Kes siin kirjutab?
Tere, armas lugeja! :)
Saame tuttavaks – mina olen Kai
Loodan, et leiad siit blogist midagi enda jaoks paeluvat, lahkud siit positiivse laenguga ja tuled peagi uuesti tagasi. Kirjutan meie elust-olust, mis võib kohati nägijate omast minu pimeduse tõttu erineda, kuid eks see olegi ju huvitav ja paeluv, kas pole?! :) Kirjutan oma käimistest, tegemistest, ühiskonna valupunktidest, mis mind rohkemal või vähemal määral kõnetavad. Kipun emotsiooni inimene olema, kes tahab kohe oma arvamuse letti lüüa ja siis üheskoos lugejate ja sõprade ringis arutleda, andes endale seeläbi võimaluse muuta oma vaatenurki. Mulle raskelt imponeerivad inimesed, kes mõistavad, et igal ühel meist on oma maailmavaade, arvamus, uskumused. Olen seisukohal, et teistest erinevalt arvamine ei võrdu vastandumisega, vaid hoopis rikastab meie ühiskonda.
Lühidalt minust: olen sündinud sellises väikelinnas nagu Sindi, elu jooksul kordi ja kordi kolinud. Sindist Uulu, sealt Pärnusse ja Pärnust Tartu ja lõpuks aastal 2016 maabusime Kilingi-Nõmme mändide vahele, kuhu soetasime, abikaasa Joosepiga, päris oma esimese kodu. Vähemalt ajutise. Kunagi on plaan ikka korterist oma majja ka kolida. Selleks soetasime 2021 kevadel toreda krundi, kus me jõudumööda nokitseme ja ehitame oma unistuste kodu.
Meil on ka kaks labradori retriiverit – üks must ja teine kollane. Must on Joosepi kuts, kellel nimeks Python ja teine on minu poobik – juhtkoer Janet, kes on maailma parim sõber ja abiline! :) Võiks öelda, et minu everything, sest ilma Janetita ei lahku ma kodust peaaegu kunagi. Ta on minu silmad, teejuht, sõber ja seltsiline.
Blogima hakkasin suuresti tänu oma sõbranna Kikule, kes haaras mu sõnasabast kinni, kui ma lihtsalt ühel unisel hommikul niisama mõtisklesin, et äkki peaks ka kunagi blogima hakkama. Järgmisel hetkel oligi juba Kikul läpakas lahti ja toksis andmeid sisse, et mulle konto regada. Nii see blogiteekond mul alguse saigi.
Alguses kribasin eelkõige enda ja lähedamaste sõprade jaoks ja olin mega elevil, kui päeva jooksul tuli 30 vaatamist ära. Hehe, nüüd on sellele natuke isegi naljakas tagasi mõelda. Olid ajad, olid majad. Aga, kuna blogimaastikul polnud enne nähtud pimedat blogijat, siis nii kajastas mind üks Eesti tuntuim ja loetuim staarblogija – Mallukas, oma blogis ja järsku tõusid mu vaatamised hüppeliselt kõrgustesse ja minu päevased külastused ulatuvad tänaseks päevaks sadadesse ja tuhandetesse.
Alates sellest hetkest on koostööpakkumisi ja lugejaid akendest ja ustest sisse voolanud. Inimesed astuvad tänaval, poes ja bussijaamades ligi ja tulevad pistavad sooja käe pihku ja ütlevad paar tunnustavat sõna või on niisama mulle appi tõtanud, kui olen taas kuhugi ära eksinud. No teate ju küll, pimedal võib vahel ikka juhtuda :D
Nende aastate jooksul on lugejad esitanud mulle kõikvõimalikke küsimusi, eelkõige tuntakse suurt huvi, mismoodi ma pimedaks jäin. Saad lugeda SIIT ja SIIT. Lisaks olen vähimagi piinlikustundeta oma kõige piinlikumad hetked blogisse üles riputanud. Küsite – miks ometigi? Vastan: me kõik oleme inimesed ja tegelikult juhtub meie kõigiga ju aeg-ajalt naljakaid ja piinlikke seiku. See ongi see, mis muudab elu lõbusaks ja huvitavaks. Vähemalt minu elu küll. Jaa, tõsi, kõik ei laota oma feile ja piinlikke seiku internetti üles, aga olgem ausad, inimesi paelub, kui nad saavad kellegi teise aknasse piiluda. Niisiis peab olema ka neid, kes jagavad oma lugusid. ma siis olen selle jagaja rolli endale võtnud.
Lapsi meil kahjuks veel pole, kuigi nad on väga-väga oodatud meie perekondah. Asi on nimelt minu tervises. Kuna minu 1. tüübi diabeedi tõttu on mul diagnoositud raske neerupuudulikus, siis on raseduse kandmine äärmiselt riskantne ja diabeetikuna rasestumine üleüldse raskendatud. Kuid hoolimata praegusest kehvast tervislikust seisundist ei ole me lootust kaotanud ja loodame, et ajaga meditsiin teeb edusamme ja võib-olla ühel ilusal päeval saame me oma väikese marakrati, kes toob meie ellu soojust ja armastust juurde. Kui see ei peaks juhtuma bioloogilisel teel, siis oleme tõsiselt kaalunud ka lapsendamist, sest kunagi üks mu lugeja kirjutas väga õiged sõnad: ema ei ole see, kes lapse sünnitab, vaid kes kasvatab, Laps on Sinu südamest.
Joosepiga kohtusime 2007 aasta kevadel ja aasta hiljem sai meist paar.Me oleme heas mõttes natuke segased. Meie puhul on täiesti tavaline, kui leiate meid keset ööd papkastiga mööda elutuba ringi kihutamas, sest no mina avastasin, et ma mahun sinna sisse ja Joosep leidis, et oleks äge mulle sellega rallit teha. See on normaalne.
Meie armastus on särtsuv ja hooliv, kust ei puudu üksteisega arvestamine ja ära kuulamine, olemas olemine. Meie suhe on pidevas progressis ja me pole ära mandunud. Joosep armastab mulle branke teha. Uksevahesid paberteibiga kinni kleepida ja siis filmida, mismoodi ma peapidi sinna sisse jalutan või teibib segisti ära nii, et kui ma kraani lahti keeran, siis... no teate isegi. Jne.
Veelkord: tere tulemast minu veebikoju! Ma loodan, et Sulle meeldib siin! :)
0 kommentaari:
Postita kommentaar