Täna algas EBA 2017 (Eesti Blogiauhinnad) hääletus ja mõtlesin siis minagi lugejaid üles kutsuda minu poolt hääletama. Kirjutasin isegi FB blogilehe tarbeks postituse valmis ja ühtlasi palusin Joosepil saata mulle meilile üks ilus foto minust ja Janetist, mis oleks viisakas lisada FB postitusele. Kuid minu rõõmsaks üllatuseks pakkus Joosep, et kas ma ei tahaks minna välja ja teha üks tutikas kevadine fotosessioon. Alguses olin veits skeptiline, kortsutasin mõtlikult kulmu, kuna hilpudega jändamine ei kõla minu jaoks peaaegu mitte kunagi ahvatlevana. Sobiva outfiti välja otsimine ilma õe või Fokini abita, kombineerimine ja enda üles tuunimine pimedana on kõike muud kui fun. Pigem seostub see mulle tüütu kohustuse ja kaosega. Kui keegi teist peaks tundma vastupandamatut soovi kasvõi korrakski sama tunda, mida mina viimased 10-aastat olen tundnud, siis olge lahked - sulgege silmad ja minge tuhlake veidi oma kapis ringi.

Esimese hooga tõmbasin endale teksased jalga ja musta O'Neali parka koos värvilise kašmiir salliga peale ja alla jätsin mingi eriti suvalise koduse maikasärgi. Natuke andsin huultele läiget ja valmis ma omast arust olingi. Mõtlesin, et saab odavalt läbi, aga kui Joosep mind sedasi sissepakituna nägi, ütles mulle kohe, et mul hakkab palav ja et ma võiksin ikka miskit vähe kevadisemat selga tõmmata. Lihtne öelda, raske teostada, sest mul puudus kujutluspilt ideaalsest kevadisest outfitist ja nii ma kukkusin lalisema, et minu mõistus on otsas ja mina ei tea, mida selga panna. Õnneks tuli ka siin Joosep appi ja hakkas mulle ükshaaval kummutist asju ette kandma. Kui lõpuks leidsime sobiva outfiti ja ma selle endale selga ajasin, küsis Joosep: "Kas see peabki nii kortsus olema?"

Ma katsusin ja ma ise küll kuskilt otsast aru ei saanud, et see kampsunilaadne toode võiks kortsus olla. Milline kampsun üldse kortsub? Ma püüdsin Joosepile selgitada, et see kampsun ongi sellise lõike ja tegumoega, millel on õmblused kohati kroogitud ja peabki seljas rippuma nagu räbaldunud põrandakalts - see pidavat praegu väga moes olema. Kuid ega Joosep ei taganenud, vaid väitis kindlameelselt, et see kampsun on kortsus, mingid mikrokortsud. No ma ei tea. Kuna ma tänapäeva moeröögatustega tunnen end aeg-ajalt veits kohmetult, siis ega see Joosepi kortsujutt mulle erilist enesekindlust juurde ei süstinud ja nii ma tundsingi end nagu ma oleksin kõige jubedam koll ever.

Läksin ja avasin uuesti kapiuksed ja vahtisin nõutult kapisisu (mitte et mul oleks sealt midagi silma hakanud :D), aga no nii moe pärast ja nägija aja harjumusest. Kaks sekundit hiljem sulgesin kapiuksed sama targalt kui olin need avanud ja loivasin end tagasi esikusse, kus Joosep sidus endal juba saapapaelu kinni. Ma seisin seal nagu viimane õnnetusehunnik. Lõpuks oli meil mõlemil tuju nullis ja kui Joosep veel teatas minu mossis nägu vaadates, et tehku ma end korda, sest muidu jääb fotosessioon ära, siis see oli viimane piisk minu karikasse ja turtsusin vastu: "No siis jääb ära!". Tõmbasin oma punased nahksaapad jalast, marssisin dramaatiliselt magamistuppa ja sulgesin ukse.

Nüüd ma istun siin voodis ja silmis pisarad ja olen kogu maailma peale pahane, et miks minul peab see ühe näruse pildi tegemine nii raske ja keeruline olema!? Ma ei taha kogu aeg sõltuda teistest. Tahan ise oma kappide sisu läbi tuhlata, meelepärased hilbud välja otsida, täismeigi ja sonksi teha ning ISE selfitada nii palju kui süda lustib ja hing ihkab, kasvõi miljon korda järjest. Aga EI, selle asemel pean ma uskuma ja lähtuma  teiste juttudest, meeldimistest, arvamustest. Tahaks lihtsalt vahel ise veenduda või pilgu peale visata, et kas see, mida mulle tõepähe kirjeldatakse, vastab ikka reaalsusele või on tegu lihtsalt inimeste erinevate arusaamadega asjadest.

Ma kirjutasin veel oma Facebooki blogilehe tarbeks üleskutsegi valmis, et miks minu blogi poolt võiks hääletada. Seal oli a la lause "Igal juhul olen ma iga hääle eest super tänulik ja loodan, et minu elurõõm on nakatav ja positiivseks eeskujuks kõigile, mille läbi ma olen kasvõi killukenegi suutnud näidata maailmale, et pimedaks jäämine pole veel elu lõpp, vaid uute seikluste algus ja igapäevaste katsumuste ja ootamatuste ületus". Hahaa, lubage mul suure suuga naerda. Elurõõm my ass. Praegu on küll mu "nakatav" elurõõm kuhugi sääred teinud ja hinges pesitseb totaalne kass. Aga mis siis ikka - see ongi elu, koos oma tõusude ja mõõnadega.

Aga ma lähen ja vorbin endale nüüd lohutuseks soolalõhe ja tilliga röstsaiakesi ja kõigil minu armsatel lugejatel ja ka esmakülastajatel on võimalus minna EBA 2017 hääletuslehele ja otsida Eluliste blogide kategooriast üles puhtapime.ee, sinna ette märkida linnuke ja klikata "Hääletan" ning seda kasvõi mitu korda järjest. Aitäh-aitäh ja kniks! :)

Nädal enne jõululaupäeva väisasime Janetiga pealinna, kus meil toimus iga aastane juhtkoerte ja nende kasutajate jõulupidu. Seekord osutus peopaiga valikuks, ligipääsetavust silmas pidades, Eesti Puuetega Inimeste Koja maja. Mul oli au seda tibukollast hoonet külastada oma elujooksul teist korda. Esimest korda sai sinna majja oma jalg tõstetud ligi viis aastat tagasi, siis kui Eestit külastas selline tähtis tegelane nagu Euroopa Juhtkoerte Föderatsiooni esimees Peter Farnworth. Mees, kes ise on samuti nägemispuudega ja liigub otseloomulikult juhtkoeraga ja kellest on tehtud isegi dokumentaalfilm sellest, kuidas ta käis puhtalt ainult oma juhtkoera abiga mägedes matkamas. Super lahe inimene!

Kuigi algselt Tallinnasse jõudes pidi mulle peretuttava poeg autoga vastu tulema, siis hommikul helistasin ja andsin teada, et ärgu hakaku tulema, saan ise hakkama. Tegelikult ma natuke luiskasin, kui ütlesin Kajale, et näe, täitsa juhuslikult laekuvad minuga ühel ja samal ajal bussikasse ka osa tartlastest ja et saan koos nendega sihtkohta liigutud. Tegelikult polnud ma absoluutselt kursis, et mis kellast Tartu seltskond laekub. Nii ma siis tõepoolest valetasin inimesele suu sisse, aga ma lihtsalt tahtsin ise liikuda. Ei taha olla vatitupsu sisse mähitud ja autoga igale poole transporditud. Milleks mul õigupoolest see juhtkoer siis on, eksole!?

Hiljem selguski, et tartlased saabuvad pool tundi hiljem ja seega oli mul valida, kas ootan nad ära või liigun ise ees ära. Mulle tegelikult üldse ei meeldi oodata ja mõttetult passida, aga hea oli, et lõpuks otsustasin teised ikka ära oodata, sest nad vaesekesed oleksid muidu sellise ringiga läinud, et pärast oleksid peol jalad rakkus olnud. Nad tahtsid minna bussikast trammi peale, sealt sõita Baltasse ja siis sealt omakorda kilomeeter läbi vanalinna vantsida. Minu marsruut oli palju inimsõbralikum ehk et bussikast bussi peale, Vabakal korraks maha astuda ja paar sõõmu värsket õhku hinganud ja siis mõne minuti möödudes samast peatusest järgmise bussi peale astunud ja sõitnud peopaiga hoone ette - voilaa!

Kui ma oma marsruudist andsin teistele ka ülevaate, siis üks teine pime uuris minult veidi umbusklikult ja tögades, kas olen ikka päris kindel. Ehee, see küsimus muutis mind natukene oma mälu suhtes skeptiliseks, sest antud hoone külastusest oli ikkagi juba pea viis aastat möödas ja ega pea pole prügikast, mis peab kõiki bussipeatusi ja nurgataguseid meelde jätma Kuigi minul toimib see vist mingisuguse automaatrežiimiga, sest mul lihtsalt jääb meelde. Mul oli juba nägijana väga hea pildimälu.Aga, kuna eksimiseks on alati võimalus, siis ma ei soovinud täit vastutust enda õlule võtta, kui peaksin täitsa juhuslikult kogu seltskonna rappa vedama ja seega otsustasin helistada olematu mäluga inimesele ehk Kikule. Milline suurepärane valik minu poolt, aga mis parata, kui just see olematu mäluga inimene oli tol saatuslikul päeval koos minuga, kui külastasime toda hoonet.

Küsisin siis Kikult, et mis oli selle peatuse nimi, kust tuli maha minna, mille peale Kiku vastas hästi ebalevalt: "Eee... Ma ei tea, äkki oli Hambakliinik või Tõnismäe peatus?!"
"Tallinna Hotell ei olnud või?"
Kui oma variandi välja käisin, siis Kiku vastas to the max venivalt: "Jaaah, täiitsaa võõimalik, et oli hoopis see..."
Järgmiseks uurisin, et kas maja oli ikka kollast värvi. Jah, ma tean, see võib vähe veider küsimus ühe pimeda inimese käest tunduda, aga minu jaoks on see oluline. Kuid Kiku, kes on täiesti hea silmanägemisega, ei osanud sellele vastata. Kogeles vaid, et kui ma nii ütlen, et ju siis oli kollane maja. Hehe, nagu ma oleksin viis aastat tagasi ise seda maja oma ihusilmaga näinud :D

Igatahes kohale me jõudsime ja minu marsruut oli absoluutselt õige. See  oli ka naljakas, kui õiges peatuses kogu rahva ja koertega maha ronisime, siis tartlased ja isegi tallinlased pistsid vasakule jooksu, mille peale mina hõikasin: "Kas paremale ei peaks mitte minema?!"
""Aaa, jajah, paremale, lähme Kaile ja Janetile järgi, nad teavad kuhu minna!" :D

Peolt lahkusin ma siiski peretuttavaga, kes tuli mulle taksoga järgi, kuna sealt ära saamine pole teps mitte nii lihtne, kui sinna saamine. Jõudsime siis taksoga bussijaama. Mina ronisin parasjagu taksost välja, kui kuulsin eemalt kahte noormeest lähenemas ja omavahel seletamas, et nad uurivad sellelt samalt taksojuhilt, millega meie tulime, kas see on vaba ja äkki saavad sellega soovitud sihtpunkti. Korjasin oma Janeti kokku ja astusin targu pool sammu taksouksest kõrvale ja kaks sekundit hiljem tundsin juba vastu oma käevart "peretuttavat", kellest ma siis mõtlematult kinni haarasin ja laususin eriti rõõmsal ja reipal häälel: "Noh lähme!" Sekund hiljem jõudis mulle kohale, et see on liiga pikk inimene minu tuttava jaoks ja tõmbasin efektse liigutusega oma käe ära ja kukkusin punastades ette-taha vabandama ning järgmisel sekundil astus peretuttav naeratades autost välja. Aga õnneks tegu oli tõepoolest sõbralike noormeestega. Teine isegi uuris, et mis kutsu nimi on jne. Kuid seal meie teed ka lahku läksid.

Kuna Pärnu bussi väljumiseni oli kõvasti aega, siis sättisime end bussijaama hoonesse istuma ja Janet sättis ka end mõnusasti järgmise noormehe spordikotile lebosse. See on nii tüüpiline Janet. Nii kui kuskil silmapiiril on meesterahva jalad, siis roomab kohale ja kasutab jalalabasid lõuatoena. Või kui kuskil on kott ripakil, siis mis see ikka siin niisama kasutult vedeleb, eksole, ma võtan selle parem padjana kasutusse. Nii et ärge siis järgmine kord ära ehmatage, kui kuskil avalikus kohas keegi kollane ja karvane märkamatult teie kõrvale imbub - see on kõigest juhtkoer Janet! :)

Janet pea kotil lebotamas

Kuigi eelmise nädala keskpaiku lund veel polnud ja pakane ka ei paukunud, hakkasid linnukesed meile aegsasti aknale koputama ja sisse piiluma. Mina hakkasin kohe muidugi muretsema, et kõik mutukad ja sutikad on kuskile sügavale puukoore sisse ära magama pugenud ja väikesed linnukesed nüüd puhta hädas toidu leidmisega ja nii otsustasimegi linnukeste söökla üles riputada. Aga enne, et oleks mida üles riputada, siis ma jooksin ummisjalu Konsumisse ja ostsin 2,57 euri maksva söögimajakese, rasvapalle, seemnesegu ja uurisin veel kõiksugu varustust, aga no vedas, et kuu lõpp ja rahad otsakorral, sest muidu ma oleksin terve arsenali kokku ostnud.
Natuke jäi muidugi hinge kripeldama, et äkki panime toidu liiga vara välja, sest olen kuskilt kuulnud, et enne miinuskraade ja lund ei soovitata linnukesi toitma hakata, kuna muidu muutuvad laisaks.Kuid vaadates täna hommikul välja, siis tundub, et ei saanud see toidumajake miskit liiga vara üles riputatud. Eks see meil selline ajutine lahendus ole, sest kes mind natukene paremini tunnevad, siis on kursis, et mina armastan perfektsust ja söögimajake naela küljes rippumas pole kaugeltki minu unistuste lahendus.

Ma ei ole kursis, kas sellist söögimajakest on olemas, mis oleks kahe korruseline, armsa rookatusega ja täispuidust, mille kaks või kolm külge võiksid olla kinnised, et tuul, vihm ja lumi linnukestele liiga ei teeks, kui nad soovivad rahus nosida ja ehk ka väikest tuulevarju leida. Ideaalis võiksid kinnised seinad olla tehtud läbipaistvast materjalist, siis saaks jälgida linnukeste sebimist ja toimetamist ning ühtlasi oleks neil seal ka piisavalt valgust. Praegu mõtlen, et kui leiaks meistrimehe, kes oleks valmis sellise linnumajakese meisterdama, siis see oleks suisa aastaringseks kasutamiseks. Kevadel kolib võib-olla sinna mõni linnupere sisse ja talvel täidaks linnukeste söökla rolli. Hmm, mida rohkem sellele mõtlen, seda enam see mulle sümpatiseerima hakkab.

Kohe, kui saime söögimajakese üles riputatud, passis Joosep sama päeva pärastlõunal linnukestele peale, et mõningasi vahvaid hetki püüda. Kahjuks kõik klõpsud pidi tegema läbi aknaklaasi, kuna säutsud on nii arakesed ja pole veel aru saanud, et oleme väikestviisi nende naabrid ja toitjad ja et me ei soovi neile halba.






Hah, ma olen ikka naljakas küll. Muretsen siin linnukeste söögimaja eest, aga endal pole postkastigi, kuigi meil just paar nädalat tagasi sai aastakene täis, mil me päris oma koju kolisime. Ma olen postkontoris käinud piilumas küll neid plekist plonne, aga saate aru, need maksavad üle 30 euri! Kes maksab suvalise plekikolaka eest, millele on lukk külge pandud, 30 euri, ah? Mina igatahes pole veel suutnud end sinna maale viia, et selline summa letti laduda ja kasutan südamerahus surnud naabrinaise postkasti edasi. Ma ausalt küsiks luba, aga ma ei hakka surnut selle tühise postkasti teema pärast tülitama ja pealegi ega tema enam nagunii seda ei vaja ju.

Linda ütles, et ma hargitan siin jalgu sedasi, et mulle mahuks sinna vahele üks traktor ära.

Selle pildi peal ei ole ma ausõna joogine, vaid ma lihtsalt lollitasin.

Eile potsatas mulle postkasti pakiteade ja pakk ei olnud mitte kellegilt teiselt kui Kristilt (tsau Kristi!). See inimene on täitsa segaselt armas, no päriselt ka. Ahjaa, võib-olla kõik ei teagi veel, et kes see Kristi siukene on... Kui päris aus olla, siis ega mina ka ei tea, sest ma pole seda inimest mitte kunagi oma ihusilmaga näinud ja ma ei tee praegu siin oma sarkastilist nalja, et ehee, pole kunagi näinud, aga vot kohtunud oleme ikka. Mkm, me pole isegi mitte kohtunudki. Kristi näol on tegu minu lugejaga, kellega oleme privas niisama natuke lobisenud ja... Ma nüüd päris täpselt ei mäleta, aga kui kuulsin, et tüüp elab Uus-meremaal, siis peksin talt vist magneti välja... Või oli see tema algatus ja mina muidugi kohe taktituntetult võtsin silmagi pilgutamata pakkumise vastu. No oli kuidas oli, igatahes paki sain täna kätte ja no hold your horses!

Ma olen varasemalt ka lugejatelt pakikesi saanud. Näiteks juulis saatis Katre mulle maitsemandleid, aga no need on mul juba ammuilma söödud, ära seeditud ja unustatud. Alguses plaanisin sellest hüüratust mandlikotikesest pilti ka teha, aga teate, mul polnud absull mitte mingisugust tahtejõudu mandlite sisse kühveldamisse pausi teha. Pärast, kui olin end mandlitest kurguauguni täis õginud, siis paari mandlikest kotikese põhjas oleks ka veits nadi olnud teile näidata. Need maitsemandlid on täiega sõltuvust tekitavad, ma võiksin püsitellimuse teha, kui oleks vaid kuskil selline võimalus.

Tagasi Kristi saadetise juurde...
Ta saatis mulle nelja erineva maa magnetit. Näljapäevadeks või meeleolu tõstmiseks šoksi (oli vist Orioni oma ja mille peale Joosep kohe rõõmsalt teatas, et šoks on talle :D). Külmemateks aegadeks musta-halli-roosaga pluusi, mis sobib ideaalselt minu musta nahkjakiga (Joosep kusjuures ütles pluusi nähes, et kristil on hea maitse). No ja pidulikemaks puhkudeks saatis veel igavesti uhke sinise ja kuldsega kaelakee ja kõrvakad. Mina olen igatahes nüüd igaks elujuhtumiks valmis.

Need, kes sellist roosamannatamist hästi ei talu või see tekitab teis seedetraktihäireid, siis jätke järgnev heaga vahele, sest ma lihtsalt pean proovima panna kuidagi sõnadesse seda lalinat ja eufoorilist sädinat, kui ma puhtjuhuslikult haarasin esimesena pakist välja selle maailma pehmema ja hüüber nunnu magneti. Ma teadsin kohe, et tegu on Uus-Meremaa magnetiga, sest mulle justkui kuskilt ajusopist meenuks nagu, et taolised haruldased linnukesed pesitsevad just Uus-Meremaa mägistel rannikutel, eksju, Kristi?! :D





Kolmandaks magnetiks jäi mulle näppu vist ühe Poola linna (äkki Varssavi) vanalinn? Kui ma praegu täiega puusse panen, Kristi, siis oled lahkelt oodatud mind parandama :D




Neljandaks oli Kanadast pärit magnet, mis on selline kummjas ja ma ei tea miks, aga mulle jõhkramalt meeldivad need kummist magnetid. Joosep ütles, et magnetil on kujutatud kobrast, karu ja põtra, kellel kõigil on mütsid peas. Ma kahtlustan, et kuskil peab olema Kanada sümbol ehk punane vahtraleht ka, võib-olla ongi mütside peal või hoiab keegi loomadest lipukest käes?



Siin siis kõik magnetid uhkelt koos poosetamas ja kas panite tähele, et kõik magnetid on reljeefsed ehk äärmiselt pimedasõbralikud?! :)



Kuna minu klassikaline väike must kleidike on hetkel kadunud-asjade-maal, siis peate lihtsalt leppima taolise kunstilise kompositsiooniga, kus ongi siis näha minu uhiuut kaelaehet, kõrvakaid ja kogu selle kupatuse all Orioni šoksi. Hmm, ma ei tea miks, aga iga kord, kui ma kirjutan "Orion", siis on mul selline karvane tunne, nagu tegu oleks mingisuguse kosmeetikat tootva idufirmaga... Kas nad siis toodavad šoksi ka või? Või nad ainult šoksi toodavadki? Või toodavad ainult näomöginaid ja Joosep lihtsalt mööda minnes ütles šoksi nime valesti? Nii palju küsimusi :D



Need kaks viimast pilti peaks olema siis tehtud Kristi poolt pakki lisatud postkaartist. Ahh, ma pean järjekordselt ahhetama, sest roosad tulbid on ju kohutavalt ilusad ja armsad. Eriti, kui keegi toob mulle kevadel terve sülemitäie valgeid, roosasid, lillasid, oranže või kollaseid tulpe- much cute! :)
 

Siin kaardi tagumine külg. Sorry, Kristi, nüüd kõik näevad, mis Sa mulle kirjutasid... Sinu käekiri on ka nüüd avalikult lugemiseks üles pandud ja mul pole isegi õrna aimugi, et kas Sinu käekiri on piisavalt loetav, et teised ei saaks sellest püsivat silmakahjustust, kui peaks juhtumisi varesejalgu lugema :D Kuigi ma julgen selles sügavalt kahelda, sest Joosep luges kaardil oleva teksti väga ladusalt ette.

Viimased viis aastat oma elust olen ma elanud mingisuguse plaanimajanduse järgi. Kogu aeg oli mul kalendrisse märgitud kõiksugu kohustused, kohtumised, tegemised, ootel olevad asjad jne. Nüüd esimest korda üle pika aja, kui olen vähendanud oma kohustuste hulka, tunnen ma, et see on nii vabastav ja mõnus. Põhimõtteliselt elan päev korraga, ei muretse väga mis homne toob ja ei tiki oma kalendrit kõiksugu kohustustega täis. Okei, juulis ja augustis mul on tõesti mõned kohtumised pikemalt juba ette kokku lepitud, aga need pole otseselt kohustused, vaid pigem meelelahutus. Saan nimelt kahe või kolme oma blogilugejaga kokku. No ja juulis, näiteks täna sõidan maale, kus me mängime Katani, söön oksendamiseni herneid ja värskeid kurke, kui ilma on, siis päevitan ja magan kasvõi lõunani. No ei kõla ju eriti raskelt ja piinarikkalt see elukene maal. neljapäeval sõidan edasi Tartusse, et sealt järgmisel päeval startida koos Kiku ja muu seltskonnaga Saaremaale, kuhu me samuti jääme ööseks. Ma loodan Saarematripist livechatte ka teha või kui mitte live, siis videoklippe ja niisama pilte. No ja siis on mul jälle nädalake vaba, teen mida hing ihkab ja siis lähen taas nädalavahetuseks Haapsallu. Meil seal väike juhtkoerte treeningpäev ja puhkus üheskoos. Kui keegi teab soovitada Haapsalu häid söögikohtasid, siis ma olen üks suur kõrv. ;)
Aga üldiselt jah, ma üritan hoiduda kõiksugu plaanidest. Ses suhtes, et päris nii yololt ma ei võta asja, et kui näiteks tuleb tahtmine linna sõita, et siis viskan miskid esimesed ettejuhtuvat hilbud selga ja lippan, ilma bussiaegu vaatamata. Aah, yolo, küll see buss kunagi ikka tuleb, eksole. Noh, et selles mõttes ma nii suvalt ei lase asjadel joosta ja minna, nii palju ma ikkaplaneerin ja mõtlen, et mingitesse aegadesse mahtuda, aga sellist asja püüan vältida, et vot sellel x päeval, sel x ajal pean olema vot seal x kohas. Mkm, kui mu kalender ainult sellistest kohustustest koosneks, siis ma lihtsalt muutuksin ühel hetkel jälle vastikuks nõiaks, kes ei oskaks enda väsimusega hakkama saada ja tõmbleksin iga väiksemagi asja kallal. Kas see pusa peab siin toolileenil vedelema?Miks see koerakarv põrandal on, miks?Miks see kuramuse piim tilknema läks, jätsid selle sooja, jah?! Joosep ütleb ka, et ma olen viimasel ajal kuidagi palju rahulikum ja ei tõmble ringi nagu esmaklassiline füürer. Ja kõike seda tänu sellele yolotamisele.

Eile näiteks oli mu päev absoluutselt plaanivaba, aga lõuna ajal, kui Janetiga heinamaalt tulin, sattusin kokku naabrinaise Riinaga, kes kutsus mind metsa seenele. Hah, ma alguses naersin ta välja ja üritasin talle selgeks teha, et kuule halloo, ma olen pime ja lömastan kõik seened ära, mis mu teele satuvad, aga no ta ei võtnud mind üldse kuulda ja ütles, et mis ma seal toas ikka kopitan, et lähme parem metsa. No ja läksimegi siis. Muidugi, kui Martha kuulis, et mina tulen ka koos Janetiga seenele, siis läks tal vääga kiireks, sest tahtis ka kaasa tulla. Samal ajal , kui toas riideid vahetas, laulis "Tä-na on maa-il-maaa parim päev, sest me läh-meee Kai ja Janetiga met-saaa seene-leee..."  Much cute! :D Seeni kusjuures väga palju ei olnud. Selline oli siis meie kamba seenesaak.


Pilvikuid oli, aga neid me ei tahtnud, sest neid hakka puhastama ja kupatama, igavene jändamine nendega. Leidsime ühe mega suure pilviku.



Mina keskendusin rohkem mustika korjamisele. Selle korjamisega oli ka muidugist natuke sehkendamist, sest nii kui ma maha kükitasin, sai Janet aru, et ahaa mustikad ja kukkus neid minu eest ära sööma. Just sama põõsa küljest, kust mina korjasin. Aga kõigest sellest hoolimata sain täitsa arvestatava portsu. Oma saagist unustasin pilti teha ja nüüd juba hilja, sest need mul juba smoothi näol kõhus. Selle eest tegime niisama pilte...eriti Janetist, kes oli ilge mudakoll. Lihtsalt mingi hetk võttis Janet lõhna üles, tõmbas leelet ja kui tagasi meie juurde naases, siis nägi välja selline...natuke šitane.








Arvatavasti käis end lihtsalt jahutamas, sest olime juba oma poolteist tundi metsas mütanud ja Janet ähkis üpris korralikult. Kui arvasime, et no, et enam hullemaks see lontrus end teha ei saa,siis ei tasu enne õhtut hõisata, sest kui hakkasime edasi kodu poole liikuma, siis leidis Janet veel ühe mõnusa mülka ja hüppas sinna mauhti sisse- mõõnuus! Sellise šitašena ma teda korterisse ei kavatsenud küll lasta ja pesime ta hoovi peal puhtaks. Janet muidugi pesemisest ei arvanud suurt midagi, ainult värises ja oli sellise tuppa sittunud kassi näoga. Ma pesin teda enda šhampooniga. Tean, et tegelikult ei soovitata koeri inimese šhampooniga pesta, aga no ehk see üks kord ei tee midagi hullu. Ma lihtsalt ei leidnud koerte pesuvahendit üles, täitsa võimalik, et see on ka otsa lõppenud. Peab kiiremas korras uue sebima, sest tundub, et meil kulub seda ikka mõnuga. :D
Kui metsa minnes nägin ma välja ikka nagu ehtne mimm: jalas hallid retukad, roosad valgemummulised kummikud, roosa pluuse ja roosa jope, siis metsas see kõik järkjärgult muutus. Näiteks peale jahutavat mudavanni otsustas Janet just meie kõrval oma kõntsa maha raputada, või õigem oleks öelda- meie peale ja kui mustikapuhmase juures kükitasin, siis samuti riivas mind, jeii. Ja kui lõpuks Janeti pesemiseni jõudsime, siis Riina valas mulle veel lõpetuseks kastekannuga vett kummikusse. No ja sinistest sõrmedest ja oksapudist, higist ja vihmast ma parem ei räägigi.




Muide, kas teie teate kuidas viisakalt küsida, kas Sina peeretasid? Ei tea, vot ma kohe jagan teiega tänase päeva tarkusetera. Jalutasime metsas, kui äkki Martha küsib: "Kai, kas Joosepil on ka palju gaase kõhus?" Riina kihistas naeru ja sosistas mulle, et see on viisakalt küsitud, et kas ta peeretab.
Ma muidugi ei osanud kohe esiti vastata. Mitte, et ma ei teaks vastust, aga taoline huvi Joosepi kõhutuulte vastu tuli nii lambist, aga no ega ma ei jõudnudki oma vastust veel välja öeldagi, kui Martha ise hakkas rääkima, et tema issil on kõhus palju gaase.

Muidu väga armas, et hoolib ja muretseb minu ohutuse pärast, aga no kuramuse pärast, ega ma laps pole, mille peale tema ütles, et ma olen tema naine ja naist tuleb hoida. Lubasin siis vastumeelselt, et fine, panen selle kiivri siis pähe, mille ma lõpuks ikka koju maha unustasin. Ausalt, mitte meelega. Pärast pargis istudes, jäätist süües ja tandemit imetledes, lausus Joosep: "Tegelikult tahan ma Sulle põlvekaitsmed ka osta..."