Nagu päriselt. Mul on olnud keele- ja nabaneet, aga just nimelt – on olnud. Enam pole kumbagit, sest nabaneet andis just siis saba, kui mul polnud tilulilu jaoks vaba rahhi ja nii see õnnetuke mul kinni kasvaski. Seesama, mille ma endale ise tegin.

Keeleneedi lasin ikka salongis teha. Nii sõge ma nüüd ka pole, et ise hakkaks omaenda keelt surkima. Tänaseks mul muidugi seda enam pole, sest umbes täpselt kaks päeva hiljem võtsin ma selle kronsteini ära, kuna ma ei jaksanud oodata, et millal see paistetus ükskord ometigi alaneks ja ma saaksin selle jogurti luristamise lõpetada.
Eks ma aeg-ajalt ikka nutan patja ja igatsen nabaneedi olemasolu, aga alati olen jõudnud oma mõtetega sinnamaale, et esmalt peaks oma kõhu normaalselt trimmi saama ja siis tuleks alles neet. Muidu poleks sellel kõigel ju mõtet, kui see kuskil pekinäraka vahel peidus on. Mis puutub intiimneeti, siis nendesse olen ma suhtunud kerge õõvastusega, sest no... intiimpiirkond. Aga kui ma lugesin selle needi kirjeldust, et neid on olemas ka ilusate kivikestega (mis on ju igati loogiline, aga ju keegi pidi selle mulle otse näkku ütlema), siis kujutlesin elavalt ette, et oo, kui äge see oleks, kui mul oleks seal allkorrusel mingisugune heleroosa sädelev südameke. Ullalaa, see oleks nii seksikas.
Et siis jah, mingisuguse tavalise hoodi pärast poleks ma valmis valu kannatama, aga teadmine, et valikus on ka kivikestega ehted, siis…

*Ma olen uurinud ja lugenud ning väidetakse, et intiimneedi paigaldus pidavat olema vähem valusam kui kõrvaaukude tegemine. A kes seda teab. Ma arvan, et see valulävi on igal ühel erinev.
Aga ma muidugi ei tea, kas ma ikka julgen. Ja kui ma ikkagist julgen, siis tahaks vist minna samasse salongi, kus Kaisagi käis – AlternaDiivasse, sest siis ma vähemasti tean, et ma pole esimene hullumeelne, kelle hargivahega nad peavad tõtt vahtima.
Oodake, ma kohe praegu ütlen Joosepile ka, et ma tahan intiimneeti ja vaatan mis kostab selle peale…
"Joosep, ma tahan intiimneeti.“

"Misasjaa?!“
"No intiimneeti tahan... “
"Ma ei saa aru... “
"No see neet, mis käib sinna kliitori külge. Mõtle, kui ilus oleks, kui mul oleks seal roosa sädelev südameke," seletan elevil olles.
"Maiteaa... minu meelest need nii erilised ka pole, aga ega ma Sind keelata ka ei saa.“
Täpselt nii. Ja võite kolm korda arvata, kelle ma vean endaga sinna kaasa. Kikuuuu, prepear yourself, sest SINUL on see au ja privileeg mind sinna saata ja vbla isegi kätt hoida ja pisarat pühkida, kui ma peaksin nutma hakkama. Sellises olukorras kulub hea sõbra õlg alati marjaks ära. Olgugi, et Kiku õlake on vähe kondine, aga selle eest on see mu lemmik kondine õlg, mille najal nutta. Pealegi, ega raskel ajal oleks patt nuriseda, õlg on õlg ja sõber on sõber, olgu õlgadega või ilma. ❤️