Nonii, ma luban... või siis tegelikult ei luba kah, et see on viimane postitus sellest saatest, sest tunnistan ausalt, et ma jätkuvalt plaanin seda saadet edasi jälgida. Ei, mitte sellepärast, et hirmus põnev oleks, tegelikult hoopis vastupidi - natuke nõutu olen.

Esimene saade oli põnev, sest seal oli kohe täielik action käimas, kuigi kui nüüd tagant järgi mõelda, siis ma mõistan, mis minu jaoks vajaka jääb. Osad leiavad, et saade on labane ja nõme ja igav ja mõttetu ja maitselage jne. Mina selliseid hinnanguid ei hakka andma, küll aga on hakanud tekitama see saade minus küsimusi, et mis kogu selle saate point on? Kas ongi lihtsalt see, et näidatakse televaatajatele, mismoodi üks paar kruvib oma titevoodit kokku, teised lähevad titabeebiga jalutama, kolmandad käivad beebifotograafi juures oma pisikest ilmaimet jäädvustamas ja vahepeal näidatakse sekka krooksumist, puuksutamist, oksendamist, tehakse juttu imetamisest ja Mallu kirjeldab oma mokkasid...

Ausalt, ma saan aru, et see ongi elu ja ilmselt kõike seda nii tahetaksegi vaatajale serveerida - elu omas mahlas, ilma klantsimata ja ilustamata, aga mina oleksin võib-olla saatesse kaasanud ka professionaale. No võtame kasvõi esimese osa, kus üks sünnitaja, peale tunde valutamist, lõpetas lõpuks ikka erakorralise keisriga. Oleks tahtnud ämmaemanda kommentaari kuulda antud olukorrale, et miks nii juhtub? Millal otsustatakse erakorralise keisri kasuks? Ma oletan, et siis, kui ema ja laps on ohus, aga millised on ohumärgid ja millal võiks naine ise hakata nõudma keisrit? Või siis see teine osa, kus rõhk oli titabeebidele nime registreerimine, imetamine ja haiglast koju pääsemine. Siingi oleks saanud ju kaasata imetamisspetsialisti nõu andma, et millised on kasvõi need esmased või üldised õiged imetamisvõtted, mida tuleks kindlasti jälgida, et imetamine poleks põrgulikult valus ja piinarikas ning kuskil oleks võinud olla selle spetsialisti kontaktid. Mallukas oma blogis kirjutas ka sellest imetamisspetsialistist, kui võtted alles käisid, aga no kamoon - saates oleks võinud ka ju ära märkida...

No ühesõnaga nagu ma juba mainisin, siis ma pole endiselt välja peilinud selle saate pointi. Aga no võib-olla sellel polegi seda... võib-olla ongi see lihtsalt selline telku ees lömitamine ja teiste inimeste eludesse piilumine. Kuigi iseenesest idee oli lahe ja sellest oleks saanud palju kiftima saate, aga praeguse seisuga...  ei midagi informatiivset. Tundub, et Joosepil oli õigustatud reaktsioon, kui esimese saate lõpus küsis, et mida näidati ja kui ütlesin, et põhiliselt laste sündi, siis Joosep küsis ülimalt üllatunud häälel, et mis neil siis enam seal näidata on, kui lapsed on ära sündinud...

Ma tänase saate algust ei näinud, aga kas keegi teab, kuhu see joogatajast ja hüpnoosiga sünnitaja kadus?

Eile õhtul oli vist peaaegu pool Eestit teleka ette naelutatud, sest vaatasid saadet "Me saime lapse" ja ega mina siis erand polnud. Mul ei olnud tegelikult vähimatki plaani kirjutada või hakata antud saadet arvustama, sest see on selline ülitundlik teema ja kui ütled ühe silbigi valesti, siis loobitakse mind tibuemmede poolt elusalt kividega surnuks. No ja kuna elu on mulle armas ja ma loodan ikka kõrge vanaduspensionini ära elada ja ühel ilusal päeval oma ihusilmaga seda maailma veel näha, siis on vast targem oma mokalaat kodus teki all maha pidada.

Kuid tulles positiivsete asjade juurde, siis mulle puges eriti hinge Malluka peaaegu nutma puhkemine. See oli kuidagi armas ja siiras ning äärepealt oleks minul ka pisara välja kiskunud, aga ainult peaaegu. Lihtsalt tavaliselt Mallu ei näita oma pehmet ja haavatavat poolt ja on loonud endale sellise pohhuistist tough enough kuvandi, kes ei heitu millegi ees. Seepärast oligi vahelduseks üliarmas näha seda inimlikku ja õrna poolt. Okei, ma rohkem ei puuduta seda peaaegu nutma puhkemise teemat, vaid ütlen nii palju, et Mallu on selle saate minu vaieldamatu lemmik tegelane. Ja mitte sellepärast, et on staarblogija, vaid sellepärast, et oligi kõige ehedam, kõige muhedam ja tundis end enamjaolt vabalt.

Kuid paar, kes tekitas minus kõige enam imestust, oli Linda ja Mario. Ma vahepeal kergitasin lausa uskumatusest kulme, sest minu jaoks oli kuidagi nii võõras vaadata ja kuulata, kui ettevalmistamata nad lapse tulekuks olid ja et polnud end isegi kõige elementaarsete teadmistega kurssi viinud. Vähemalt selline mulje jäi ekraanilt vaadates. No võtame kasvõi selle padja värgi. Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes ei tea, et vastsündinule ei panda vankrisse või voodisse patja pea alla...

Teine koht, kus mul vajus korraks lõug peaaegu nabani, oli see, kui Linda nii muuseas, ühistranspordi jutu jätkuks lisas, et ööklubis ka inimesed tõuklevad ja on raske suure kõhuga seal käia... mul oli nagu ah? Ma endiselt ei suuda uskuda, et seda kuulsin, sest minu jaoks pole klubi nüüd küll koht, kuhu viimaseid nädalaid rase peaks ronima. Aga no mida mina ka tean. Võib-olla tänapäeval ongi okei padurasedana klubitamas käia.

Linda ja Mario kohta tekkis veel see küsimus, et kas Linda pole mitte seesama tütarlaps, kes osales ka saates >"Kallis, Sa oled kosunud", kus üritas Orgu abil kaalust alla saada, aga kahjuks ei jagunud piisavalt tahtejõudu, sihikindlust ja teadmisi, sest mäletan, mismoodi serveeris Orgule pärast mitme nädalast treeningut ja toitumiskava jälgimist, makarone sardelliga ja magustoiduks lajatas liitrise jogurtitopsi lauale... ning kas mitte selle sama kaalusaate lõpus ei tulnud see raseduse värk avalikuks? Võib-olla ma eksin, aga hääl on igal juhul küll sama. Ma palusin Joosepil vaadata ja öelda, aga no see mäluke pole enam tea mis hea... :D

Täiesti lõpp. Esmaspäeval sündis meie toredate naabrite perre uus titabeebi ja alates sellest hetkest, kui sain teada, et tita on sündinud, olen ma esmaspäeva lõunast saati kõiki maja ette sõitvaid autosid stalkinud. Justkui naabrinaine jalutaks otse sünnitustoast beebi kaenlas koju. Einoh, millal varem olen ma lasknud kainel mõistusel oma tegemisi häirida, eksole.

Aga tegelikult jäin ma sellise asja peale mõtlema, et millal oleks õige aeg katsikule või värsketele vanematele õnne soovima minna? Ses suhtes, et õnne võib vist igal ajal soovida, nii sotsiaalmeedias, sõnumiga, kui ka trepikojas kokku joostes, , aga ei tahaks ju olla üks nendest mõtlematutest mölakatest, kes ei suuda austada värske ilmakodaniku ja vanemate privaatsust. Ma sellise emotsionaalse inimesena tahaksin ka loomulikult kohe minna ja tervitada uut titabeebit, aga kuna ma tean, et ma ise ei seediks sellist peale lendamist, siis hoian end vaos. Ning ilmselt vajaks värske ema järgnevad nädalad ainult rahu ja sünnitusjärgset taastumisaega ja et saaks natuke ise omaette olla ja tutvuda üksteisega. Seega ei hakka ju vägisi lillesülemite ja koogiga ukse vahelt sisse pressima.

Lisaks on ju veel oluline teada, et vastsündinute immuunsus pole täielikult välja arenenud ja seega ei tundu mulle mõistlik oma isekate soovide ja tahtmiste pärast muuta elamine läbikäigu hooviks, sest ega suguvõsa on ju nagunii järjekorras ootamas, et minna uut võsukest tervitama. Ning võib-olla pole nende uus titabeebi selline kukununnukene, kes laseb katsikulisi rahulikult vastu võtta ja nad näevad kurja vaeva, et gaasivaludes vaevlevat titabeebit magama saada, siis on ka nõme oma katsikujutuga peale käia.

Kui mu õde sai oma esimese lapse, siis mina olin toona ehtne pubekas, kes käis kogu aeg nahaalselt  ukse vahelt piilumas ja uurimas, et millal ükskord ometigi kavatseb see nunnukas üles ärgata. Mul polnud toona pubekana halli aimugi sellest, kui kurnav võib sünnitus naisele olla, eriti kui see kestab tagasihoidlikud 34h. Mina mõtlesin lihtsalt, et näe õde oli padurase, siis ühel hetkel läks sünnitama ja tagasi koju naases ülinumpsiku beebiga and the end. See, et ema ja laps vajaksid omaette olemise aega ja rahu, no see ei koitnud mulle kordagi. Aga no õnneks olen ma selle vahepealse aja jooksul suti teadlikumaks saanud ja enam nii nahaalselt ei käitu. Aga ega õde ise ka mulle miskit selle kohta öelnud ja nagu näha, siis jäi toona mul puhtast intelligentsist ka vajaka.           

Ühesõnaga ma saan aru, et mõistlik oleks oodata ja lasta värskel ilmakodanikul ja vanematel uue elukorraldusega natuke harjuda, sisseelada ja alles siis mõelda võimalikule katsikule. Oeh, aga ikkagiiii... mõelda vaid - meie kortermajja tuleb see pisike nööbike elama. Huvitav, kas mul õnnestub aeg-ajalt end jalutustele kaasa ka nihverdada ja kui end eriti hästi ülal pean, siis äkki saan kärutada ka... #beebidonniinunnud
Kas olete katsiku kommetega kursis või milliste katsikulistega olete ise pidanud kokku puutuma? Jagage nõu, siis tean, millest hoiduda :)