Eelmise nädala neljapäeva hilisõhtul pakkisin targu enda ja poobiku tavaari kokku, et saaksin hommikul kauem põõnata ja äratuskella edasi lükata. Ma pole absoluutselt hommikuinimene ja hommikul üles tõustes näen ma välja nagu pulstunud tuust ja mitte ainult... ma tunnen ka end nagu läbi lukuaugu pressitud morsk (kuigi Joosep väidab, et olen hommikuti imeilus ja armas). No on kuidas on, oluline on see, et lõpuks ajasin end ikka püsti ja söögilaua all nohisev Janet loivas ka esikusse, kui märkas, et haarasin kapiukse küljes rippuvad rakmed.

Jõudsime bussijaama umbes seitse mintsa enne bussi väljumist ja kuna mul oli meeles, et varem väljus täpselt samal ajal kaks bussi, siis otsustasin kärmelt t-piletist järgi tsekata, et teaksin, kas pean hoolikamalt jälgima, et kust suunast buss sisse sõidab. On ennegi nii juhtunud, et üks buss sõidab sisse ja teine buss tuleb minut hiljem järgi, aga kuna esimese bussi mootorimüra summutab teise bussi saabumise ära, siis olen nii mõnestki bussist sedasi maha jäänud.
Paraku jõudsin ma ainult sihtkoha sisse tippida, kui juba keeras esimene buss sisse ja loomulikult suures tippimistuhinas ei pööranud ma sellele tähelepanu, et kummalt poolt see buss nüüd saabuski... aga egas midagi. Eks tuleb minna ja küsida.

Kamandasin siis Janeti bussiust otsima. Leidnud ilma erilise vaevata bussiukse, kobisime bussi ja sain teada, et see sõidab Pärnusse. Böäk-böäk! Kuid bussijuht lisas, et Tartu buss on taga. Ukerdasime siis tagurpidi bussist välja ja olin esiti otsustusvõimetu, et millist käsklust Janetile anda. Tean-tean, bussijuht andis mulle ju suuna kätte ja teoreetiliselt oleks see tähendanud seda, et kui seisan näoga bussi poole, siis peaksin vasakule minema, aga kuna ma olen niii palju inimesi kohanud, kes on hoonete ja esemete positsioneerimises üli kehvad, siis ma kahtlesin selle info õigsuses. Inimene võib ju öelda küll, et taga, aga elu on näidanud, et see võib tähendada nii vasakul, paremal, ees, taga, üleval või all.

Kuid hoolimata skepsisest andsin esimeseks käsuks Janetile pöörata vasakule. Janet keeraski, no nii moe pärast meeter vasakule ja siis näitas uuesti mulle Pärnu bussi ust. Umbes nagu daah, loll pime, uks ju siin samas! Ma siis kordasin jäärapäiselt uuesti, et mingu vasakule, aga no Janet ei liikunud mitte grammigi, vaid jõllitas pingsalt esimese bussi ust edasi. Sain aru, et vasak käsk praegu siin ei toimi ning järgmiseks otsustasin bussi eest minna. Vahepeal olin ma miskipärast jõudnud kindlale veendumusele, et buss on teise bussi taga ehk paralleelselt kõrval.

Janet läkski kenasti esimese bussinina eest läbi ja keset bussijaamaplatsi ja mina taga korrutamas, et otsigu uks, kuid siis jäi seisma, vaatas ringi ja keeras järsult ümber ja hakkas mind tagasi Pärnu bussi peale lohistama. Ma taga peaaegu, et ahastunult kisendamas: "Eiiiii, otsi teine buss mulle!!!". Janet jäi selle peale seisma. Jälle vaatas ringi ja võttis uuesti suuna sama bussi peale, kuhu me esimesena sisse ronisime. Ma olin nii piiri peale aetud, sest ma ei tohtinud Tartu bussilt maha jääda ja olin juba valmis Janeti ette asfaldile põlvili laskuma ja taevastelt jõududelt abi anuma, kui äkki jooksis üks proua meie suunas ja küsis, kas mul oleks abi vaja. Einoh, kes mind natuke rohkem teavad, siis tavaolukorras oleksin ma abist keeldunud ja öelnud masaanisehakkama. Korduvalt saanud ju. Ainult, et bussist maha jäänud ja siis on Kiku tahtnud mind peajagu lühemaks teha.

Igatahes tänu sellele heale prouale saime me lõpuks õigele bussile ja vaata raiska, bussijuht ei valetanudki, see too teine buss seisiski täpselt esimese bussi taga, mitte aga küljel, ees, all või üleval, vaid taga. No täitsa kohe nagu ime. Hakka või inimesi taas uskuma. Kui ma Tartu bussi astusin, siis tervitasin kergelt naerdes bussijuhti ja bussijuht muigas mulle vastu. Hiljem sain veel jupp aega mõelda sellele, mismoodi kaks bussitäit rahvast sai tasuta meelelahutust jälgida. Hakka või piletiraha küsima ma ütlen :D

Eelmise nädala neljapäeval istusin Tallinnas kella 11 Pärnu bussile. Olin päev varem õega kokku leppinud, et tuleb mulle vastu, et tulla minuga kaasa Töötukassa juhtumikorraldaja juurde ning ühtlasi aidata mul hiljem üles leida Kilingi-Nõmme buss. Ma siiani olen muidu ikka iseseisvalt, ilma kõrvalise abita,  juhtkoeraga Pärnu linnas liigelnud, aga kes pole veel kursis või viimasel ajal Pärnu kesklinna sattunud, siis võtke teadmiseks, et Pärnu bussijaam on üles kaevatud, kuna sinna hakati ehitama uut kaasaegset bussijaama hoonet. Ma olen ausalt öeldes seda hetke juba ammuilma oodanud, kuna praegune hoone on ajast ja arust ning viimased aastad on see asutus täitnud pigem haisvate pompsude varjupaiga funktsiooni. Lisaks kõigele sellele on see praegune hoone paljudele ka ligipääsmatu (näiteks lapsevankritega vanematele või ratastooligatele). Ainus, mida ma ei oodanud, on need "imelised" ümberkorraldused busside väljumisplatsidega, kui nii üldse saab öelda - bussid väljuvad põhimõtteliselt suvalistes kohtades.

Kui ma nüüd õigesti aru sain, siis ainus kindel asi on see, et mitte miski pole kindel.Aa, see on ka vähemasti paigas, et saabuvad bussid peatuvad kindlas kohas, aga väljuvad nii nagu taevaisa juhatab. See siis ka põhjus, miks õde pidi mulle vastu tulema ja mulle n-ö oma silmi laenama, et ma hiljem kindlalt ikka bussile saaksin.

Jõudsin siis mina Pärnusse, viskasin crossbagi üle pea, kahmasin läpaka kaenla alla ja haarasin Janetil rakmetest ja kobisin bussist välja. Astusin paar sammu ukseaugust eemale ka, no et ma ei ummistaks eneseteadmata väljapääsu ja jäin targalt ootama. Ootama, et rahvas hajuks ja et õde näeks kus me Janetiga seisame. Inimesed jooksidki suht kärmelt igas suunas laiali, aga meie seisime Janetiga endiselt sealsamas - õde ei kuskil. Mõtlesin, et kahtlane värk ja otsustasin, et helistan ja uurin, et kus kaugel on. Kookisin telefoni kotist välja ja märkasin, et ohoo, õde on mulle umbes pool tundi tagasi helistanud, aga kuna ma bussis lasin silma looja, siis ma loomulikult ei kuulnud. Õde oli õnneks sõnumi ka saatnud, kus seisis "Kallike, ma ei saa täna Sulle kahjuks vastu tulla. Karin". Kuulasin sõnumi kohe täitsa kaks korda läbi, sest no ma ei uskunud oma kõrvu. Korraks tekkis nõutus, et mis asja ma nüüd edasi teen. Ma olin nii väss, et üldse ei võtnud vaevakski jälgida, et kuidas ja kuhu buss bussijaama sisse sõites pööras. Püüdsin siis korra seistes ümbritsevate helide abil asukohta määrata, aga kõik oli nii võõras.

Otsustasin mõned meetrid edasi liikuda, või siis tagasi, ega mina ei teadnud ka antud hetkel päris täpselt, mis on edasi ja mis on tagasi. Kui mul tavaliselt sellistes ootamatudes olukordades ei tõmba mõistust lukku, siis seekord oli selline ootamatus minu jaoks niivõrd ehmatav, et ma jooksin täiesti kokku. Mu peas valitses totaalne kaos. Mul läks isegi see meelest ära, et mul on taskus nutifon, mille abil ma saaksin end positsioneerida. Kuna mul endal mitte ühtegi mõistlikku lahendust pähe ei karanud, siis helistasin Joosepile ning vuristasin peaaegu et ühe hingetõmbega, et näe õde pidi olema mul vastas, aga ei ole ja mul pole õrna aimugi, et kus paiknen ja kuidas ma pärast üldse koju saan, kui ma ei tea, kust Nõmme buss väljub ja ma olen endast praegu nii väljas, et ma tahaksin vist nutta :D

Joosep oli vana rahu ise ja teatas stoiliselt,et ma natuke ootaksin ja püüaksin rahuneda ja et ta helistab mulle paari mintsa pärast tagasi. Lõppu lisas veel, et ma püsiksin paigal. Tema korraldust püsida paigal ja kannatlikult oodata, ma muidugi rikkusin, sest minu arvates on pläss lihtsalt ühe koha peal passida ja oodata päästmist. Ma andsin Janetile vabad käpad ehk korralduse liikuda kuhu iganes ta soovib ja arvab, et me võiksime minna. Janet alguses oli veidi kõhklev, kuid mõnekümne meetri pärast võttis sellise tempo üles nagu teaks täpselt, kus me oleme ja kuhu peaks minema. Mina olin endiselt täiesti mustas augus. Lõpuks helistas Joosep tagasi ja palus, et ma ütleksin, mis oli minu viimane asukoht, mida ma kindlalt tean, et kus olin. Selle peale läksin ma veits äksi täis, sest no mis mõttes viimane koht, mida ma kindlalt tean!? Kui ma teaksin, siis ma poleks helistanud ju. Pärnu bussis olin viimati ja enne seda Tallinnas - on abi või!? :D Joosep vastas selle peale ainult "Okei!" ja uuris edasi, et kas ma olen ikka seal samas, kus ma bussist välja astudes olin. Aga no loomulikult mitte. Ma olin juba mitusada meetrit kuskile suunas Janeti järgi lohisenud.

Lõpuks, ma ütlen lõpuks, lõi mul mõistuse klaariks ja äkitselt mul plahvatas, et asi, mida ma oma ihukätega hoian ja mille abil ma suhtlen Joosepiga, pole ju mingi suvaline klots,vaid tehnikaajastu nutividin, millega saab rohkem teha kui lihtsalt helistada. Kui mulle lõpuks see pärale jõudis, pobisesin Joosepile, et davaika, ma helistan paari mintsa pärast ise tagasi. Nii ma võtsingi siis oma BlindSquare äpi lahti, mis teatas rõõmsalt, et ma olen põhimõtteliselt Port Arturi lähistel, ainult et üle tee. Halleluuja, ma olin päästetud! :)

Ja põhimõtteliselt sellega minu linnaseiklused koos paanikaosakonnaga lõppesidki. Sain Töötukassas kenasti käidud ja pärast kutsusin endale õetütre ka veel appi, kes aitas mu hiljem õige bussi peale ja sõit võiski kodu poole alata. Aga bussis juhtus veel üks intsident...
Kuna linnas oli bussi väljumiseni aega, siis otsustasin poest läbi lipata ja koju, nälgivale mehele, natuke söögikraami osta. Kuid bussis juhtus selline lugu, et kui minu peatus hakkas lähenema ja ma valmistusin püsti tõusmiseks, siis ma korraks lasin toidukotist lahti, no et veidi oma jopet kohendada, kuid just sel samal momendil tegi buss manöövri ja mu pilgeni täis topitud toidukott lendas mööda bussipõrandat laiali. Ma veel ostsin koju maiustamiseks maasika-jogurtiplaadikooki, mis samuti mööda põrandat laiali lendas ja mitte lihtsalt põrandale, vaid tagurpidi. Great sucsess! Noortel oli muidugi palju nalja, kes bussi tagaotsas hängisid. Keegi muidugi neist või teistest kaasreisijatest appi ei märganud tulla ja nii sõitis buss minu õigest peatusest mööda. Järgmiseks peatuseks ehk lõpppeatuseks sain ma enam-vähem oma nodi bussipõrandalt kokku kraabitud. Äärepealt oleks taluvõi jäänud kahe silmavahele, aga õnneks astusin ma sellele elegantselt kannaga peale. Seega, lõpp hea, kõik hea ja ma pistsin oma laiaks litsutud võipaki ka kotti tagasi :D

Sain täna oma meilipostkasti kirja, kus kutsuti inimesi reisile Itaaliasse, mis on just spetsjom pimedatele mõeldes planeeritud ja organiseeritud. No et keskendutakse rohkem kompimisele, nuusutamisele, maitsmisele ja kuulmisele. Ma lugesin antud meili sedasi pooldiagonaalis läbi ja jätsin ootele, et seda suts hiljem, peale päevaseid toimetusi, uuesti lugeda ja võib-olla isegi antud võimalust ka kaaluda.

Täna ühtlasi külastasin ka dermatoloogi, kuhu ma oma aega kannatlikult pool aastat olin oodanud. Kusjuures äärepealt oleksin tänu oma temperamendile aja tühistanud, kuna ma suutsin eile niivõrd...ee, ma ei teagi, mis see õige sõna oleks...ärrituda? Igatahes ühel momendil jooksis mul juhe totaalselt kokku, et mul oli hetkeks kõigest täiesti poogen, kuid õnneks sai kaine mõistus ruttu taas võimust, enne kui oleksin millegi idiootsega hakkama saanud.

Hommikul sheivisin siis enda intiimpiirkonna ära ja õngitsesin pesusahtlist kõige uuema ja ilusama pesu välja, no et arsti juures end maksimaalselt mugavalt ja hästi tunda. Riiete valimise juures tekkis mul küll korraks dilemma, et kas panna kleit, püksid / seelik ja mingi topp, kuid lõpuks otsustasin siiski kleidi kasuks, sest mulle tundus, et kui mul oleksid püksid jalas, siis see lahtiriietumine oleks palju piinarikkam ja ebamugavam, aga kleidiga on lihtne- siuhti üle pea ja oledki paljas. Minu paanikaosakond oli muidugi täiesti asjatu, sest mul oli kohutavalt tore ja sõbralik tohter, kes koheselt oma olekuga minusse enesekindlust süstis ja mul polnud vähimatki probleemi end siit ja sealt, kus iganes vaja, näidata. Hea uudis on see, et mul pole mitte ühtegi halvaloomulist sünnimärki ja arst suisa kohe kiitis mind, kui teatasin, et tulin sünnimärke kontrollima. Põletushaava ja villide kohta ei öelnud ka miskit erilist, vaid ulatas mulle käsimüügil oleva ravimibrošuuri, mida soovitas siis 2-3 korda päevas peale määrida. No ja kuna mina pole mingi lahja vennike, siis oli mul varnast kolmaski mure letti laduda ehk valged laigud. Põhimõtteliselt öeldi mulle, et ma ei pea nende laikude pärast sugugi muretsema, et need tulevad ja lähevad ning pigem on seotud tõesti stressi ja pingetega. Tähelepanu tuleks neile siis rohkem pöörata, kui need laigud muutuvad roosakaks või hakkavad punetama või ketendama, aga no kuna mul nendest eelnimetatud asjadest ühtegi pole, siis peale ühe shampooni, mis küll on peanaha ja juuste pesemiseks mõeldud, kuid võib ka keha pesuks vabalt kasutada, ma muud soovitust ei saanudki.

Aga kui teil tekkis nüüd küsimus, et mismoodi on seotud omavahel postituse pealkiri "Aromaatne päev" ja selle sisu, siis kohe teen väikese ülevaate.
Hommikul köögis ringi siiberdades tundsin sellist roiskunud lõhna, ma ei ütleks, et see oleks olnud konkreetne hais, aga selline kergelt ebameeldiv lehk oli õhus. Esimese loogilisena tunduva asjana nuusutasin ma kraanialust kappi, sest seal me hoiame prügikasti ja nii ma kahtlustasingi, et äkki vajab prügikast kiiremas korras välja viimist, aga seal oli kõik jokk. Eelmisel õhtul olin mädanevad tomatid ja käärima läinud õunad ka minema visanud ja seega selles ei saanud ka asi olla. Aga no kuna mul ei olnud aega seal poolt päeva jäljekoera mängida, siis jätsin asja sinnapaika.

Linnas sain õetütre Jaanikaga kokku, kelle ma kutsusin endale appi, kuna Pärnu haigla registratuuris on järjekorrasüsteem, mis on vist pea igas polikliinikus ja pangas. No et võtad numbri ja ootad aga rõõmsalt oma aega. Kõik on väga viks ja viisakas, aga selle juures on tibatillukene probleem. Ma olen täiesti võimeline täispimedana, juhtkoera abiga, iseseisvalt haiglani jõudma, registratuuri üles leidma ja kui väga hästi läheb, siis ka järjekorranumbri endale hankima, aga vot kui see numbrikõll kõlab üle ootesaali, siis minul pole halli aimu ka, et kas see kõll oli nüüd mulle mõeldud või pean veel 16 teise patsiendi järgi ootama. Loomulikult jääb üle variant küsida kaaskodanikelt, aga no siin on jälle väga palju muid nüansse.
1. Ma leian abivalmi inimese, kuid paraku on tolle inimese järjekorranumber enne mind ja seega peab ta mingil hetkel minu kõrvalt lahkuma, tuues mu taas tagasi algseisu;
2. Ma leian inimese, kes mulle ise lahkelt abi pakub, kuid tavaliselt kipuvad need inimesed olema kohutavalt uudishimulikud ja tüütud. Nad haaravad mu turvaliselt oma haardesse, kirjeldavad polikliiniku interjööri ja haiglaselt väljanägevaid inimesi,vahepeal teeb nii möödaminnes ka ülevaate oma haigus- ja eluloost  ja ei lahku mu kõrvalt enne, kui on mu turvaliselt kodubussile saatnud ning üllatusena ei tuleks mulle ka see, kui hiljem selgub, et tegu on sootuks vale bussiga;

Seega, seni kuni ei ole need järjekorrasüsteemid häälliidesega varustatud, siis ma eelistan taolistesse hiiglasliketesse asutustesse nägija endaga kaasa haarata. Kuigi jah, pean tõdema, et olen asjaolude sunnil pidanud ka täiesti üksi hakkama saama.

Kui  kesklinnast Jaanikaga bussi peale ronisime, siis tundsin momentaalselt, et see transport on hapnikust tühjaks hingatud.Ja vähe sellest, et bussis valitses oht hapnikupuuduse kätte lämbuda, oli seal tunda higi- ja kusehaisu. No ja kuna mina ümbritsevat keskonda ei näe, siis vahepeal tekkis küll kuri kahtlus ja sarnane tunne, nagu ma sõidaksin praegu Tallinna Kopliliinide trammil koos alkassidega. Tagatipuks tungis mu ninna kirbe okselehk, mis Jaanika sõnul tuli minu eesseisvalt kodanikult. Ma pole muidugi selline inimene ka, kes alati kõik vaikselt ära kannatab, vaid ma prauhti otse küsisingi Jaanikalt, et mis okselehk see on ja kas tunneb ka või on asi ainult minu ülitundlikus ninas. Ma ei mõelnud miskit paha, aga suuretõenäosusega too haisev inimene ka kuulis minu viginat ja märkas mu ninakrimpsutamist. Ma ei tea, mis eriline transport see oli, aga tõesti vägisi tekkis tunne, nagu ma oleksin kuskile väljaheidete transportvagunisse sattunud. 

Vähe sellest, et kogu ümbritsev maailm täna lehkas, siis Janet otsustas ka polikliiniku liftide ees roopa panna. Ma ei tea, mis tal hakkas või kas sõi heinamaal miskit jama endale sisse, kui lasin ta jooksma, kuigi see viimane variant on kõige tõenäolisem. Aga no ma ei põe, sest meditsiiniasutuses ikka juhtub. Kellel oksendab laps või kellel lööb põhja alt ära või mis iganes. Kuna meil polnud kummalgi midagi sellist kaasas, millega seda jama kokku kraapida, siis läksime andsime infoletti teada ja koristaja saadeti kohe peale olukorda likvideerima.

Koju jõudes tohkendas Joosep miskit köögis, mis minu jaoks oli veits tavatu, kuna ta väga sageli sinna tohkendama ei satu. Kuid selgus, et ta oli seal natuke korda löönud ja lehka likvideerinud ning korteri tuulutamise käigus minu orhidee teise korruse aknast alla kukutanud :D
Tahate ka siis teada, et mis see lehkas seal köögis?
No meil naabrimees on jahimees, kes aeg-ajalt toob Pythonile kitseliha ja no viimati tõigi mingi nädal tagasi. Mina arvasin, et Pythonil on need kondid juba ammu unustatud, läbi seeditud ja välja kakitud, aga EI! Joosep kohe ei andnudki neid Pythonile ja siis unustas sootuks need kondid koos lihaga kuskile kööki. No ühesõnaga kuskile, kust mina ei oska otsida ega vaadata ning see siis roiskuski seal vaikselt omaette. Aga ega sellega veel lugu lõppenud... Joosep mõtles, et tema koer on niivõrd ränk, et kannatab roiskunud liha ja konte süüa küll ja söötis kogu selle kammajaa Pythonile rõõmsalt sisse, kuid mõned tunnid hiljem oksendas Python selle täies mahus välja.

HOIATUS! Ma räägin nüüd miskit eriti rõvedat ja kui te parasjagu sööte või olete niisama elava kujutlusvõimega, siis no parem ärge lugege, ausalt!

Igatahes Joosep laseb tavaliselt Pythonil oma okse ära süüa ja ühe korra oli isegi nii, et Python sõi mingit jama väljas ja kui tuppa jõudis, siis pani loomulikult toas roopi, sõi oma okse ära, siis oksendas uuesti välja, sõi uuesti ära ja oksendas uuesti ja niimoodi kolm tiiru järjest. Ausalt, ma oleks ise tahtnud sinna samma kõrvale ketti panna. Aga no ega täna eelnevatest kordadest väga ei erinenud, sest samal ajal, kui ma diivanil istusin, siis lihtsalt ühel hetkel Python väljutas kogu oma sisikonna diivani ette ja see lehkas nagu konkreetne pask. Päriselt, see oli sellise haisuga, nagu Python oleks läbi suu s*ttunud. Aga no teda ennast see sugugi ei häirinud, vaid kugistas selle aga uuesti endale sisse. Ma kartsin, et ma suren ära selle haisu kätte või halvimal juhul saan ajukahjustuse!

Kui kogu sellest okserallist oli möödas paar-kolm tundi, siis otsustasin mina, et ma teen väikese uinaku, kuid kui olin just kõige magusamasse unne suikumas, kuulsin ma kuidas Joosep Pythoni elutoast kibekähku ära lohistas, sest tüüp hakkas uuesti roopama. Joosep lohistas tüübi vannituppa, kuna seal on meil kivipõrand ja siis Joosepi sõnul ei riku see põrandat, et palju rängem oleks, kui kõiksugu vedelikud laminaadile satuksid. No mul ausalt öeldes oli tegelikult suht poogen, sest ideaalis oleks ma eelistanud, et roopaks üldse õues, teise variandina esikus ja viimase variandina vannitoas. Ma olin nii äksi täis ja sädistasin õhku ahmides, et kui rõve see on, kui koer oksendab seal ruumis, kus mina end pesen. Ruum kus ma tulen duši alt ja olen värske ja puhas ja siis on enne seda koer seal täiega roopand. Ja kogu seda minu kiiret, energilist, rahulolematut, õhku ahmivat ja jõuetut jutuvada saatis samal ajal taustal Pythoni läkastamine ja röhitsemine vannitoas, mille peale Joosep lihtsalt prantsatas naerma ja ütles, et ärgu ma ajagu teda naerma.
"Mis mõttes naerma? Mul pole üldse naljakas, ma olen täiesti kohutavalt häiritud ja ma tunnen kuidas ma praegu närvi lähen!"
"Ma ei saa olla tõsine, kui Sa sedasi räägid, Sa oled lihtsalt nii naljakas ja Su jutt on ka naljakas," lagistas Joosep südamest naerda.

No vot ja nüüd ma jõuan tagasi selle meili juurde, kus pakuti erakordset võimalust kogeda reisil maitseid, lõhnu, kuulmist ja kompimist, siis peale tänast päeva... Ausalt, ma EI taha. Mu limiit on kõiksugu lõhnade ja häälte osas täiesti  ületatud! Mitte, et keegi vägisi mind reisile viiks või saadaks, aga lihtsalt- ma EI taha!

PS. Sellest tuli nii kohutavalt pikk postitus, et vahepeal jõudis isegi kuupäev vahetuda, aga igatahes arstil käisin ma ikka 23. augustil ja tegelikult tahtsin ma PPS-na märkida, et mul on täpselt kuu aja pärast sünnipäev! Nii et hakake aga mulle kingitusi varuma :P Kusjuures ma olen 23-25. september suure tõenäosusega üksi, niuks. Nii et mul oleks vaja hääästtiiii palju kingitusi, mida ma saaksin kurvastuse peletamiseks ja lohutuseks terve nädalavahetuse avada :D

PPs. Jaa, olen teadlik, et see postitus on juba kaks kilomeetrit pikk, aga ma lisan siia lõppu endast kaks pilti, mis Jaanika minust bussis tegi, kui Kilingi-Nõmme sõitsime. Ta nimelt punus mulle sõidu ajal vot sellise sonksi ;)

Kuna ma reedel jäin Pärnu bussist maha, siis olin sunnitud laupäeva hommikul ärkama kell viis, et jõuda kella seitsmesele väljuvale bussile. Ma püüan viimasel ajal endale Jossi tungival soovitusel sisse kodeerida harjumust, et paneksin õhtul endale riided valmis ja muu träna, mida pean kaasa vedama. See on siiani toiminud enam-vähem sujuvalt, kuigi on olnud ka mõningasi tagasilööke. Nimelt õhtul võib mul olla riiete osas üks eelistus ja hommikul uniselt juba lausa kategooriliselt teine ning loomulikult ei tohi unustada meie imelist Eestimaa muutuvat ilma.
Kuna nii vara linnaliinid ei sõitnud, siis pidin jalgsi bussijaama minema ja võtsin suhteliselt rahulikult seda minekut, kuna olen kümneid kordi seda sama teed käinud ja üle 30 minuti pole ma sellel marsruudil veninud. Kodust astusin välja 6:20 ja kui olin Tasku valgusfoori punase tule taga seismas, siis mõtlesin igaksjuhuks uurida, et palju kah kell on. Ma pidin südari, infarkti, insuldi, krambid, külma- ja kuumahood üheaegselt saama, sest kell näitas ei vähem ega rohkem kui 6:57.
Lõpuks läks see nõme valgusfoor roheliseks ja ma panin jooksuga üle ja edasi ka jooksin. Mulle ei meeldi joosta, olen seda korduvalt maininud ja laupäeva hommikul meenus mulle veel üks põhjus miks mulle ei meeldi joosta - ma ei näe kuhu ma jooksen. Tegelikult ka, võite ise järgi proovida, et võtate näiteks kellegi sõbra või elukaaslase käevangust kinni ja siis jookske silmad kinni...kaaslasel siis soovitatavalt ikka silmad lahti. Jookske kuskile sinna, kus Sa ei tea, et milline teeolustik on ootamas, sest pimedana on isegi väikesed teetõusud- ja langused väga olulise tähtsusega, kuna mõjutavad jooksurütmi.
Õnneks oli minu jooksmisest kasu ja ma napilt jõudsin bussile. Ma oleksin ikka väga bist off olnud, kui mu jooksmine oleks tühja läinud.
Sain isegi endale istekoha, kuna üks lahke naisterahvas pakkus, et ma võin Tema kõrvale, akna alla, istuda. Natuke rääkis minuga juttu ja uuris juhtkoera kohta ja kuna mul on ikkagist eesmärk ühiskonda juhtkoertest teavitada, siis vastasin proua küsimustele. Antud proua läks Viljandis maha ja mõtlesin, et nüüd ma saan lõpuks ometigi magada, sest ma olin täiesti läbi omadega ja pooleteise tunnine uinak oleks mõjunud superhästi. Kuid eii, Viljandis tuli uus proua peale...selline maaproua, kes lõhnas natukene hapuks läinud piima järgi ja ma üritasin uinuda, silmad olid mul juba kinni, kui äkki hakkab proua minuga rääkima. Ma mõtlesin, et mis mõttes, kas Ta ei näe, et ma üritan magada? Igal inimesel on minu teada mingi oma privaattsoon, kuhu Ta ei soovi teisi. Ütleme nii, et kui bussis on nagunii äärmiselt kitsad olud ja kõik on otsapidi üksteise privaattsoonides, siis pole ausalt vaja  veel lisaks hakata minu hapniku ära tarbima. Vabandust, ma tõesti ei soovi. Mulle ei meeldi bussis võõrastega lobiseda. Parema meelega magan, sest kui kõik on ümberringi pime ja buss mõnusasti õõtsutab, siis tuleb see uni lausa sunniviisiliselt.
 Mul oli siis au kuulda kogu proua päeva tegemistest, et kui mitmel surnuaiale Ta peab Pärnus minema ja võib juhtuda, et täna õhtul ei jõuagi koju, aga Tema on nii mures: "Minu kaks kiisut, üks on paks ja teine kõhna, jäid koju ning teate see kõhna kiisu on ainult luu ja nahk. Tal on midagi kurguga lahti, sest kui üritab toitu neelata, siis tuleb sellist imelikku häält. Käisin veterinaari juures ka ja ma nõudsin röntgenit, aga nemad tegid ainult vereanalüüsi ja ultraheli, aga kurku ei vaadanud üldse. Ma pole rohkem läinud kliinikusse, ma nüüd toidan oma kiisut maksa tükikestega ja ühe korra tegin Talle isegi klistiiri, aga see ei aidanud."
"Stooooopp! Ma ei taha rohkem kuulda!" karjusin ma mõtteis.
Proua jätkas: "Ma palusin Taevaisalt, et annaks mu kiisule pikemat eluiga, aga ma nüüd ei tea kas see palve oli ikka õige tegu, sest kiisuke nii piinleb. Mina ei pane kiisut magama, sest seda õigust pole meile kõrgemate jõudude poolt antud." Mulle tundus juba, et proua hakkab nutma, kuid siis kogus end ja vahetas teemat: "Teate, mina elasin kunagi Tallinnas ja siis ma viisin ka ühe keldriakna juurde kiisudele süüa ja ükskord võtsin isegi ühe kiisu sealt endale, kuigi olin endale lubanud, et rohkem ma ei võta, sest korterisse ei mahu nii palju kiisusid. Ma päästsin ka Tallinna turu juures elavad kiisud, see uus omanik oli nii ükskõikne...üldse ei armasta loomi ja tahtis kassid turult ära viia..."
And so on...lisaks Rääkis kuidas Ta on aastaid hommikuti poole viie ajal  (et keegi ei tuleks sõimama) kodutuid kiisusid toitmas käinud. Proual läks jälle hääl väga nutuseks ja mina mõtlesin oma peas ainult, et palun ära hakka nutma, ma ei oska siis Sinuga mitte midagi peale hakata.
Lõpuks saabus ka see kauaoodatud Pärnu ja ma pääsesin värske õhu ja linnulaulu kätte. Oma tegusa päeva pidasin kenasti vastu, kuid täna olen ma praktselt terve päeva lihtsalt maganud. Mul lihtsalt on selline füsioloogia, et kui üks öö ja päev on äärmiselt vähese une ja suurte tegemistega, siis ma pean kohustusliku vaba päeva võtma, sest ma lihtsalt olen muidu nagu tühjaks pigistatud sidrun.

Eile õhtul vurasin taas Kilingi-Nõmmest Tartusse ja nagu viimasel ajal tavapäraseks on saanud, siis lisaks vasaku käe otsas olnud juhtkoerale, olin ma taaskord ülekoormatud kodust kaasa pandud kompsudega (loe: läpakas, triiki täis seljakott ja kilekott koos hää ja parema koduaia kraamiga).

Bussi sisenedes maandusin kohe esimesele pingireale, no et oleks ikka hea esiaknast välja vahtida ja imelist Eestimaa loodust nautida (ma ei ole vahepeal nägijaks saanud, lihtsalt sarcasm is my 2nd language).

Viljandisse või tegelikult ükskõik, millisesse linna sisse sõites on alati tunda, et oleme suuremasse asulasse jõudnud, sest need augud on lihtsalt meeletud. Kuid bussijuhtidel on vist juba kõikide linnade suuremad augud pähe õpitud, aga vot maandteeremontidega on keerulisem lugu. Enne Tartut, Puhja kandis, saime ka natuke järjekorras seista, kuna umbes paari kilomeetrine asfaldriba oli üles kakutud. Järjekorras oodates pistsin käe kilekotti ja otsisin endale ajaviiteks Kiku jaoks korjatud hapuoblikaid.Krõmpsutasin siis isukalt oblikaid ja mõtlesin endamisi, et küll bussijuhtidel on ikka närvesööv amet.

Linnadesse sisse sõites muutuvad teed üüber auklikeks, tänavad on bussiga manööverdamiseks liigagi kitsad, talvel ja varakevadel on teed lume-lörtsi-soola-jää massist libedad. Sügisel on asfalt taas märg ja seetõttu ka libe. Tunduks nagu suvi oleks bussijuhtidele kõige mõnusam aeg, kuid... Kohe, kui maandteed saavad kuivaks, hakatakse pikemalt aega kulutamata vana asfalti üles kakkuma ja auke paikama. Kui hea õnne läbi leiab suvisel maandteel mõne remondi- ja auguvaba sõidutee jupikese, kus oleks täitsa mõnus ja rahulik reisijaid sõidutada, ilma, et buss koguaeg krigiseks ja logiseks , siis on garanteeritud, et sel hetkel kallab taevast paduvihma või sirab  päike bussijuhile otse silmaauku...mmmõnus!

Või siis aastaringne probleem on ka purjutanud, pahurad ja õigustnõudvad reisijad, pissipausi nõudvad, imelikult lõhnavad või haisevad reisijad. Viimastele peab veel üritama selgeks teha, et kui Sa haised nagu oleksid nädalaid endale püksi sirtsutanud, koormate viisi higistanud ja tiba vägijoogiga liialdanud, et pidades silmas teiste reisijate heaolu ja huve, siis ei saa Sind bussi lubada. Selle peale muidugi kodanik ei vasta aa okei, pole hullu, yolo, vaid siis saab bussijuht rämeda verbaalse sõimu osaks, et milline südametu lurjus ta on.

Mnjah, vahepeal pistsin veel päris mitu oblikat suhu ja muudkui mõtlesin ning mõistsin, et mul just tõusis austus veelgi rohkem nende bussijuhtide vastu, kes alati reipal ja rõõmsal häälel tervitavad igat reisijat, on abivalmid ja sõbralikud.

Kahjuks pole aga kõik bussijuhid sellised rõõmsameelsed ja vastutulelikud, vaid esineb arvestav hulk ka pahuraid, tigedaid ja õiendavaid bussijuhte. Kuigi kirjutasin eespool nende rasketest tööülesannetest, siis minu arvates ei õigusta mitte miski seda, kui korralik ja viisakas reisija palub näiteks Pauluses peatust, siis bussijuht vastab tülpinul häälel: "Jaajaah, saate-saate oma peatuse", mis kõlab nagu, et jätke mu koormatud hing ükskord ometigi rahule, ärge tülitage mind oma nõmedate küsimustega ja veel parem, ärge üldse sõitke bussiga.

Kui mina lähen bussi, siis minu jaoks on äärmiselt oluline, et bussijuht minu tervitusele reageeriks, sest see on ainus märguanne mulle, et bussijuht on ikka olemas. Mul oleks nagu imelik edasi kõneleda, kui ma pole kindel, et ma õhuga ei suhtle. Ükskord oli eriti akward olukord. Läksin mina bussi, tervitasin, kuid vastust ei tulnud, mille peale ma pöördusin bussis olnud reisijate poole, et teada saada, kus bussijuht on. Selgus, et bussijuht oli täitsa sealsamas, ma mõtlesin, et okei, ma siis küsin oma 0-pileti ära. Hetk hiljem kuulsin kuidas mulle aparaadist pilet välja suristati, rebiti ja sirutasin käe välja, et bussijuht saaks selle mulle pihku pista, aga mitte midagi ei juhtunud. Kusjuures, ma mainisin juhile, et olen pime ja et ulataks pileti mulle otse kätte. Kuid sain aru, et bussijuht ei suvatsegi piletit mulle ise ulatada ehk vastu kätt panna ja seega üritasin siis ise kobamisi bussijuhi kätt riivata. Õnneks see ka mul õnnestus. Läksin veidi hämmeldunult, kuid rõõmsa ja õnnelikuna istuma, sest sain ikkagist pileti kätte. Kuid, kui tuli järgmine reisija, siis ohoo, mis ma kuulsin...bussijuht täitsa oskas sulaselges eesti keeles kõneleda. Seda lausa viisakalt ja sõbralikult, kuid ilmselgelt mitte minuga. Aga noh never mind, pimedatega polegi tarvis suhelda, sest ega vähe sellest, et pimedad ei näe, ega nad siis ei kuule ka ju. Neid juhtumisi on nii palju erinevaid, et pimedad võiksid lausa raamatu välja anda pealkirjaga "Juhtumisi bussis".

PS. Kiku sai ka ikka mõned oblikad :D

Kes pole veel üledoosi saanud minu postitustest, siis võite täiesti rahulikud olla, sest täna on see päev, mil see juhtub. Ma nimelt otsustasin olla nüüd maru tubli ja kirjutada kõik ootel olevad postitused ühte postitusse kokku.
Alustan kronoloogiliselt kõige vanemast:
1. Jätkulugu sellest, kuidas ma peale üheksat aastat diskotamas käisin. Mälu värskendamiseks saate eellugu lugeda siit. Kusjuures ma ei plaaninud järjeloo kirjutamist, kuid kuna paar inimest oli ikka suht pettunud, et lugu nii ootamatult lõppes (kuigi minu meelest see oligi loo point), siis lubasin, et tuleb ka jätk, ehk lugu selle kohta, mis diskoteegis sees juhtus ja millised olid minu muljed peale üheksat aastat.
Ütleme nii, et see, kes mõtles välja sellise hüüdlause nagu Eesti mees on tantsulõvi, siis see on täielik pull shit...vähemalt minu väljavalitu küll ei tantsi. Kuigi tegelikult võiks, sest ma olen Joosepit küll tantsimas "näinud" ja Tal on mega hea rütmitaju. Ma tõttasin nüüd natukene sündmustest ette,sest alustuseks tahtsin hoopiski küsida, et mis värk nende broneeritud laudadega diskoteegis on? Lähme klubisse ja praktselt iga laua peal ilutses silt "broneeritud". Miks küll? Kas tõesti siis terve õhtu istutakse oma bronnitud lauas ja valvatakse oma lauda nagu see oleks viimane ning mitte keegi teine ei tohi sinna oma klaasikest toetada.
Disko ei tahtnud alguses kuidagi käima minna, sest elasime Joosepiga olukorda sisse ja rahvast oli ka alguses veidi vähevõitu.
Õhtu jooksul me Joosepiga alkoholi ei tarbinud, aga mingi hetk tekkis soov miskit rüübata ja ostsime lihtsalt kummalegi tooniku (sest ma sain täpselt samamoodi teada nagu Mac, et toonik ei sisalda alkoholi). Lugesin Joosepile veel sõnad peale, et ma tahan kindlasti oma tooniku sisse ka apelsiniviilu, kuid Joosep vedas mu endaga baarileti juurde kaasa.
Baarileti ääres seistes ei suutnud baarmen vist kohe oma silmi ja kõrvu uskudagi, kui häguste pilkudega purjutajate vahele oli ära eksinud ka kaks kainet pidulist. Edastasime siis oma joogisoovid ja baarmen uuris, et kas soovin punast või valget toonikut, aga kuna ma polnud punasest toonikust midagi kuulnud, siis üritasin oma wtf näoilmet peita ja tegin maru teadja näo pähe ja ütlesin, et loomulikult punast. See oli kusjuures väga maitsev...selline Fanta maitsega.
Pidu kulges siis nii, et seisime seina ääres, rüüpasime oma toonikut ja vahepeal üritasin Joosepit tantsima keelitada, kuid seda täiesti tulutult...isegi villase rahvamustriga suur turske onu, kes kandis vanaisa retrosid paksude klaasidega prille ja kes vihtus tibutantsu tantsida, ei suutnud meelitada Joosepit tantsupõrandale oma tantsuoskusi demonstreerima.  Ainus edusamm oli see, et baarileti juurest mööda seinaäärt nühkides liikusime step by step tantsupõranda äärde ja mina sain siis natukenegi lõpuks tantsida...selle vahemaa läbimine võttis aega kõigest tagasihoidlikud 2h.

2. Lugu sellest kuidas me Lindale sünnipäevaüllatuse tegime ja Ta nutma ajasime. Selle looga on nüüd kõige keerulisem, sest Linda lubas ära solvuda, kui ma ei kirjuta sellest üllatusest detailselt, aga kes neid detaile ikka enam mäletab.
Lindale rääkisime koguaeg, et me ei saa tulla Paidesse, kuna Joosepil on erandkorras laupäeval tööpäev (puhas vale) ja mina sõidan reedel Rakverre (täiesti tõsi). Ma käisin nimelt Sadamasilla kontsertil Rakvere teatris ja kustutamaks Linda viimanegi lootuskiir, siis tegin isegi check in'i, kuid Linda ei vaadanudki FB-sse...nii palju siis väärtustataksegi minu pingutusi.

Kui rääkida Linda kingitusest, siis mul oli alguses mingisugune hullult hea idee, mida võiks kinkida, aga kui selle uudisega Joosepi juurde jõudsin ja kõik Talle välja ladusin, siis oli Joosep veidi pahur ja pettunud, et ma polnud Temaga nõu pidanud...või no tegelikult ma tulingi nõu pidama, aga nagu naistel ja meestel tavaliselt kombeks on, siis rääkisime teineteisest lihtsalt mööda.
Igatahes minu hullult hea kingiidee ei leidnud rakendust (see oli lausa nii hea idee, et ma isegi enam ei mäleta seda ideed), aga jätsin siis kingituse Joosepi hooleks, sest ma sain nii aru, et tahab ise valida Lindale kingituse (loe: sain jälle valesti aru), sest kui kaks päeva enne Paidesse sõitu uurisin kingituse kohta, siis mõlemad olime mök-mök.

Lõpuks võtsin siis kingituse sebimise enda peale ja lilled jäid Joosepile. Kuid eks mul olid kindlad nõuded ka lillekimbu kohta. Kindlasti pidi lillekimp olema ettetellimisega, soovitavalt kollased gerberad ja et kimbul oleks kaunistuseks peal lepatriinud või liblikad. Linda saigi endale ilusa orhideekimbu ilma lepatriinu ja liblikateta.
Kingituseks ostsin helehalli kaisukaru, kes hoidis oma käppade vahel rohelist valgete mummudega fliisi. Kohe kui seda kaisukat "nägin", siis teadsin, et see ongi see õige. Lisaks tellisin kingipoest Janeti pildiga värvimuutva tassi...see tass oli maru originaalne kingiidee ikka, muig. Peaaegu oleks Linda sellest kingitusest pääsenud, sest see oleks äärepealt katki läinud. Nimelt, kui Mac mind Rakveres bussile saatis, siis asetas kingikoti pingile ja tuul lennutas kingikoti asfaldile ja no hääl oli küll selline, et...ning teades varasemaid kogemusi Maci ja tassidega, siis poleks ma sugugi üllatunud...better luck next time...

21. märtsil startisin mina siis Rakverest Paide poole ja kui muidu on mul ühistransport Eesti sisestel liinidel tasuta, siis paraku mulle ei sobinud mitte ükski kohalik väljumisaeg ning seega pidin Sankt Peterburi bussiga minema, kus pidin ka pileti soetama. Joosep startis Tartust ja kohtusime Paide bussijaamas.
Eeltöö tegime ka muidugi ära...ses suhtes, et uurisime, kui kaugel asub Paide bussijaamast kultuurikeskus, kus pidi Linda lauluvõistlus toimuma, et oskaksime arvestada ajakuluga mis meil kõndimiseks kulub. Oleme alati Lindat norinud, et Paide on küla, kus pole elektrit, talvel ei aeta lund ära, tänavaid ei ole, on ainult viljapõllud ja heinamaa ning kruusateed. Kui Google mapsi lahti võtsime, siis põhimõtteliselt sai meie huumor kinnitust, sest Google väitis, et kultuurikeskus asub 450 meetri kaugusel bussijaamast ja Linda kodu 500 meetri kaugusel. Joosep ütles selle peale, et Paide on kilomeeter korda kilomeeter. Ei, tegelikult on Paide väga armas ja ilus väike linnake...mulle päriselt ka meeldib! :)

Kuigi kultuurikeskuseni oli kõigest 450 meetrit, siis pidime ikka küsima kahelt inimeselt teed, sest no ei suutnud õiget hoonet leida ja kui leidsime õige hoone, siis ei suutnud õiget ust leida...kuid lõpuks saatis meid edu.
Ikka päris uhke ja suurejooneline värk oli see lauluvõistlus, sest kui sisse läksime, siis kohe toodi meile Paide memmede poolt küpsetatud pannkoogid moosiga ja lausa kolmel taldrikul, ehk et kolmas pannkook oli Janetile, millest võib Ta tänaseni ainult und näha.
Lisaks oli kohe aru saada, et Paides juhtkoeri pole, sest väikesed lapsed seletasid, et koeraga ei tohi siin olla ja emad olid kuidagi kohmetud, sest ei raatsinud minu kuuldes lapsele selgitada juhtkoera ja pimeda inimese olemust...vist kartsid mind kuidagi haavata. Ei tea, see on nägijatel selline tundlik teema.

Lõpuks sisenesime ettevaatlikult saali ja jäime rahulikult kontserdi kuulama. Mingi aeg ütles Joosep, et näeb Lindat ja korra vaatas ka meie poole, aga kuna ei osanud meid oodata, siis kohe ei tundnud meid rahva seast ära. Arutlesime omavahel, et see oleks päris naljakas, kui läheb lavale laulma ja alles siis märkab meid ning unustab laulusõnad ära ja hakkab keset lava lahinal nutma. Kuid õnneks või õnnetuseks märkas Lindake meid enne oma esinemist ja seega jäi laval nutmine ära. Ühesõnaga siit saate täpsemalt lugeda, et milline see Linda sünnipäev siis ikkagist oli ja mida tundis-mõtles-ei tundnud-ei mõelnud.

3. See on ausõna viimane lugu ja ma teen hästi lühikese kokkuvõtte sellest. Ma ei hakka mingeid ebaolulisi detaile siia kirjutama, vaid panen siia kirja meie järjekordsed vaimukused.
Ühel märtsikuu pühapäeval käisin Pärnus, kuna Kaisu kutsus. Põhjuseks oli sakslane Danny, kes oli Kaisule külla sõitnud ja plaanis oli teha väike ekskursioon Pärnu linnas. Kõik kulges väga hästi, aga kuna märtsikuus on Pärnu linn suhteliselt vaikne, puud on raagus, poed on pühapäeviti kinni, purskkaevud ei tööta ja inimesi liigub vähe, siis ma koguaeg korrutasin iga nurga peal, et tegelikult on siin ausalt väga ilus, aga ainult suvel...Sa pead suvel tagasi tulema.
Meie trajektoor kulges mööda vanalinna kuni Tallinna väravateni, sealt Vallikäärust jahisadamani ja edasi Pärnu kunagise mudaravilani, milles nüüd pesitseb uhke luksuslik spaa.
Mingi hetk, kui liikusime Kuursaali poole, siis Kaisu rääkis Dannyle, et kuskil siin peaks olema ka lõbustuspark, kuid ma sekkusin ja ütlesin: "Kullakene, seda lõbustusparki pole juba ammu siin."
"Ei ole või? Kui kaua juba siis?" uuris Kaisu imestunult.
"Juba üle kümne aasta..." vastasin ma naerdes.

Mingi hetk uurisin ma Dannylt, et kas Kaisu on Talle rääkinud, et me tegelikult oskame natuke ka saksa keelt. Teatasin siis erilise uhkusega, et mina olen oma teadmised omandanud multifilmidest...Kaisust ei tasu rääkidagi, sest Tema õppis seda saksa keelt koolis lausa teise keelena. Kaisu siis hiilgas oma saksakeelelise oskusega ja ütles sellise pikema lause. Ma siis sädistasin edasi, et ma sain aru, mida Kaisu ütles ja et ma oskan lihtsaid sõnu ise öelda.
Danny ütles siis oma tugeva saksa aktsendiga ja veidi moonutatud häälel: "Hallo! My name is Paul and I'm three years old. Lets learn how to speak German."
"See, I understood that!" hõiskasin ma erilise rõõmuga.
"See oli inglise keeles..." märkis Kaisu teadlikult ja hakkasime südamest üle tänava naerma.

Pika jalutuse lõpetasime restoranis Eedelweiss ja Danny ütles Kaisule, et too on õel, et laseb minul koguaeg tühja kahvlit suhu pista, kuid meile tegi see jällegi nalja ja Kaisu ütles sellepeale ainult: "Enjoy it! It's free show!" (you got that right, baby!)

Minu tänane päev algas mega uniselt. Terve möödunud nädal oli tohutult kiire ja hästi palju käimisi täis ning kuigi ma läksin eile magama poole kümne paiku ja ärkasin natuke enne üheksat, siis hommikul ärgates oli ikka veel selline kudenud tunne nagu ma poleks nädalaid maganud. Laupäeval võiks ju magada ja puhata, kuid ma pidin minema päevasele laululaagrisse.
Voodis ma loomulikult lebotasin viimase minutini, siis omast arust panin maru kärmelt riidesse, viskasin hommikuhelbeid piimaga kõhtu, pesin hambad ja jooksin laulukaaslasega kohtuma, kuhu ma loomulikult ka paar mintsa hiljaks jäin. Toomemäe kõrval lasime oma karvapallid natukeseks jooksma ja siis vudisime edasi kesklinna poole. Jõudsime peatusesse ja täpselt nagu tellitult tuli ka soovitud buss peatusesse. Bussis vahendasin oma kaaslasele muljeid eelmisel päeval toimunud Abi- ja teraapialoomade seminarist ning kui lagistasime naerda, siis astus meie juurde üks naisterahvas, kes tutvustas ennast kui Tartumaa Puuetega Naiste Ühingu juhatajana ja kutsus meid ühele üritusele ja et võiksime ühingusse astuda, kuna selliseid rõõmsatujulisi ja aktiivseid naisi nagu meie ongi neile ühingusse rohkem vaja.
Lõpuks jõudsime Ringteele ja kuigi seal peaks aitama paremaks orienteerumiseks pimedaile mõeldud mummukivid ja uksel olev helimajakas, siis ikka ja jälle suudavad nägemispuudega inimesed nendele ringteedele ära eksida (me oleme lihtsalt nii võimekad), sest ausõna, kõik need ringteed on kummalisel moel ühtemoodi ümmargused...ma ei valeta.Nii me siis käisime ühelt ringteelt teisele ja tegime vähemalt kolm ringi ära...vähemalt! Vahepeal pakkusid meie tublid juhtkoerad ka bussipeatust, et äkki soovime ära koju minna.
Laululaager ise läks hästi ja suutsime täitsa uut taset saavutada. Ainus laul, mis pani seekord ka sopranid vaevlema oli "lihtsa leiva" laul, mis pole sugugi nii lihtne ja kui harjutasime sopranitega oma partiid, siis ei suutnud me laulda sõna "põua vaevad". Me vaevlesime selle sõna (loe: vaevad) käes ja iga sopran laulis omas noodistikus ja vahepeal täitsa U-tuurist puukuuri. Vähemalt oli naljakas! :D
Kui laager läbi sai ja ma õue astusin, siis ei suutnud ma ära imestada, et kui soe väljas on ja milline mõnus selle kevade esimene kevadlõhn (loe: Ülenurme sõnnik) on õhus. Ei, ma ei tee nalja. Kevadeti kuskil Ülenurme kandis väetatakse põlde ja siis kandub sõnnikuhaisu ka äärelinna. Kuid kui tõsisemalt rääkida, siis tegelikult oli ka õhus kevadet ja oli lausa tunda, et õues puhub lõunakaaretuuleke ja päike paitab nii palavalt. Kuid väga pikalt ei saanud me imetleda ja nautida kevadist ilmakest, sest oli taas vaja orienteeruda bussipeatusesse. Sellega läks meil jälle natuke metsa taha. Koerad nimelt otsustasid, et peale laulmist peaks minema elama nüüd koerte seltskondliku elu ja üritasid meid viia kolmanda juhtkoerakasutaja koduukse taha. Meie pahad kasutajad loomulikult ei lasknud sel juhtuda ja siis viidi meid ma ei tea kuhu. Olukorra päästis õnneks armas Ellen, kes on meie lauluansabli üks liige ja kutsus meid õigesse kohta, aga sinna n-ö õigesse kohta pääsemiseks pidime üle haljasala jalutama, torude alt läbi ronima ja dadaa - olimegi bussipeatuses!
Jällegi sama olukord, mis hommikul. Koheselt tuli ka buss ja mulle meeldis väga selle bussi bussijuht, kes kohe esiuksest hõikas, et see on buss nr. 4 ja lisas humoorikalt: "Te tegite ikka päris mitu ringi enne peatusesse jõudmist!" (ou really??! Ooo mai gaad!)
Ma kujutasin ette kuidas bussijuhil oli väike puhkepaus ja siis uudishimulikult jälgis, et mismoodi kaks pimedat ekslevad, üritades aru saada helidest ja maamärkidest ning mismoodi lõpuks finišeeruvad ja kui jõudsime peatusesse, alles siis sõitis buss ette, et meid peale korjata nagu ära eksinud seenelisi.
Kui ma linnaliinibussis sõidan, siis ma üldiselt Janeti rakmetest kinni ei hoia, vaid lasen Tal rahulikult lamada ja nii ka seekord. Kui hakkas meie peatus tulema, siis kamandasin Janeti püsti, läksin käega kellegile pihta ja vabandasin, võtsin rakmetest kinni (mingi sahkerdamine oli mul ka seal) ja hakkasin bussiukse poole liikuma, et maha minna. Hetk hiljem tundsin, et vasaku käe pihtas on midagi. Alguses tundus nagu keegi lahke inimene soovib mind ukse poole suunata, kuid siis sain aru, et ma olen täitsa õigesti ja ma ei mõistnud, et miks surub mind hoopis ukse juurest kõrvale ja plaanisin juba öelda, et ärgu tehku, kui äkki sain aru, et mu käsi oli läbi käru käepideme. Ma ei tea mis käruga oli tegu - lapsevanker, tugikäru / rulaator vms. See oli siis sinna kenasti pargitud ja mina paha aimamata võtsin endale võõrast vara kaasa.Võib-olla oleksin endale äärepealt ka lapse saanud...või uue vanaema...

Ma olen nüüd vist lõplikult talveunest üles ärganud ja alustanud tõsise kevadise virgutusvõimlemisega...peaasi, et liiga suure rahmeldamisega selga ära ei nikasta. Lihtsalt viimased kaks päeva olen ma eriti tubli ja asjalik olnud. Eile näiteks tegin meeletus koguses Eesti Juhtkoerte Kasutajate Ühingu juhatuse tegemisi - suhtlesin uute vabatahtlikega, teen ettevalmistusi Abiloomade seminari ettekandeks, korrastan liikmete andmebaasi, vaikselt uurin maad juhtkoerte ja nende kasutajate suvelaagri pidamiseks, andsime stardi uuele projektile ja lisaks mitmetele väiksematele jooksvatele tegemistele, organiseerin ma tänavust rahvusvahelist juhtkoerte päeva. Igatahes kõige sellega ma tegelesin eile, aga mitte ainult, sest kuna mul on imekombel veel mees alles, siis on soovituslik aegajalt mehele ka tähelepanu pöörata, et meespool väga pahuraks ei muutuks. Seega koristasin meie pesa ja tegin ka süüa.
Tänase päeva olen ma enamus ajast kodust väljas veetnud. Hommikul sõitsin MTÜ Iseseisvasse-ellu, kus mul oli üks kohtumine ja kuna see on ühtlasi ka Maci ja teraapiakoer Ellie töökoht, siis Dzännu oli eriliselt rõõmus. Kui ma seal kohtumisel istusin ja rääkisin inimesega juttu, ise tundes end suhteliselt hästi, siis sama tegi ka Janet. Hüppas mööda tuba ringi nagu kutsikas ja mängis iseenda ja Ellie tagant piistu pandud mänguasjaga - mille Ta seanssi lõpuks veidi ümber oli tuuninud (loe: katki pures).
Peale seda liikusin tagasi koju, kus ma sain olla umbes pool tundi ja siis jooksin järgmisele kohtumisele Rabarberi restorani. Põhjus miks ma mainin ära ka kohtumispaiga, on seepärast, et väljast tundub see söögikoht väike ja mitte midagi ütlev (vähemalt mulle kui pimedale), kuid sisse minnes on see kordades suurem ja väga hubane kohake, kus pakutakse jällegi väga maitsvat ja küllaltki soodsat toitu. Näiteks kuna sattusime just päevapakkumiste ajale, siis mina võtsin päevasupi, milleks oli aedvilja püreesupp, kuhu soovi korral sai ka ise puistata saiakuubikuid, kõrvale leib / sai, klaas vett ja buffelauast sai ka toorsalatit lisaks tõsta ning kui ühest kausist supist jäi väheks, siis hind sisaldab kahte kausitäit suppi. Päevapakkumises oli ka teinegi supp valikus ja korralik praad. Minu supi hind oli siis 3€. Ma kahtlustan, et praad on kallim, kuid ei usu, et üle viieka küsitakse.
Igatahes kohtumine oli edukas ja kõik minu organiseeritavad üritused tunduvad hetkel kenasti kulgevat.

Tänane päeva üllatusauhind läheb SEB pangale, kes mulle helistas.
SEB: "Tere! Kas ma räägin Kai K****iga?"
Mina: "Tere! Jah, Kai kuuleb." (vahemärkusenaütlen, et Mac hiljem lisas: "Sa võiksid öelda, et kuulen, aga ei näe...")
SEB: "Helistame Teile SEB pangast ja anname Teile teada, et Teie pangakaart on üles leitud."
Mina eriti üllatunud häälel: "Mul on pangakaart kadunud??? Ma ei teadnudki!"
Igatahes teller ütles, et kaart leiti bussist ja kui üritasin mõelda, et kus, millal, kellega, kuidas sai see juhtuda, siis kõige tõenäolisem variant oli laupäevane päev, kui ma sõitsin täistunnikaga Tallinnast Tartusse ja kuna pangakaart oli lukuga jaki sahtlis üle lugemisel märkasin, et kirjutasin nii, et lugejale võiks jääda mulje nagu mul oleks sahtlitega jakk, siis reaalsuses see päris nii ei ole...tegu on ikka tavapäraste ja igavate taskutega), et, siis arvatavasti nutifoni võtmisel libises ka kaart välja. Õnneks lõpp hea, kõik hea ja raha alles, kaart alles ja tore, et heatahtlikke inimesi on veel maailmas olemas.
Mul on uus ja eriti nunnu võtmehoidja, aga pildi lisan homme, siis on Teil põhjust siia uuesti ära eksimiseks.
Reedel lähen külastan linnavalitsuse kõrgeid ametnikke, laupäeval hakkan meisterdama Sadamasilla solistile Marek Sadamale bansidest käepaela ja pühapäeval lähen ma toormahla ja smoothi koolitusele. Eks ma annan jooksvalt siis oma sündmustest ja tegemistest teada.

PS. Kuna mul on veel ootel Nelijärve suusamaratoni lugu ja lugejate tungival soovil jätkulugu sellest, et mis sai ööklubis edasi, kui olime lõpuks peale kõiki ponnistusi diskotama pääsenud., Pean need lood lihtsalt lähiajal kirja panema. Olge kannatlikud! :D Kusjuures selle ütlusega "Kes kannatab, see kaua elab"...ma ei mõista nagu selle lause pointi või loogikat....miks ma peaks tahtma kaua elada, kui pean kannatama või kas pikem eluiga on väärt kõiki meie kannatusi?

Eile oli siis see päev, kus tuli jälle end kokku võtta ja Tallinna poole vurada ning Ükskõik, kui positiivselt ma ei mõtleks ja ei sisendaks endale, et Tallinn on üks maru tore linn, paljude teiste Eesti linnade seas, siis ikkagi tunnen juba Tallinna bussi istudes, kuidas aeglaselt minust elumahlad välja voolama hakkavad.
Tallinnas oli mul vaja jõuda Töötukassasse, kus siis plaanitava töövõimereformi tarbeks filmitakse TK ametnikele õppevideosid, et millele tuleks tähelepanu pöörata või siis mida  just ei pea tegema / käituma, kui nende juurde tuleb nägemispuudega inimene. Mina ja Janet täitsime siis seda rolli, kui nägemispuudega inimene tuleb koos juhtkoeraga.
Filmimine läks hästi ja sai natuke nalja ka...ise tegime. Kõigepealt tegi oma debüüdi Jakob koos emaga, siis ilma emata ja siis mina koos Janetiga. Mõningasi võtteid tuli teha uuesti, et võimalikult hästi kõik lindile jääks (või kuhu iganes nad seda tänapäeval ei salvestaks). Kui tehti juba mitmendat korda mingit kordust, siis visati nalja, et ah küll pärast photoshopis kõik ilusaks silutakse ja kõik iluvead parandatakse, mille peale Jakob sõnas:"lisage pärast leegid ka taustale..."
Minu klippi tuli uuesti filmida siis, kui klienditeenindaja kõnetas mind hästi rõhutatul häälel, kuna tsenaarium nõudis seda."Te-re! Mi-na ol-en Te-ie kli-endi-teen-inda-ja! Pa-lun, ul-ata-ge mul-le oma ID-kaart!!!" Mille peale ma lihtsalt naerma pursatasin, sest see oli nii naljakas.
Siis pidime lindile saama sellise hetke, kus mul kinnas maha kukub ning klienditeenindaja annab mulle sellest märku ja mina omakorda annan Janetile käskluse kinda üles tõstmiseks. Kui muidu Janet tõstab ilma käsuta minu maha pudenenud asju üles, siis filmimise ootejärjekorras istudes ja oma filmidebüüti oodates, oli Janet magusasse unne suikunud. Kui lõpuks oli meie etteaste kord, siis klienditeenindaja juurde jõudes, ronis Janet peaaegu tooli alla, tõmbas end kerra ja jätkas oma pooleli jäänud nohisemist. Umbes et "Head ööd ja mul suva sellest kindast, kukkus siis kukkus." Isegi kui ütlesin:"Janet, kinnas!", siis vaatas maha kukkunud kinnast sellise tülpinud olekuga "See siin maas või?!"
Kui enamus etteastest oli filmile saadud ja ma hakkasin näiliselt lahkuma Töötukassast, siis hõikas kaameramees:"Väga hea! Kas saaksid veel ühe korra seda kõndi teha?"
"Kas ma tegin midagi valesti?" pärisin üllatunult.
"Ei-ei, Sa olid suurepärane, aga Janet on lihtsalt nii tore, et ma filmiks Teda veel eraldi suures plaanis ka", teatas kaameramees.

Ahjaa, aga enne kui üldse Töötukassasse jõudsin, siis tellisin endale takso. Koperdasin Tartu-Tallinn täistunni ekspressbussist välja, kõndisin paremale ja kui tundus, et olen kuskil bussijaama peaukse läheduses, siis helistasin Tulika taksosse, kust lubati mulle saata 10 minuti jooksul takso...ootasin-ootasin ja ikka veel ootasin...javeel ootasin...
Hakkasin muretsema, et kas ikka olen enam-vähem peaukse juures ja kas taksojuht ikka märkab mind. Olin dišpetserile maininud küll, et olen pime ja juhtkoeraga ning et kindlasti tulgu taksojuht ise minu juurde, sest ma ei leia seda taksot muidu üles. Natuke totter oleks ka ju käia ise iga autoukse juures küsimas, et vabandage, kas Teie olete minu takso. Kuigi siis oleksin mina ka äkki saanud enda lugudevaramusse loo sellest, kuidas pime ronis veeavarii- ja prügiautosse.
Kui seisin seal, üritades teha jõle tarka ja asjalikku nägu pähe, kostus minu vasakult käelt meesterahva hääl, mis küsis:"Basaar-basaar?"
"Vabandust?" küsisin imestunult.
"Basaar!" korrutas mees valjemini.
"Vabandust, aga ma ei saa Teist aru!" laususin naeratades ja keerasin selja.
See basaari-onu läks minema, aga siis hakkasin mõtlema, et aga äkki see oligi minu taksojuht ja äkki tähendab "basaar" koera või juhtkoera. Kõlab ju loogiliselt "Kas Teie soovisite oma basaariga (loe: koeraga) taksot?" ja siis mõtlesin, et aga äkki tähendab "basaar" mingis veidras keeles taksot, sest olgem ausad...see kõlab ka loogiliselt "Kas Teie tellisite basaari (loe: takso)?", aga sellele variandile tõmbasin kiirelt kriipsu peale, kuna leidsin, et "takso" on suhteliselt rahvusvaheline sõna ja ka iga umbkeelne suudab pimedale selgeks teha "jour täksi is veiting". Õnneks peale veel mõningast ootamist, jõudis kohale ka päris õige taksojuht.
Kui filmimine läbi sai, siis filmi meeskond viis mu bussijaama ja 19:35 olin kassiiri juures, kes teatas, et kella kaheksane buss on välja müüdud ja järgmine buss väljub 21:15. Jeii-hurraa...lucky me!  Egas midagi, võtsin siis omale piletid bussile 21:15 ja läksin otsisin endale istumise ootesaalis. Ajaviiteks helistasin emale, et kurta oma ebaõnne ja rasket elu. Ema veel utsitas, et mine uuri ikka kaheksaselt bussijuhilt ka, et äkki ikka on mõni vaba koht ja võib-olla keegi jätab tulemata...
Samal ajal, kui ema agaralt soovitusi jagas, kostus paremalt poolt vanema härra hääl, kes ütles:"Palun võtke koerale raha!"
Mina ignoreerisin ja püüdsin teha nägu, nagu mul oleks äärmiselt tähtis "ärikõne" pooleli ja no pmt oligi...emaga kõne ongi oluline. Vanahärra ei jätnud ning lausus valjemini:"No olge palun nii kena ja võtke raha ja ostke koerale midagi head."
"Issand-Issand" suutsin ma mõttes öelda ja kuna vanahärra ei lahkunud, vaid surus raha vastu mind, siis ebalevalt sirutasin käe välja, mille peale vanahärra rõõmustas ning ütles veelkord:"Väga tore! Aitäh Teile, võtke jah raha ja ostke midagi maitsvat koerale."
Nii piinlik, sest tajusin kuidas kõik silmapaarid mind vaatasid. Uh!

Kui kella kaheksase täistunnisele ekspressbussile oli väljumiseni jäänud 5 minutit, siis mõtlesin, et no mida mul kaotada on ja ronisin õue. Käskisin Janetil otsida bussiukse ja reisisaatja müüs parasjagu kahele inimesele pileteid, kui uurisin, et kas kõik kohad on tõesti täis, aga ei olnudki...ma sain reisisaatja koha endale...ehk siis täpselt bussijuhi selja taha ja lausa kaks kohta..kuna SEBEl on kombeks juhtkoerale eraldi kohta anda, kus siis minu käekott rahulikult laiutas, aga kuna soovijaid polnud rohkem, siis saimegi õnnelikult, ilma süümepiinateta, Tartu tagasi reisitud.
Pluss eile proovisin siis päris esimest korda Hurda peatusest Janetiga kahekesi koju tulla ja saime hakkama...tundus, et Janetile oli see marsruut tuttav, sest kohe kui jõudsime Hermanni tänava juurde, siis pakkus väga intensiivselt, et lähme siit-lähme siit...vägev! Koju jõudes tegi Joosep mulle karamelliteed mee ja piimaga ning siis tundsingi, et ongi paras aeg heita magama.