Kai pimeduses kobamas

No näete, ei tasu katteta lubadusi vasakule ja paremale, üles ja alla vehkida. Ma pean silmas neid oma TOP 5 postitusi, mida lubasin suure suuga iganädalaselt postitada. Aga nagu näha, siis ei miskit. Siinkohal võin vast etteruttavalt ära öelda, et suure tõenäosusega ei tule ka selle nädalast postitust ja seda sel lihtsal põhjusel, et mul hakkas tervis streikima. Üpris korralikult.

Ma siiralt loodan, et ma ei hakka sussi püsti viskama, aga öelge palun mulle, kui mu vererõhk on hommikul ärgates 71 / 48 ja pulss peksab nagu segasel, ilma, et ma üldse oleks midagi erilist teinud (ainult pissil käinud) – kas see on normaalne? Ah, pole tarvis vastata. Ma tean isegi vastust. Muidugi mitte. Eriti kahtlaseks teeb asja see, et kui ma joon tassikese kohvi, ootan ja uuesti mõõdan, siis rõhk normaliseerub. Aga seda ainult seniks, kuni ma hakkan toimetama ja askeldama. Nii kui miskit füüsilist tegema hakkan (näiteks tolmukaga elamist üle tõmbama) kukub mu rõhk kolinal uuesti tagasi alla saja ja jälle on peapööritus platsis.

Selline tamburaitamine selle rõhuga on kestnud juba pea aasta ja ma olen seda maininud ka oma nefroloogile ja kui mul kunagi diagnoositi hüpertoonia, siis määrati mulle ka tablettravi, aga no ma pole enam ravimi poole isegi mitte vaadanud. Mul läheb ainuüksi sellele mõeldes juba madalaks. Ja kui see kõik pole veel piisavalt veider, siis aeg-ajalt otsustab mu üüber madal rõhk ka kõrgustesse visata. Selle viimase aasta jooksul olen välja mõõtnud ka 160 / 115 ja siis ma olen loomulikult ühe 5mg Gardace võtnud, aga tulemuseks on taaskord nädalateks ülimadal vererõhk.

Kardioloogi vastuvõtul käisin ma 2017 aasta kevadel ja seal kinnitati, et kõik on jokk ning südameultraheli ja EKG näitas, et probleeme pole. Kuigi ma ise oleks soovinud, et mulle oleks ka koormustest tehtud, sest see on see koht, kus mul algavad probleemid. Aga no seda ei peetud vajalikuks.

Tänane hommik on olnud selline ee, kuidas nüüd öeldagi… kahtlane. Mul rinnus on naljakas tunne. Ei ole nagu valu, aga selline hõre tunne. Ma ei oskagi päris täpselt seda tunnet kirjeldada. Natuke nagu pitsitaks ka. Sellist tunnet on varasemalt ka esinenud, aga harva ja tavaliselt on see üpris kiirelt üle läinud, aga täna on see suhteliselt pikalt juba kestnud.

Selline vaheraport siis. Et põhimõtteliselt olen ma elus, hingitsen siin vaikselt. Puhata ärge mul soovitage, sest see on kuni märtsi lõpuni välistatud, kuna mul algavad homsest Tallinna Ülikoolis koolitused ja täna vurangi juba Tallinnasse. Nii et, homme võib mind kohata kuskil TLÜ peal, Kadrioru kunstimuuseumis ja vbla kuskil veel. Aga ärge mulle tere tulge ütlema, sest ma näen suht pläss praegu välja. Ainult kaugelt kannatab vaadata. Või kui tahate lähedalt üle kaeda, siis tehke seda lihtsalt nii, et mulle ärge midagi öelge, siis ma saan õndsas südamerahus oma kärnas ninaalusega "üksi" hängida.

Jäin täna sõprade peale mõtlema ja siis mulle jälle meenusid need naljakad olukorrad, millisena on erinevad inimesed mind näinud ja näevad ka tulevikus. Sõbrad, perekond-tuttavad, sõprade sõbrad, blogilugejad, poemüüja ja turu leti taga järjekorras seisev proua Malle). Ses suhtes, et see pole enam mingine topp secret, et paljud arvavad, et ma olen ilgelt tore, armas, tubli, vahva, särav ja mida kõike veel. Üks sõber näiteks ütles viimane kord, et minuga koos olles on võimatu olla torssis. Et ma olen nagu teraapiajänku. Einoh, mis saaks mul selle vastu olla – mitte vähimatki. Ma võin raudpoltkindlalt väita, et kui paluda mu sõpradel mind kolme sõnaga kirjeldada, siis nendeks sõnadeks oleks – pime, naerukajakas ja *pane ise midagi sobivat*. Merje näiteks paneks diiva, muhahaha. Ma ei saa ikka üle! #traumaeluksajaks

*Nii, mõtlete nüüd kindlasti, et kuhu Kai nüüd oma jutuga triivib (ja isegi, kui ei mõtle, siis ma ikkagi ütlen)!

Mingi viimased eee… viis aastat olen ma hiljem oma sõpradelt kuulnud, et mismoodi nende sõbrad ja tuttavad on väljendanud imestust, et kuidas on see ometigi võimalik, et Kai suudab kõige selle juures nii rõõmsameelne olla!?? Ma kahtlustan, et „kõige selle“ all peavad nad silmas mu pimedaks jäämist ja sellega elamist.

Kuna mul pole õrna aimugi, kas nad on lihtsalt väljendanud imestust või neid tegelikult ka huvitab, siis otsustasin natuke omavolitseda ja saladuseloori kergitada (no et kust tuleb see minu imeline lõbusus, naer ja must huumor).

Ei. Ma ei manusta mingeid tablette. Olgu see kohe alguses ära öeldud. Ainult süstin end. Teate ju küll – intsu. Juba aastaid. See on mu ainus pahe. Aa, 2x päevas manustan silmatilkasid ka… :P

Need, kes on mu blogi pikaajalisemad jälgijad, on vast kursis selle looga, mismoodi ma pimedaks jäin ja milline oli minu suhtumine kõige selle juures. Kui ei ole, siis saad lugeda SIIT!

See, kui ma silkan pilved peas, naeran, heidan enese üle nalja ja olen lõbus, ei tähenda, et minus ei eksisteeriks muid tundeid ja emotsioone. Ma olen vast oma 74654 korda jaganud enda lugu, mismoodi ma noore neiuna silmanägemise kaotasin ja mismoodi ma leidsin end järsku täiesti uuest olukorrast. Kõige sagedasem küsimus, mida ma peale oma loo rääkimist sain, oli – kui keeruline oli harjumine?

Ma alati vastasin, et kuna kõik käis nii kiiresti, siis mul polnud aega mõelda. Mind visati „külma vette“ ja ma pidin hakkama kohe ujuma. Seega polnud mul aega ka kurb olla. Ehmatav oli muidugi see kogemus, eriti just algus. Kuid aja möödudes oli kõik järgnev asjade loomulik käik. Lähedased olid mul ju ikka olemas ja toetasid ning elu tõesõna muutus põnevamaks – ma pidin ju uusi asju õppima ja ma olin nagu 1. Klassi entusiastlik koolijuts, kes ammutas uusi tarkusi ja oskusi.

Aga selle loo juures on tänaseks üks asi muutunud – ma siiski ikka aeg-ajalt tunnen kurbust oma pimeduse tõttu ja ma ei häbene seda tunnistada. See on inimlik. Kurbus on ajaga mu hinge kogunenud ja seda just inimeste arrogantsuse tõttu. Kuid see, et minu sees pesitseb ka see karvane nukrameelne koll, kes aeg-ajalt tõstab minus pead, siis oluline on meeles pidada seda, et nuta, kui on valus ja hing katki. Karju, kui see teeb olemise kergemaks. Tõmbu endasse, poe pleedi alla kerra ja tee endale tassike kummeliteed meega. Kuula muusikat, loe raamatut, mine loodusesse jalutama. Tee mida iganes, mis olemist parandab, aga ära jää sellesse kurbusesse kinni. Ära lase sellel oma elu juhtida. See on ühtlasi ka minu moto!

Kui mõelda sellele, et millised olid toona minu valikud (neid oli muide kaks), siis mis arvate, kumma variandi ise sarnases olukorras valiksite:

Lukustate end keldrisse, õõtsutate end looteasendis ja haletsete end elupäevade lõpuni ning soiute kõigile, kui ebaõiglane on elu.
Lähete sirge seljaga uuele elule vastu, pöörate nõrkuse oma tugevuseks ja vaatate elu teise nurga alt ning avastate peagi, et miski pole võimatu!

Eks me kõik ole erinevad ja reageerimegi erinevate elu keerdkäikude peale isemoodi ja kes kuidas hakkama saab. Kes pöörab raskused enda kasuks. Kes lakkamatult vingub ja vigiseb. Kes on lihtsalt kade ja kibestunud. Kes püüab olla parem mina, aga ikka ja jälle feilib. Kes tõmbub endasse. Kes loob endale kaitsva fassaadi, et mitte olla haavatav. Kes teeskleb, et kõik on kõige paremas korras, et mitte saada teiste negatiivseid arvustusi, kaastunnet, haletsust vms. See kõik on inimlik.

Seega jah, ma olen rõõmus ja juubeldan, kui olen õnnelik ja kui vahel hakkab kurb olla ja kõigest on tüdimus, siis halisen, mölisen, poetan pisara ning siis Joosep peab mulle ühe motivatsioonikõne sellest, mismoodi ma olen suuteline kõike tegema, kui ma vaid tahan ja nii viskangi oma roosad prillid taas ninale ja lagistan naerda ja võtan kõik uued väljakutsed vastu, mis maailmal on mulle pakkuda.

Allikas: http://funny.pho.to/through-rose-colored-glasses/

Ema kutsus mind siin üks päev koertega jalutama ja kuna mu liikumine on poobiku vananemise tõttu limiteeritud, siis haarasin härjalt kohe sarvist. Plaan oli minna metsa terviserajale jalutama (nii vähemalt väitis ema alguses) ja kuna mets on meil põhimõtteliselt kiviviske kaugusel, siis ei näinud ma erilist mõtet hakata ennast üles vuntsima. Nii jätsin endale jalga kodused koerakarvased retuusid ja peale viskasin suvalise jope ja jalga tõmbasin metsas trööpamiseks mõeldud saapad.Ning samal ajal, kui ma nägin välja nagu viimane pussakas, otsustas ema vahepeal sujuvalt mind linna jalutada ja enne, kui ma sellest aru sain, oli juba liiga hilja (loe: mu väärikuse riismeid päästa). # alatultpimedainimeseärakasutamine

Umbes poole jalutuse pealt hakkas ema rääkima, et tead Kai, ma vaatasin NTV pealt üht saadet, mis oli mingisugune diabeetikute eri, kus külas oli kolm noort inimest ja nad jagasid oma kogemusi seoses tänapäeva meditsiiniarenguga. Esimeseks oli üks noormees, kellele oli õla tagaküljele paigaldatud sensor ja poiss demonstreeris, mismoodi saab telefoni kaudu oma veresuhkrut jälgida. See uudis tundus täitsa legit, sest olen isegi nende pideva glükoosi monitooringu seadmete kohta uurimust teinud.

Need monitooringu seadmed on sellised, et sensor paigaldatakse naha alla, mida katab nahasõbralik plaaster. Kõige levinum neist on Dexcom ja Freestyle Libre. Mis puutub ligipääsetavusse, et kuidas pimedatel ja vaegnägijatel on neid glükoosi monitooringu seadmeid kasutada, siis kõige sobilikum oleks neist Dexcom, kuna edastab tulemused bluetoothi abil vastavasse äppi. Lisaks saad äpi kaudu ka teisi seadistusi sättida, vastavalt oma vajadustele ja eripäradele (näiteks minimaalne veresuhkru tase, et millal äp hakkab märku andma, et halloo, su veresuhkur on langemas, hangi ruttu magusat). Kõik oleks nagu tore, AGA... Eestis neid seadmeid paraku ei müüda ning neid tuleb hankida välismaalt. Mis omakorda tähendab seda, et nendele seadmetele pole Haigekassa poolset soodustust ja kuna neid sensoreid tuleb üle iga 10 päeva vahetada, siis näiteks Inglismaalt tellides, oleks nende sensorite iga kuine maksuvus umbes 190 eurot.

Kas ma kavatsen tellida?
Nee. Kuna olen olnud selle kohapealt vähem ettenägelik, noh, teate ju küll – pimedate värk, siis ma pole kuskile eraldi purgikesse seda va krabisevat kogunud, mida ma saaksin tuusalt kuskile välismaale saata. Seega ei jää mul muud üle, kui suunurgad alla poole edasi teenida ja mõõta oma lihtsureliku inimese glükomeetriga.

Lisaks oli seal ka üks diabeetik, kellele oli tehtud mingi silmaop, mille tulemusel hakkas too taas nägema, aga no andke mulle andeks – mul ei ole sellesse väga usku, sest…

see on Venemaa! NTV väitel pole ju selles riigis ei vaesust ega ka kodutuid ning nemad pole kunagi kuskile sisse tunginud, kogu meditsiin ja majandus ja ühiskonna heaolu on kõrgel tasemel ning kõik ikka tänu papa Putinile, kes käib sõbralikult karudega kalastamas ja linnuparvesid oma deltaplaniga koju juhatamas. Kõlab väga tõetruult jah.
kui tehtaks mingi reaalne asi, siis see oleks juba ammu ülemaailmne uudis ning kõik teadus- ja meditsiini väljaanded räägiksid sellest, aga kuna meditsiinis pole veel tehtud selliseid edusamme, mis annaks diabeetilise retinopaatja tagajärjel pimedaks jäänud inimestele nägemise tagasi, siis... aa, õigus, rumal mina, Venemaa ju just tegi.

Kuid ärme kuluta asjatult aega ja liigume edasi kolmanda – selle põhilise saatekülalise juurde.
Selleks oli üks noor naine, kellel oli aastatega välja arenenud diabeetiline neerupuudulikkus (sama mis mul) ja kes oli saanud endale doonorneeru ja pange nüüüüd hästi tähele *paramparampaaraa* LAPSE!!!

*Hahaa, naljakas on see, et eelmise uudise tegin ma maatasa, aga selle uudise puhul ei tekkinud mul kahtluse kübetki, et kas vastab ikka 100% tõele. See võis ju samamoodi olla natuke ilustatud, pooltõde.
No ühesõnaga, oli kuidas oli, sest kui jalutasime, siis ma sellele ei mõelnud, vaid mu süda täitus suure elevusega ja kukkusin emale seletama, et me peame seda asja uurima, et kas Venemaal on võimalik ja mismoodi ja kes ja kus ja nii edasi. Ema nõustus minuga, et võime uurida jah, aga esmalt laseme mul silmad korda teha, et ma jälle näeksin ja siis tuleks hankida see veresuhkru mõõtmise vidin ja...
Ma ei kuulanud ema juttu lõpuni, vaid purtsatasin suurest uskumatusest: "Misasja!? Eiiiiii! Ennem ikka pisike Iti ja siis võime alles seda silmanägemise asja vaadata."
Olen varem ka seda korduvalt öelnud, et kui mulle antakse valida – laps või silmanägemine, siis OTSELOOMULIKULT oleks selleks valikuks laps.

Kuna see jalutus leidis aset nädal tagasi, siis vahepeal sain juhuslikult teada, et Eestis on hakatud siirdama pankreast koos neeruga ja väidetavalt tähendab see seda, et inimestel on võimalik diabeedist terveks saada. Minu info kohaselt (ma ei pretendeeri audentsusele) on juba 20 selletaolist oppi tehtud ja kõik on siiani ka kenasti õnnestunud. Ja nüüd on ka Eestis olemas need ravimid, mida tuleb manustada oma elupäevade lõpuni, kui oled saanud endale doonororgani, et organism nii-öelda võõrkeha ära ei tõrjuks ja mis ühtlasi ka EI kahjusta arenevat loodet. Ehk siis… kui ma saan endale doonorneeru, siis ma pean aastakese elama ja harjuma oma doonorneeruga ja siis vahetatakse see ravim välja, mis loodet kahjustab ja siis antakse roheline tuli beebi saamiseks. Kas pole tore uudis!? :)

Ainuke asi nende doonororganitega on see, et kui tahad saada last, siis pankreast ja neeru koos komplektina ei siirdata, kuna see pole paraku nii lihtne. Et vahetame muudkui mitte töötava kõhunäärme välja ja oledki diabeedist prii ning kirsiks tordile saad veel beebi ka pealekauba.

"A mis mul viga on? Mul on käed ja jalad, mis toimivad. Mul on silmad, mis näevad. Mul on kõrvad, mis kuulevad. Ma ärkan igal hommikul üles, hakkan tegutsema ja olen rõõmus uue päeva üle. Aga mis mul viga on? MIS. SUL. VIGA. ON?", just selliste sõnadega alustas minu hea sõber Piret Aus, Viljandi Kultuuriakadeemia kultuurikorralduse õppejõud, oma ettekannet Karksi-Nuia kultuurikonverentsil. Kui eelmiste ettekannete ajal kostus saalist suminat, naeru, haigutusi, siis ühtäkki saalis olnud külalised muutusid tõsiseks ja mõtlikuks, olid pisut ehk isegi segaduses, et mis mõttes? Miks selline küsimus? Jah, pole ka üllatav, sest tihtipeale me ei mõtle nendele asjadele, mis on meie jaoks nii iseenesestmõistetavad ja lihtsasti kättesaadavad. Piret tegi teadlikult sellise sissejuhatuse, viidates erivajadusega inimeste ligipääsetavuse kitsaskohtadele või oleks õigem öelda – ligipääsmatust olukorrast kultuurile. Peagi kuulas kogu saal haudvaikuses, sest keegi ei osanud oodata, et keegi neile sellise kivi kapsaaeda veeretab.

Me ei mõtle sellele, kas ja kuidas liikumispuudega inimene pääseb hoonesse, kus puudub kaldtee või mis edasi saab, kui nägemispuudega inimene jõuab soovitud sihtkohta. Kõik on oodatud. Aga kas päriselt ka on? Kas päriselt on ka ratastoolis inimene oodatud kunstinäitusele, mis paikneb II-korrusel, aga lift on paraku nii kitsuke, et saatja koos ratastoolis oleva inimesega ei mahu lifti, nii nagu juhtus Mellaga. Teate varvaskunstnik Mellat? See tubli ja hakkaja mees, kes suudab ainult oma paari varvast liigutada. Mellal on uhke elektriline ratastool ja kui lifti sisenes, siis saatja enam järgi ei mahtunud, lifti uksed sulgusid ja saatja jäi liftist välja. Mõtlete, et no mis seal ikka, saab ju ükshaaval ka korrus kõrgemale sõita, eksole. Aga nagu ma juba eespool mainisin, siis Mella saab ainult paari varvast liigutada. Seega nupu vajutamine on antud olukorras ilmvõimatu. Õnneks on liftil väljaspool ka nupud ja tänu oma saatjale pääses Mella siiski uuesti vabadusse. Aga noh, paraku tollel kunstinäitusel jäigi neil tookord käimata, sest polnud paraku kedagi, kes vajutaks liftis sees olles Mella eest nuppu…

Pimedad ja vaegnägijad soovivad ka kultuuri ja kunsti nautida. Tahaks ka teatris, kinos, muuseumites ja kunstinäitustel käia. Paljud küsivad, et miks? Nende jaoks on selline soov mõistmatu, sest mida see pime ronib sellistesse kohtadesse, kus enamus on visuaalile üles ehitatud. Mida me otsime sealt? Aga teate, see vastus on lihtsam kui arvata oskate. Loomulikult ei lähe me sinna silmailu otsima või võrratuid taljeseid ja värvigammasid nautima. Ei. Aga kas olete mõelnud, kui palju või mil määral annab kirjeldus ja kompamine pimedale mentaalselt juurde. Me saame samamoodi elamuse. Jah, mitte sellise, mille saaksime nägijana, aga see on siiski elamus, mis avardab kujutlusvõimet. Aga loomulikult ainult siis, kui need muudetaks ligipääsetavaks.

Üks põhiloosungeid kultuuris on – kultuur kõigile! Aga kui me seda ütleme, siis kas me päriselt ka mõtleme, et kõigile?! Nagu kõigile? Vaevalt. Aga vbla tuleks mõeldagi laiemalt ja veidike oma mätta otsast ja raamidest kaugemale. Just see oligi meie ettekande sõnum. Piret esines super hästi. Aitäh ja kniks, armas sõber, et oled võtnud selle üheks oma südameasjaks! :)

Karksi-Nuia kultuurikeskuse ees tehtud grupipilt

Vahel on mul selline tunne, et kuna mitmed inimesed näevad minus mingisugust erakordselt imetlusväärset inimest, kes on, olenemata eluraskustest, tugev ja rõõmsameelne, et siis ma nagu ei tohiks blogisse tulla oma pahameelt välja elama. Maitea miks. Äkki pelgan, et valmistan kellegile pettumuse, et näe, ei olegi kogu aeg lilles ega sillerda 24/7 suu kõrvuni peas ringi. Samas saan ma nagu mõistusega aru, et ilmselt on mu lugejatel piisavalt nutti mõistmaks, et ma olen ka tegelikult kõigest lihtsalt inimene, täiesti tavaline inimene – lihast ja luust, oma tunnete ja emotsioonidega ning aeg-ajalt murdun ka mina.

Eniveis. See, kuhu ma oma jutuga tüürin, on see, et ma läksin eile hullult närvi. Ma vist sain, ilma liialdamata, kõigi inimeste peale kurjaks, kes natukesegi näevad. Lihtsalt, saate aru. Tippisin mina oma 5s iPhonega, mis on ilmselgelt juba liiiiga vana ja aeglane, no ütleme otse välja – fossiil, kaherealist lauset umbes täpselt tunnike ja kui olin oma teksti läbi higi ja vere valmis tippinud, avastasin mina, et mingi kuramuse emootši laiutab keset teksti, just selle koha peal, kus on nimi märgistatud. Ma oleks tahtnud dramaatiliselt kuskile põllule, sopa sisse heita ja karjuda: “EIIIIII!”. Ma olin niiii frustreeritud, sest see märgistamine pole minu arvates just lihtsamate killast, kuna ei toimi alati ühtemoodi. Mina ju ei näe seda loetelu nimedest, mis pop-upina ekraanile kargab, kui sisestad osa nimest ära. Ei. Mina pean esmalt selle loetelu ekraanilt üles leidma ja kui valesti vajutan, siis... no siis ole lahke, alusta palun otsast peale.

Egas midagi. Mõtlesin, et uurin, kas Joosep saaks mind veel sajaseitsmekümneneljandat korda aidata, aga ei saanud, kuna oli mingi ajakriitiline asi pooleli. "Jeii!", mõtlesin mina ja viskasin rõõmust kukerpalle ja tantsisin keset tuba valssi ja värki. Ei. Tegelikult lasin kuuldavale raske ja rahulolematu ohke, sest ma juba vaikselt tundsin, mismoodi ma hakkan varsti oksele, kui pean veel kaua keskenduma ja kuulama voiceoveri möla.

* Joosep muidugi kuulis mu rahulolematut ohet ja teate, mina ei tea, mis värk sellel mehel minu ohkamisega on, aga iga kord, kui ma ohkan, siis tunneb end nii pahasti ja süüdlaslikult, et mulle korvi andis. Einoh, peabki tundma. Naliii. Tegelt ei peaks ju. Ma lihtsalt väljendan emotsiooni.

Sahmisin siis kulm kipras üksi edasi, kui järsku Joosep uuris ilmsüütult, et mis mul seal nii keerulist on, et ise hakkama ei saa. Eeem, no maitea, äkki see mängib natuke rolli, et ma ei näe mitte essugi, kas see nagu oleks piisav põhjus? Ma olen enam kui kindel, arvestades seda pisikest fakti, milline emotsionaalne kaos minus tol momendil valitses, et saatsin Joosepi suunas selle küsimuse peale ka ühe eriti jäise kirvemõrtsukaliku ilme.

Tõusin diivanilt püsti ja marssisin magamistuppa, ise samal ajal pobisedes, , et muidugi, nägijatel on ju lihtne – ups, sõna läks valesti, sips ja sups, parandatud. Oih, märgistasin vale nime, sips ja sups, korras. Opladii, kirjaveake lipsas keset teksti sisse. Pole hullu, kohe parandame paari kiire liigutusega ära. Lause ülesehitusest ei hakka ma parem üldse rääkimagi, sest lause on ju kogu aeg silme ees ja siis ei pea samaaegselt meeles hoidma, et mis on juba kirjutatud, mis on järgmine sõna ja oot, mis on järgmine täht, mida on vaja sisestada. Teil on muidugi lihtne. Persse. Tippige terviseks oma teateid. Ma siis katsun ka pimesi oma 5s lutsuga tippida, mis on üüberaeglane.

Just nii – mina lähen. Mulle kirjutas minu endine kolleeg AHHAA aegadest – Viktoria Socialnaya, kes täna töötab Postimehes ja nende portaal Elu24 tahab teha videot sellest, kuidas pimedad inimesed hindavad muusikat, kui ei näe artisti. Et siis hakkamegi Eesti Laulu 2019 finaliste kuulama ja hindama, et mis on see, mis meid pimedaid kõige enam erutab. Ja nagu me kõik teame, siis Eesti Laulus on enamasti väga suur roll ka koreograafial, lavalisel outfitil ja showl. Nii et... saab päris põnev olema, et kas ja kui palju suudab üks pime endale puhtalt kõrvakuulmise abil kujutluspilti artistist silme ette manada.

Ma ei hakka küll Eesti Laulu finaliste hindama otse poolfinaalis koos Lenna, Sten Teppani, Renee Meriste ja teiste muusikakorüfeedega, vaid Elu24 teeb detsembris selleks puhuks eraldi salvestuse, kus siis mina ja üks pime noormees hakkame koos laule kuulama. Kuna ma tahan, et mu emotsioon oleks võimalikult vahetu ja siiras, siis olen teadlikult kogu tänavuse Eesti Laulu info endast mööda lasknud. Ma pole end isegi artistidega kurssi viinud, et kes osutusid valituks ja plaanin seda joont ka jätkata. Kavatsen pingsalt hoiduda ka lugude kuulamisest enne salvestust. Sama pingsalt nagu nunn hoidub püksikummi lõtvumisest. Pöidlad-varbad pihku, et ma kogemata ka siis peale ei satuks. Siinkohal tuleb vast kasuks, et ma viimased paar-kolm aastat pole enam olnud suurematsorti raadiosõber. Tean ainult nii palju, et Öed on esindatud ja Andrei Zevatkin. Viimane siis sai My Hits Awardsil "Aasta Youtuberi" tiitli. Not that it matters or something.

Ühesõnaga. Ma olen max elevil, sest ma olen vist juba mingi aastast 94 Eurovisiooni jälginud ja alati palavalt oma lemparitele popcornikausi kõrval kaasa elanud. Ainult ühel aastal jätsin ma Eurotralli vahele, kuna olin ilgelt häiritud, et mingi pubekakari hääletas Pootsmanni võitjaks. Lihtsalt arulagedalt, mõtlemata, mis ka reaalselt oleks Eestile toonud kõrge koha. Minu arvates oleks pidanud ilmselgelt toona minema Eestit esindama Laura oma looga Supersonic. Siiani valutan selle pärast natuke hinge. Veelgi enam. Ma olen üpris veendunud, et sinna läks ka meie potensiaalne teistkordne Eurovisiooni võiduvõimalus.

Nii, aga sellega siis ongi nüüd minu poolt pisike eelpressiteade kõigile huvilistele edastatud ja eks ma jää nüüd kannatlikult detsembrit ootama. Peace out! ;)

Tellimine: Kommentaarid ( Atom )

featured Slider

Kas ma hakkan sussi püsti viskama?

Inimesed väljendavad imestust

Mõtlesin, et sellest tuleb tavaline jalutuskäik

Mis Sul viga on?

Minu TOP 5: õudukad

1. „The Uninvited“

2. „Dead Silence“

3. „Ouija“ ja „Ouija: Origin of Evil“

4. „Flatliners“

5. „Sinister“

Ma olen ka kõigest inimene

Arvake ära, kes läheb Eesti Laulu finaliste hindama

Lehevaatamisi kokku

Jälgijad

SOOVITAN

Mina jälgin