Sõber on sõber
Seda, et eile oli kevadpüha, seda teab vast iga inimene alates mudilast. Aga seda, et eile oli ka rahvusvaheline tõukoerte päev, eee, see tuli, vähemalt minu jaoks, pisukese segadusttekitava uudisena. Mul tekkis niii palju küsimusi seoses selle päevaga. Milleks? Kellele?
Jaaa, ma saan aru, et uhketele ja nunnudele tõukoertele, või pigem nende omanikele, sest usutavasti koertel endil on savi mingist rahvusvahelisest päevast. Nemad tahavad, olenemata päevast, iga päev saada jalutamist, mängimist, söötmist-jootmist. Ühesõnaga – tegelemist.
Mulle meeldiks arvata, et inimesed ei võta koeri endale tõupaberite ja eputamise pärast. Et kui üldse, siis eelistatud iseloomuomaduse ja välimuse pärast.Ei taha silmakirjalik olla ja tunnistan kohe alguses ausalt üles, et eks minulegi on mõned konkreetsed koeratõud kohe eriti hingelähedased ja panevad südame põues kiiremini põksuma. #armastalihtsaltpuruks, onju. Aga koer on siiski koer – ka krants. Et ma ei saagi päris hästi aru, et mida selle rahvusvahelise tõukoerte päevaga meile öelda taheti või millele sooviti tähelepanu juhtida? Et kui kellegil on kodus puhtatõuline krants, et kas see pole siis päev neile tähistamiseks? Kas segavereline on kuidagi kehvem sõber?
Varsti teeme lontkõrvaliste koerte päeva, rõngassabaga koerte päeva, kikkis kõrvadega koerte päeva, väikest kasvu koerte päeva, keskmist kasvu koerte päeva, suurt kasvu koerte päeva, lühikarvaliste koerte päeva, pikakarvaliste koerte päeva, lömmis ninadega koerte päeva, „elan pool elu kotis“ koerte päeva.
Ärge saage minust valesti aru – mulle tohutult meeldivad kõiksugu tähtpäevad, eriti kui mul avaneb võimalus nende päevade raames midagi vahvat ette võtta, aga… mulle ei meeldi sellised tähtpäevad, mis justkui tekitavad tunde nagu tõu omamine oma neljakäpalise sõbra juures on see väärtus, mis annab priviligeeritud seisuse. Kui meil augustis on olemas nii lemmiklooma -kui ka rahvusvaheline koerte päev, siis milleks on tarvis eraldiseisvat TÕUkoerte päeva? Ma tõesti ei taipa. Kas keegi tark inimene võiks minusugusele dendrodebiilikule seda selgitada? Sest minu arust vajab iga koer, olenemata tõust, kuhjaga armastust ja hoolt. Ilmselt olen ma ise rumal ja ei oskagi praegu teise tahu pealt asjale läheneda, aga andke siis mulle andeks mulle mu rumalus. Ega ma muudmoodi targaks ei saagi kui uudishimutsedes.
Jaaa, ma saan aru, et uhketele ja nunnudele tõukoertele, või pigem nende omanikele, sest usutavasti koertel endil on savi mingist rahvusvahelisest päevast. Nemad tahavad, olenemata päevast, iga päev saada jalutamist, mängimist, söötmist-jootmist. Ühesõnaga – tegelemist.
Mulle meeldiks arvata, et inimesed ei võta koeri endale tõupaberite ja eputamise pärast. Et kui üldse, siis eelistatud iseloomuomaduse ja välimuse pärast.Ei taha silmakirjalik olla ja tunnistan kohe alguses ausalt üles, et eks minulegi on mõned konkreetsed koeratõud kohe eriti hingelähedased ja panevad südame põues kiiremini põksuma. #armastalihtsaltpuruks, onju. Aga koer on siiski koer – ka krants. Et ma ei saagi päris hästi aru, et mida selle rahvusvahelise tõukoerte päevaga meile öelda taheti või millele sooviti tähelepanu juhtida? Et kui kellegil on kodus puhtatõuline krants, et kas see pole siis päev neile tähistamiseks? Kas segavereline on kuidagi kehvem sõber?
Varsti teeme lontkõrvaliste koerte päeva, rõngassabaga koerte päeva, kikkis kõrvadega koerte päeva, väikest kasvu koerte päeva, keskmist kasvu koerte päeva, suurt kasvu koerte päeva, lühikarvaliste koerte päeva, pikakarvaliste koerte päeva, lömmis ninadega koerte päeva, „elan pool elu kotis“ koerte päeva.
Ärge saage minust valesti aru – mulle tohutult meeldivad kõiksugu tähtpäevad, eriti kui mul avaneb võimalus nende päevade raames midagi vahvat ette võtta, aga… mulle ei meeldi sellised tähtpäevad, mis justkui tekitavad tunde nagu tõu omamine oma neljakäpalise sõbra juures on see väärtus, mis annab priviligeeritud seisuse. Kui meil augustis on olemas nii lemmiklooma -kui ka rahvusvaheline koerte päev, siis milleks on tarvis eraldiseisvat TÕUkoerte päeva? Ma tõesti ei taipa. Kas keegi tark inimene võiks minusugusele dendrodebiilikule seda selgitada? Sest minu arust vajab iga koer, olenemata tõust, kuhjaga armastust ja hoolt. Ilmselt olen ma ise rumal ja ei oskagi praegu teise tahu pealt asjale läheneda, aga andke siis mulle andeks mulle mu rumalus. Ega ma muudmoodi targaks ei saagi kui uudishimutsedes.
Minu puhtatõuline, kuid siiski pisikese
defektiga, juhtkoer Janet :)
