Meie majja tuleb beebi
Täiesti lõpp. Esmaspäeval sündis meie toredate naabrite perre uus titabeebi ja alates sellest hetkest, kui sain teada, et tita on sündinud, olen ma esmaspäeva lõunast saati kõiki maja ette sõitvaid autosid stalkinud. Justkui naabrinaine jalutaks otse sünnitustoast beebi kaenlas koju. Einoh, millal varem olen ma lasknud kainel mõistusel oma tegemisi häirida, eksole.
Aga tegelikult jäin ma sellise asja peale mõtlema, et millal oleks õige aeg katsikule või värsketele vanematele õnne soovima minna? Ses suhtes, et õnne võib vist igal ajal soovida, nii sotsiaalmeedias, sõnumiga, kui ka trepikojas kokku joostes, , aga ei tahaks ju olla üks nendest mõtlematutest mölakatest, kes ei suuda austada värske ilmakodaniku ja vanemate privaatsust. Ma sellise emotsionaalse inimesena tahaksin ka loomulikult kohe minna ja tervitada uut titabeebit, aga kuna ma tean, et ma ise ei seediks sellist peale lendamist, siis hoian end vaos. Ning ilmselt vajaks värske ema järgnevad nädalad ainult rahu ja sünnitusjärgset taastumisaega ja et saaks natuke ise omaette olla ja tutvuda üksteisega. Seega ei hakka ju vägisi lillesülemite ja koogiga ukse vahelt sisse pressima.
Lisaks on ju veel oluline teada, et vastsündinute immuunsus pole täielikult välja arenenud ja seega ei tundu mulle mõistlik oma isekate soovide ja tahtmiste pärast muuta elamine läbikäigu hooviks, sest ega suguvõsa on ju nagunii järjekorras ootamas, et minna uut võsukest tervitama. Ning võib-olla pole nende uus titabeebi selline kukununnukene, kes laseb katsikulisi rahulikult vastu võtta ja nad näevad kurja vaeva, et gaasivaludes vaevlevat titabeebit magama saada, siis on ka nõme oma katsikujutuga peale käia.
Kui mu õde sai oma esimese lapse, siis mina olin toona ehtne pubekas, kes käis kogu aeg nahaalselt ukse vahelt piilumas ja uurimas, et millal ükskord ometigi kavatseb see nunnukas üles ärgata. Mul polnud toona pubekana halli aimugi sellest, kui kurnav võib sünnitus naisele olla, eriti kui see kestab tagasihoidlikud 34h. Mina mõtlesin lihtsalt, et näe õde oli padurase, siis ühel hetkel läks sünnitama ja tagasi koju naases ülinumpsiku beebiga and the end. See, et ema ja laps vajaksid omaette olemise aega ja rahu, no see ei koitnud mulle kordagi. Aga no õnneks olen ma selle vahepealse aja jooksul suti teadlikumaks saanud ja enam nii nahaalselt ei käitu. Aga ega õde ise ka mulle miskit selle kohta öelnud ja nagu näha, siis jäi toona mul puhtast intelligentsist ka vajaka.
Ühesõnaga ma saan aru, et mõistlik oleks oodata ja lasta värskel ilmakodanikul ja vanematel uue elukorraldusega natuke harjuda, sisseelada ja alles siis mõelda võimalikule katsikule. Oeh, aga ikkagiiii... mõelda vaid - meie kortermajja tuleb see pisike nööbike elama. Huvitav, kas mul õnnestub aeg-ajalt end jalutustele kaasa ka nihverdada ja kui end eriti hästi ülal pean, siis äkki saan kärutada ka... #beebidonniinunnud
Kas olete katsiku kommetega kursis või milliste katsikulistega olete ise pidanud kokku puutuma? Jagage nõu, siis tean, millest hoiduda :)
Aga tegelikult jäin ma sellise asja peale mõtlema, et millal oleks õige aeg katsikule või värsketele vanematele õnne soovima minna? Ses suhtes, et õnne võib vist igal ajal soovida, nii sotsiaalmeedias, sõnumiga, kui ka trepikojas kokku joostes, , aga ei tahaks ju olla üks nendest mõtlematutest mölakatest, kes ei suuda austada värske ilmakodaniku ja vanemate privaatsust. Ma sellise emotsionaalse inimesena tahaksin ka loomulikult kohe minna ja tervitada uut titabeebit, aga kuna ma tean, et ma ise ei seediks sellist peale lendamist, siis hoian end vaos. Ning ilmselt vajaks värske ema järgnevad nädalad ainult rahu ja sünnitusjärgset taastumisaega ja et saaks natuke ise omaette olla ja tutvuda üksteisega. Seega ei hakka ju vägisi lillesülemite ja koogiga ukse vahelt sisse pressima.
Lisaks on ju veel oluline teada, et vastsündinute immuunsus pole täielikult välja arenenud ja seega ei tundu mulle mõistlik oma isekate soovide ja tahtmiste pärast muuta elamine läbikäigu hooviks, sest ega suguvõsa on ju nagunii järjekorras ootamas, et minna uut võsukest tervitama. Ning võib-olla pole nende uus titabeebi selline kukununnukene, kes laseb katsikulisi rahulikult vastu võtta ja nad näevad kurja vaeva, et gaasivaludes vaevlevat titabeebit magama saada, siis on ka nõme oma katsikujutuga peale käia.
Kui mu õde sai oma esimese lapse, siis mina olin toona ehtne pubekas, kes käis kogu aeg nahaalselt ukse vahelt piilumas ja uurimas, et millal ükskord ometigi kavatseb see nunnukas üles ärgata. Mul polnud toona pubekana halli aimugi sellest, kui kurnav võib sünnitus naisele olla, eriti kui see kestab tagasihoidlikud 34h. Mina mõtlesin lihtsalt, et näe õde oli padurase, siis ühel hetkel läks sünnitama ja tagasi koju naases ülinumpsiku beebiga and the end. See, et ema ja laps vajaksid omaette olemise aega ja rahu, no see ei koitnud mulle kordagi. Aga no õnneks olen ma selle vahepealse aja jooksul suti teadlikumaks saanud ja enam nii nahaalselt ei käitu. Aga ega õde ise ka mulle miskit selle kohta öelnud ja nagu näha, siis jäi toona mul puhtast intelligentsist ka vajaka.
Ühesõnaga ma saan aru, et mõistlik oleks oodata ja lasta värskel ilmakodanikul ja vanematel uue elukorraldusega natuke harjuda, sisseelada ja alles siis mõelda võimalikule katsikule. Oeh, aga ikkagiiii... mõelda vaid - meie kortermajja tuleb see pisike nööbike elama. Huvitav, kas mul õnnestub aeg-ajalt end jalutustele kaasa ka nihverdada ja kui end eriti hästi ülal pean, siis äkki saan kärutada ka... #beebidonniinunnud
Kas olete katsiku kommetega kursis või milliste katsikulistega olete ise pidanud kokku puutuma? Jagage nõu, siis tean, millest hoiduda :)
