Tegelikult on neid inimesi, kellele olen ennast päriselt ja lõpuni avanud, väga vähe – kui üldse. Nii et natuke salapära jääb ka alles. Kõike ei pea ju korraga ära rääkima.

Kui tahad teada, mida ma järgmisena ette võtan, milliseid unistusi taga ajan või millise elulise apsakaga ma seekord hakkama saan, siis hoia mu blogil silma peal. Võid tellida uute postituste teavitused meilile või hakata Facebookis Puhta Pime blogilehe jälgijaks.

Kes teab, ehk leiad siit mõne mõttetera, mis paneb sind kaasa mõtlema, elule teise nurga pealt vaatama, mõne loo, mis teeb päeva rõõmsamaks, või lihtsalt kinnituse, et elu võib olla ilus, naljakas ja üllatav ka siis, kui kõik ei lähe päris nii, nagu esialgu plaanisid.

Sooja südame ja väikese vallatusega

Teie Kai

 

PS. Pildid lisanduvad jooksvalt, nii et tasub silma peal hoida!