Nagu te teate, siis möödunud nädalal käisin ma acro joogas. Aga juhtus üks asi, mille ma teadlikult jätsin teile rääkimata, kuna tahtsin sellest eraldi postituse teha.. ja siin see on.

Ma pole mitte kunagi varem kuskil rühmatrennis käinud. Või no okei.. kunagi, muistsel aal, käisin pubekana kaks korda Pärnu Mai spordiklubis naiste rühmavõimlemises. Aga ma olin selle jaoks ilmselgelt Liiga tatt, kuna tundsin end väikese mudilasena suurte naiste keskel väga ebamugavalt. Ma olin reaalselt seal nagu mingi väike ära eksinud jõnglane, kes oleks nagu lasteaia rühmapeo asemel sattunud kuhugi reivile. Ja mitte, et ma ise oleksin väga tahtnud sinna minna. Mu vanemad lihtsalt arvasid, et ma peaksin end tsuti rohkem liigutama, kuna olin pubekana veits pontsakam. Mitte paks, aga lihtsalt veidi pehmem ja mitte selline piits nagu paljud minu eakaaslased. Ja nii saigi valitud rühmavõimlemine vms.Ja ma olen enam kui kindel, et ma sain sealt mingi trauma, sest peale seda pole ma enam kordagi oma jalga rühmatrennidesse tõstnud… Kuni selle hetkeni, mil Maria mu ära rääkis ja acrosse vedas.

Igatahes, acros oli väga tore ja seal oli selline mõnus aura. Ei olnud ühes tempos ja tambis andmist seni, kuni kõik hingetuna ja higistena maha langevad. Aga oli üks asi, millega ma ei osanud arvestada – tissid.Kuna ma olen üle keskmise rinnakam, siis vahel tuleb ette, kus pean natuke hoolikamalt jälgima, et nad mul välja ei vupsaks. Kuid seda järgmist olukorda ma tõesti ette ei osanud näha.
Olin Maria jalataldade peal ja lasin ülakeha allapoole ning Mariaga otsisime seda õiget tasakaalupunkti, et harjutust järgmisele tasandile viia, kui äkki Maria küsib: „Kas sul tuleb välja?"
Ma esiti arvasin, et talle tundub mu alaspidi pead vaadates, et olen näost kaame ja et mul läheb kohe süda pahaks. Mistõttu ma kinnitasin enesekindlalt, et mul kõik korras, ei tule välja. Kuid mõned sekundid hiljem ütles Maria uuesti, et kuule, sul ikka tuleb välja. Nagu ta absoluutselt ei usuks, et mul on kõik korras ja et ma ei hakka kohe kettima. Ent kui olin vaevalt saanud oma lause lõpetada ütles Maria:"No nüüd tuli küll välja!"

Ja nii ma siis seal rippusin, tiss ripakil Maria näos. Ma ei saanud esimestel sekunditel aru kah, et mis asi mul välja tuli. Ma ei ole ju oksendanud. Tunnen end suurepäraselt, isegi ei iivelda mitte natukestki. Ma ei saa aru. kui siis maeiteamitmendalsekundil koitis mulle, et oh sa pegens küll, Maria räägib mu rindadest.
Jumal küll. Maria üritas mulle kenasti ja viisakalt läbi lillede vihjata, et ma kohe virutan talle oma tissiga vastu vahtimist, aga kuna ma olin nii keskendunud oma tasakaalupunkti leidmisele, siis sellised kaks väikest asja ei tulnud mul meeldegi. Aga vähemalt olen ma oma elu kõige kiiremad liigutused nüüd ära teinud. Sest allatulek oli ausalt öeldes rekordivääriline sooritus.

Edasine acro joogatund nägi välja nii, et Maria koguaeg vahtis mu partiid ja kinnitas iga natukese aja takka, et kõik on okei. Koju jõudes  läksin kohe netti ja googeldasin endale välja hunnik sportrinnakaid ning tellisin ühed ära. Leidsin isegi mingid spets jooga tegemiseks mõeldud rinnakad, aga kuna mul pole aega oodata 60 päeva, millal nad ükskord Eestisse purjetaksid, siis tellisin kohalikust e-poest. Ja pealegi, kuna ma olen nii võhik sellel teemal, siis ma arvan, et tavaline spordikas ajab ka asja ära. Vaevalt, et jooga rinnakad aitaksid mul kuidagi paremini painduda või tasakaalupunkti otsida. Rinnakad on ju rinnakad, või kuidas?

Vot selline lugu siis joogast, minu tissidest ja rinnahoidjatest. Loodetavasti minu õpetlik lugu aitab tulevikus säästa kedagi sellisest piinlikkusest.