Joosepi imearmas üllatus mulle
Nädalavahetusel andis Joosep teada, et kui ilm on ilus ja kõik muud plaanid ka klapivad, siis pangu ma kolmapäevaks vaim valmis üheks pikemaks väljasõiduks. Kuna Joosep on varasemalt pakkunud mulle kõiksugu ekstreemsugemetega väljakutseid (4m kõrgusest hüpekast vettehüpe, mäesuusatamine, jooksmine), siis tundsin hinges tiba ärevust, no et millega seekord pean silmitsi seisma.
Kui aeg jõudis sinna maale, et hakata end valmis sättima, siis sain Joosepilt korralduse riietuda ennekõike mugavalt ja soovituslikult pikkadesse rõivastesse, no et oodates jahe ei hakkaks. Esialgne mõte oli mul panna teksased kombineeritult ühe õhulise ja suvise lillelise pluusega, aga esmaklassilise külmavaresena kartsin, et pluusiga hakkab jahe ning vahetasin selle viimasel hetkel valge pusa vastu (hiljem kahetsesin väga).
Terve tee, mis me sinna sõitsime, oli minu jaoks tohutult suur närvidemäng ja ma arvan, et ma ei liialda, kui ütlen, et ma enamuse teest hinges vaikselt palvetasin, et tegu ei oleks seikluspargiga. Ma mäletan, kui käisin aastaid tagasi Kikuga n-ö allameetri präänikutele (no põhimõtteliselt minusugustele) mõeldud seikluspargis ja kuigi ma olin tol korral kõigest ühe meetri kõrgusel, siis ma värisesin täpselt nii nagu ma oleksin rippunud ilma turvavarustuseta kuskil kahe pilvelõhkuja vahel.
Kui Joosep käis kesklinna Martensi platsil olevas Verekeskuse telgis ära, siis lõime autole hääled sisse ja hakkasime sihtkoha poole liikuma. Esimesed kilomeetrid üritasin pingsalt jälgida, et kuhu me sõidame, aga kuna meie reis viis linnast välja, siis põhimõtteliselt peale linnapiiri oli minu jaoks kõik tume maa. Sain vaid nii palju aru, et suundusime kuskile Valgeranna poole. See teadmine muutis mu eriti ärevaks, sest minu teadmiste kohaselt on sealgi üks pop seikluspark. Aga kuna autosõit kestis pikalt, siis hakkasin vahepeal vaikselt rahunema ja tekkis lootus, et ehk Joosep siiski ei vii mind kuskile turnima. Igaks juhuks uurisin, et kui ma tõesti kardan, kas ma võin keelduda, kuid selle peale lausus Joosep eriti pettunud häälel: "No ikka võid, aga ma oleksin sellisel juhul väga kurb!" (no pressure, eksole!).
Lõpuks jõudsime pärale ja kui Joosep auto ära parkis, siis seletas vaimustunult, et milline imeline paik siin on. Päike puude vahelt piilumas, helesinine taevas valgete pilvetombukestega, linnud, heinamaa, ühesõnaga kogu loodus. Mulle jäi muidugi kõrvu ainult sõna "puud" ja kui eriti täpne olla, siis ütles "kõrged puud". Ma konkreetselt olin nutma puhkemise äärel, sest olin lõplikult veendunud, et tegu ongi seikluspargiga.
Peahoone poole liikudes suutsin mõelda ainult sellest, mismoodi ma oma kõrguse- ja kukkumisfoobiaga saan kuskil puudeladvikus infarkti või mismoodi ma olen nii hale oma makaronidega, et ma kukun esimesel redelipulgal endal hambad välja. Kuid ega ma terve tee ainult lalisemisega ei tegelenud. Püüdsin endale ikka julgust ka sisendada. Näiteks korrutasin nagu mantrat endale, et see on minu armsa Joosepi üllatus mulle, mille läbi soovib mulle ägedat elamust ja emotsiooni pakkuda. Vahepeal isegi suutsin end uuesti kokku võtta ja maha rahuneda, aga üldiselt pinge oli nii suur, et mul tekkis okserefleks. Ma sain mõistusega aru, et Joosepi eesmärk on mulle pakkuda emotsiooni, aga no okserefleks ei kvalifitseeru mul veel positiivsete emotsioonide alla.
Kui olime natuke maad parklast jalgsi liikunud sihtpunkti suunas, siis veel viimaseid hetki pinnisin Joosepit, no et öelgu ära, kas tegu on seikluspargiga, kuid selle peale vastas ainult kavalalt, et seikluspark oleks liiga mainstream. Uh, sel hetkel langes kivi mu südamelt ja enne, kui suutsin järgmise küsimuse lõpetada, tundsin sõnnikuhaisu. Mõtlesin murdosa sekundist ja hõiskasin: "Hobused!?! Sa tõid mind ratsutama?"
Jap, see oligi õige vastus ja kogu mu hinge täitis elevus ja rõõm - lihtsalt nii äge! :)
Ma küll päris hobusega sõita ei saanud, vaid hoopis ühe hästi rahuliku ja armsa ponipoisiga, kelle nimi oli Trikoloor. Arvestades minu kogenematust ja väiksust, siis Trikoloor oli täpselt mulle paras. Kuna mul on teatav aukartus suurte loomade ees, siis soovisin, et juhendaja Anniki jalutaks koos meiega, no et mingit traavi või kaloppi ma esimesel korral ei tahaks teha. Ratsutasime mitu korda läbi metsasalu ja möödusime majutuspaikadest ja karjamaast, kus tee peal kohtasime veel lambaid, kitsi ja teisi hobuseid: Kata, Naeratus ja Veenus.
Pärast sain Trikoloori harjata ja kuivikuid anda ning see oli minu jaoks nii eriline hetk, sest tundsin esimest korda elus sellist lähedust ja usalduslikku tunnet nii suure isendiga nagu seda on kabjaline ja ma ausalt oleksin tahtnud selle armsa fluffy-tukaga ponipoisi endaga koju kaasa võtta. Hoiatasin Joosepit ka, et kui me kunagi oma krundi soetame ja maakodustiilis majakese püsti lööme, siis nüüd lisandus minu wishlisti veel üks loom, keda tahta. Kui enne oli mul kindel soov saada koer, kass, papagoi, küülik, lammas, siis nüüd ka poni - tahan täpselt samasugust või vähemalt Trikoloorile sarnanevat.
Meie käisime siis sellises kohas hobuseid silitamas ja ratsutamas nagu seda on Maria puhkeküla ja turismitalu. Rohkem infot selle imelise paiga kohta leiate siit!
Kui üldsevälja tuua tänase ürituse pisikene miinus, siis nagu ma juba üleval ära märkisin, siis oleksin eelistanud, et vastavalt olustikule ja loodusele oleks võinud mul olla seljas miskit ilusamat ja sobilikumat - näiteks valge ja kergelt puhvis suvekleit ja baleriinad. Aga arvestades tänase päeva vapustavat emotsiooni, mis ma sain, siis lõppkokkuvõttes on rõivastus antud olukorras siiski teisejärguline.
Joosep püüdis tänast päeva ka jäädvustada, tehes mitmeid pilte ja videoklippe. Aga kuna meil kahjuks kaamerat veel pole, siis Joosep pidi oma androidinikatsiga hakkama saama, aga kuna see jookseb omadega kohe kokku, kui kaamera lahti võtad, siis ei saanudki pikemaid, kui mõnesekundilisi videoklippe salvestada. Videoklipi leiate minu blogi FB lehelt!
Kui aeg jõudis sinna maale, et hakata end valmis sättima, siis sain Joosepilt korralduse riietuda ennekõike mugavalt ja soovituslikult pikkadesse rõivastesse, no et oodates jahe ei hakkaks. Esialgne mõte oli mul panna teksased kombineeritult ühe õhulise ja suvise lillelise pluusega, aga esmaklassilise külmavaresena kartsin, et pluusiga hakkab jahe ning vahetasin selle viimasel hetkel valge pusa vastu (hiljem kahetsesin väga).
Terve tee, mis me sinna sõitsime, oli minu jaoks tohutult suur närvidemäng ja ma arvan, et ma ei liialda, kui ütlen, et ma enamuse teest hinges vaikselt palvetasin, et tegu ei oleks seikluspargiga. Ma mäletan, kui käisin aastaid tagasi Kikuga n-ö allameetri präänikutele (no põhimõtteliselt minusugustele) mõeldud seikluspargis ja kuigi ma olin tol korral kõigest ühe meetri kõrgusel, siis ma värisesin täpselt nii nagu ma oleksin rippunud ilma turvavarustuseta kuskil kahe pilvelõhkuja vahel.
Kui Joosep käis kesklinna Martensi platsil olevas Verekeskuse telgis ära, siis lõime autole hääled sisse ja hakkasime sihtkoha poole liikuma. Esimesed kilomeetrid üritasin pingsalt jälgida, et kuhu me sõidame, aga kuna meie reis viis linnast välja, siis põhimõtteliselt peale linnapiiri oli minu jaoks kõik tume maa. Sain vaid nii palju aru, et suundusime kuskile Valgeranna poole. See teadmine muutis mu eriti ärevaks, sest minu teadmiste kohaselt on sealgi üks pop seikluspark. Aga kuna autosõit kestis pikalt, siis hakkasin vahepeal vaikselt rahunema ja tekkis lootus, et ehk Joosep siiski ei vii mind kuskile turnima. Igaks juhuks uurisin, et kui ma tõesti kardan, kas ma võin keelduda, kuid selle peale lausus Joosep eriti pettunud häälel: "No ikka võid, aga ma oleksin sellisel juhul väga kurb!" (no pressure, eksole!).
Lõpuks jõudsime pärale ja kui Joosep auto ära parkis, siis seletas vaimustunult, et milline imeline paik siin on. Päike puude vahelt piilumas, helesinine taevas valgete pilvetombukestega, linnud, heinamaa, ühesõnaga kogu loodus. Mulle jäi muidugi kõrvu ainult sõna "puud" ja kui eriti täpne olla, siis ütles "kõrged puud". Ma konkreetselt olin nutma puhkemise äärel, sest olin lõplikult veendunud, et tegu ongi seikluspargiga.
Peahoone poole liikudes suutsin mõelda ainult sellest, mismoodi ma oma kõrguse- ja kukkumisfoobiaga saan kuskil puudeladvikus infarkti või mismoodi ma olen nii hale oma makaronidega, et ma kukun esimesel redelipulgal endal hambad välja. Kuid ega ma terve tee ainult lalisemisega ei tegelenud. Püüdsin endale ikka julgust ka sisendada. Näiteks korrutasin nagu mantrat endale, et see on minu armsa Joosepi üllatus mulle, mille läbi soovib mulle ägedat elamust ja emotsiooni pakkuda. Vahepeal isegi suutsin end uuesti kokku võtta ja maha rahuneda, aga üldiselt pinge oli nii suur, et mul tekkis okserefleks. Ma sain mõistusega aru, et Joosepi eesmärk on mulle pakkuda emotsiooni, aga no okserefleks ei kvalifitseeru mul veel positiivsete emotsioonide alla.
Kui olime natuke maad parklast jalgsi liikunud sihtpunkti suunas, siis veel viimaseid hetki pinnisin Joosepit, no et öelgu ära, kas tegu on seikluspargiga, kuid selle peale vastas ainult kavalalt, et seikluspark oleks liiga mainstream. Uh, sel hetkel langes kivi mu südamelt ja enne, kui suutsin järgmise küsimuse lõpetada, tundsin sõnnikuhaisu. Mõtlesin murdosa sekundist ja hõiskasin: "Hobused!?! Sa tõid mind ratsutama?"
Jap, see oligi õige vastus ja kogu mu hinge täitis elevus ja rõõm - lihtsalt nii äge! :)
Ma küll päris hobusega sõita ei saanud, vaid hoopis ühe hästi rahuliku ja armsa ponipoisiga, kelle nimi oli Trikoloor. Arvestades minu kogenematust ja väiksust, siis Trikoloor oli täpselt mulle paras. Kuna mul on teatav aukartus suurte loomade ees, siis soovisin, et juhendaja Anniki jalutaks koos meiega, no et mingit traavi või kaloppi ma esimesel korral ei tahaks teha. Ratsutasime mitu korda läbi metsasalu ja möödusime majutuspaikadest ja karjamaast, kus tee peal kohtasime veel lambaid, kitsi ja teisi hobuseid: Kata, Naeratus ja Veenus.
Pärast sain Trikoloori harjata ja kuivikuid anda ning see oli minu jaoks nii eriline hetk, sest tundsin esimest korda elus sellist lähedust ja usalduslikku tunnet nii suure isendiga nagu seda on kabjaline ja ma ausalt oleksin tahtnud selle armsa fluffy-tukaga ponipoisi endaga koju kaasa võtta. Hoiatasin Joosepit ka, et kui me kunagi oma krundi soetame ja maakodustiilis majakese püsti lööme, siis nüüd lisandus minu wishlisti veel üks loom, keda tahta. Kui enne oli mul kindel soov saada koer, kass, papagoi, küülik, lammas, siis nüüd ka poni - tahan täpselt samasugust või vähemalt Trikoloorile sarnanevat.
Meie käisime siis sellises kohas hobuseid silitamas ja ratsutamas nagu seda on Maria puhkeküla ja turismitalu. Rohkem infot selle imelise paiga kohta leiate siit!
Kui üldsevälja tuua tänase ürituse pisikene miinus, siis nagu ma juba üleval ära märkisin, siis oleksin eelistanud, et vastavalt olustikule ja loodusele oleks võinud mul olla seljas miskit ilusamat ja sobilikumat - näiteks valge ja kergelt puhvis suvekleit ja baleriinad. Aga arvestades tänase päeva vapustavat emotsiooni, mis ma sain, siis lõppkokkuvõttes on rõivastus antud olukorras siiski teisejärguline.
Joosep püüdis tänast päeva ka jäädvustada, tehes mitmeid pilte ja videoklippe. Aga kuna meil kahjuks kaamerat veel pole, siis Joosep pidi oma androidinikatsiga hakkama saama, aga kuna see jookseb omadega kohe kokku, kui kaamera lahti võtad, siis ei saanudki pikemaid, kui mõnesekundilisi videoklippe salvestada. Videoklipi leiate minu blogi FB lehelt!
