Kui mu mälu mind hetkel ei peta, siis alustasin oma trenni ja toitumisega umbes kuu tagasi ning andsin blogis iga nädal ka ülevaate oma saavutustest. Hetkel pean aga silmad peos häbenedes tunnistama, et vist viimased 14-päeva pole ma oma tagumiku üldse liigutanud (välja arvatud hädavajalikud liikumised). Peale selle, et pole andnud oma kehale aktiivset liikumist, olen ka päris ohtrasti, alates eelmisest neljapäevast, hakanud sööma magusat. See sai alguse peale seda kurikuulsat volinike koosolekut, kus ma koju sõites tundsin, et stressi leevendamiseks pean saama midagi magusat. Alates sellest hetkest pole vist möödunud ainsatki päeva, mil ma poleks söönud midagi, mis sisaldab rohkesti suhkruid ja rasvu ja söögikorrad on ka nii jubedalt korrapäratud. Minu meelest kõige hirmsam selle asja juures ongi see, et ma saan mõistusega aru, et see on vale ja ma ei tohiks lasta stressil end laastada (eriti veel stressil, mis on põhjustatud selliste ajukääbikute poolt), kuid vaimselt on see üpris keeruline...pole päris niisama lihtne, et tõstad sõrmed üles ja ütlen yolo, what comes, that goes.

AGA, kuna ma ei ole mingi pehmo ja papist naine, siis jätkan sealt kus pooleli jäin. Kopeerin siia siis viimati saavutatud tulemuse ja tänase seisu ning alustame uue hooga (kui oli kedagi, kes elas mulle hullult kaasa või kasutas sama taktikat parema vormi saavutamiseks, siis sorry, et ma vahepeal selline selgrootu limask olin :D).

 Algkaal: 54,5kg.

Esimese nädala lõpus kaal: 52,7kg.

Teise nädala lõpus kaal: 53,0kg.

1. september kukkus ja igas kolmandas blogis on juttu sellest, kuidas neil varbad kohekohe küljest külmuma hakkavad, kuidas nad peavad endale 274 kihti riideid selga toppima, kuidas taevast hakkab igasugu ollust alla sadama, kõik läheb nii pimedaks ja masendus tuleb ja lööb pauguga ukse lahti ning matab nad enda alla. Põhimõtteliselt elu seiskub...tõmbavad end koos hea veiniga koopasse ära ja naasevad sealt alles siis, kui soe kevadpäike palet paitama hakkab.

Minu jutu järgi vist ei saaks öelda, et olen tohutu külmavares, aga seda ma tegelikult olen.Toas peab olema temperatuur vähemalt 23C ja siis silkan ka toas ringi veel vammudega. Ükskord, kui keset südatalve ema pool viibisin ja kõik ahjud olid köetud, siis tõusis majas temperatuur 25,5C ja vot siiiis oli mõnnaaa ning ma koorisin endalt riidekihte vähemaks (teised samal ajal vaikselt närtsisid).

Ärge palun mind nüüd risti lööge, aga minu meelest on täitsa tore, et meil on erinevad aastaajad (jah, isegi siis, kui kardan meeletult külma). Ses suhtes, et kui pidevalt oleks väljas 30C ja ei liiguks tuulepojakestki, riided oleks läitsakust läppunud, meik maha ligunenud suurest higistamisest ja hing paelaga kaelas, siis mis nauding see on? Everyday the same shit on and on. Tegelikult võiks nii öelda iga aastaaja kohta, ka nendele suurtele talvefännidele. Kõike võiks olla, aga mõõdukalt.

Minu meelest on pigem asi selles, et suveaega on meil liiga vähe ja enne, kui jõuame hakata oma talvekasukate alt välja roomama ja suve nautima, siis paraku hakkab juba päike Austraaliasse eredamalt sirama.

Jah, ega mulle ka ei meeldi sopp ja pori ja lõputud lumehanged ja jääväljad ja liguneda vihmas, kuid siiski teatud hetked nendes erinevates aastaaegades mulle meeldivad. Näiteks sügise alguses meeldib mulle ringi sahistada värvilistes ja kuivades lehtedes, esimeste öökülmadega meeldib see karge hommikune õhk ja esimene lumi tekitab alati minus elevust. Linnas muutub see lumi küll kahjuks mingisuguseks imelikuks ja rõvedaks olluseks, aga linnast väljasõites ja kogu perega metsa jalutama minnes, võite tõenäoliselt kohata päris valget ja puhast lund, kuhu end lihtsalt siruli visata.  Kui kannatab, siis võiks isegi talvel viia metskitsedele heinagi, kui teie maimukesed oma suure kisa ja lärmiga loomi aastakümneteks eemale ei peleta :D

Mis puutub pimedasse aega, siis mina, kui üks lootusetu optimist, leian ka selles häid külgi. See annab jällegi rohkem põhjust süüdata küünlaid, teha endale ja armsamale üks mõnus kuum jook ja pugeda üksteisele kaissu ning nautida mõnd head filmi, samal ajal, kui akna taga möllab raju torm.

Jah, ma saan aru, et inimesed elavad end välja ja see kõik on tore, aga ma lihtsalt möödaminnes mainin, et ega see halamine ei aita, sest ilmataadil on poogen teie lalinast. Vihm tuleb, sopp tuleb, rämedad miinuskraadid tulevad, lörts ja lumi tulevad, läga meie tänavatele tuleb...kõik tuleb, ausalt. Mina olen igatahes oma täpilised kumparid, soojad sossukampsud välja otsinud ja teen viimaseid ettevalmistusi mõnusateks sügisesteks filmiõhtuteks.

Üle pika aja võtsin täna enda jaoks aega ja uudistasin erinevaid blogisid. Hetkel ma küll ei suuda enam meenutada, et kelle blogist sai viitamine alguse ja mis veel vahepeale mahtus, aga lõpuks jõudsin MiuMei blogisse (mida ma ka kusjuures aegamööda lugesin, kuid mingil segastel asjaoludel ei olnud teda oma jälgitavatesse lisanud)  ja oma suureks kurvastuseks avastasin, et lõpetab nüüd üldse blogimise ning aegamööda paneb oma kanalid (peale Instagrammi) kinni. Üks teine blogija, Marina, peatus oma blogis pikemalt blogimise turvalisuse küsimustes

, mis pani siis MiuMeid veelkord asjade üle järgi mõtlema ja aitaski juba varem mõtteis mõlkunud otsuse lõplikuks vormistada. Motiividest ja põhjustest saan ma täiesti aru, kuid see mõjus mulle siiski šokeerivana või kuidagi nagu haamriga pähe löök. Sest muidu oleme ju harjunud, et blogija on alati meie jaoks olemas ja jagab oma lugejatele detaile ja mõtteid oma elust ning kui peakski mõni postitus vahele jääma, siis saab kergesti tagantjärgi vanu postitusi üle lugeda.

Nagu ma juba eespool mainisin, siis regulaarselt ma MiuMeid ei lugenud ja seepärast hakkasin kihkukähku postitusi lugema ja sealjuures üritasin salvestada veel mõningasi kasulikke linke, retsepte jmt ja mida rohkem lugesin seda kurvem hakkas, et kus krt ma enne olin?!

Lisaks piilusin täna ka Grete blogisse, kes tegi postituse teemal, millised on neli kõige suuremat viga, mida blogijad teevad. See postitus tekitas minus miskipärast kahetisi tundeid, sest:

1. Miks arvab üks blogija, et tal on üldse õigus nendes punktides? Mul pole selle vastu midagi, kui inimesed soovitavad ja arvavad, aga mulle ei istu taolised postitused, kus tuleb keegi ja üritab olla Ema Teresa sarnane, hakates oma pühakirja kõigile kuulutamaja näpuga järge pidama,et kuidas peaks käituma ja serveerima oma blogi lugejatele. Jah, tõsi, ma võiksin teha näo nagu see ei puutuks minusse ja nagu mul oleks pohhui, aga näete, mul tekkis siiski antud teemast oma arvamus, mida ma üritan nüüd siin uljalt kirja panna. Kõik me õpime oma otsuste ja tegevuste tagajärgedega. Usun, et suurem osa blogijaist on piisavalt nutikad ja suutelised  tegema ise oma statistika põhjal järeldusi. See polnud kindlasti taotluslik, aga sarnased postitused kõlavad a la nii: "Look at me, look at me, I know how to blog correctly!" (kusjuures minu lugejatearv on küll selline, et vahepeal on neid nii palju nagu seeni peale vihma, aga mõni päev on jällegi suht tagasihoidlik see number, aga tundub, et nägijaid siiski pigem huvitab ja paelub see pimeda maailm, või mine ja võta näpust kinni, võib-olla paelub neid hoopis midagi muud :D).

2. Kusjuures üks punkt jäi mulle isegi kõrvu kummitama, mida ma ise n-ö siis Grete meelest valesti teen. Kopeerin  selle punkti täies mahus siia:

 

Enda postituste 24/7 jagamine Twitteris, Facebookis vms sotsiaalmeedias.

Mitte ainult ei kaota sa sedasi juba kogutud lugejaid, vaid käid närvidele ka teistele - sinu jaoks potentsiaalsetele uutele lugejatele. Selline käitumine ühtlasi näitab ka, et oled ainult huvitatud vaatamiste arvust oma blogis. Selle asemel näita, et sa tõesti naudid blogimist ja jaga ka teiste blogijate postitusi, mis sind kõnetavad. Võid ka viidetega postitusi teha samal teemal. Ka nii kogud vaatamisi ja blogi liiklus suureneb.

Ma ei tahaks nüüd kõlada kuidagi kaitsvalt või ennast õigustavalt, aga siiani olen ka mina oma feissbuuki blogilehel jaganud peaaegu igat postitust, olles ise sealjuures mõtisklenud, et huvitav kas see on minu jälgijatele ja lugejatele tüütu, kui ma koguaeg siin oma tegemistest sonin? Eesmärk ei ole ju tegelikult muutuda tüütuks, vaid soov on lugejate elu ja enda jälgimine lihtsamaks teha. Noo, et nad ei peaks koguaeg oma aega minu peale kulutama ja tulema mind bloggerisse stalkima :D (siin saab vabalt jällegi loogika vastupidiseks pöörata ehk et ma just ei blogi ainult vaatamiste pärast, vaid et lugejatel oleks tänu feissile täpne ja mugav ülevaade, millal uus postitus ilmub).

PS. Ma just tegin nüüd Grete soovitusel viitega postituse :D I'm good! ;)

PS2. Ma siis teen väikese katsetuse ja ei postita igat postitust feissi...vaatame, mis saab :)

3. Teise nurga alt asjale lähenedes on jällegi tore, et jagatakse väikseid "bloging tips'e", kuna blogimaastikule lisandub iga päev palju uusi tulijaid ja on ka vanu kalu, kes pole päris oma spotti veel leidnud. Ah, ma ka ei tea, võib-olla olen siiski ülekohtune :)

Eelmise nädala Naistelehes, mis ilmus neljapäeval, oli artikkel ka minust. Jutust on mul tavaliselt suht suva, sest minu jaoks pole seal miskit uut. Aga mind alati huvitavad pildid, mis sinna juurde lisatakse ja siis käin ringi nagu päeva kõige hullem peavalu ja muudkui uurin, et mismoodi ma seal pildi peal välja näen. Ma ei lepi vastusega, et hästi, kena, ilus, armas vms. Tahan detaile. Kuna kõigile pole antud kirjeldamisoskust, siis nopin kilde võimalikult erinevatelt sõpradelt ja saangi omale pildi. Must have küsimus on mul alati silmade kohta...no näiteks, et kas vaatan otse kaamerasse ja muidugist ei vaata ja nii ka seekord...that's so me.

Kuna ma viimasel ajal siis veedangi rohkem aega ema pool, kuna olen beebi Rocki

valves, siis oli ema see, kes ostis möödunud neljapäeval Naistelehe. Istusime siis köögilaua taga ja keskendusime ajakirja veergudele. Kõik oli ilus ja tore, kuni nende ridadeni, kus tuli juttu laserravist ja kui palju ma seal käisin jne. Emal hakkas hääl värisema ja hakkaski nutma ning ütles, et ta ei suuda lugeda, et kõik tuleb meelde. Ema on mul alati minu nägemisekaotust väga raskelt üleelanud ja ma täitsa mõistan seda. Ema on ema ja kõik emad elavad oma laste traumasid ja juhtumisi raskelt üle. Aga kuna mina ei osanud nägemisekaotusesse kuidagi dramaatiliselt suhtuda, siis see periood pole minu mälestustes mitte mingilgi moel mustades toonides või hirmsa mälupildina, vaid üks eluetappe, millest tuli lihtsalt läbi minna.

Kuid kuidas siis lohutada oma lähedasi, kui ma ise ei tunne otsest kurbust või puudust nägemisest? Võib-olla  polnud see just kõige parem viis nutva ema lohutamiseks, aga ma ütlesin: "Ah, mis Sa nutad...oli mis oli, nüüd olen ma pime ja elu läheb edasi..." (ma vist ei saa "Aasta Lohutaja 2015" auhinda?).

Igatahes, kui kellegil teist on veel eelmise nädala Naisteleht soetamata, siis võib teil veel õnneks minna, kui kähku jalad kõhu alt välja võtate ja lähimasse kioskisse jooksete.

Jah, see on elanik, kellest ma pole jõudnud veel kirjutada, kuigi ta saabus meie juurde juba augustikuu alguses. Ta on must, karvane, välimiselt suur, sisemiselt titt mis titt ja kui ma jõuan kasvõi hetkekski mõelda, kui tupsununnu ta on, siis järgmisel hetkel ripub ta oma piimahammastega mul mokkade küljes või naksab kannist (see ei ole enam nii nunnu). See tegelane on siis meie, nüüdseks 5-kuuseks saanud, suure šnautseri isane kutsikas, kes meie juurde tulles kaalus tagasihoidlikud 27 kg ja ema pidi end kõrvitsaks ehmatama, kui nägi seda elevanti autost välja koperdamas...just nimelt koperdamas. Suur võib ju see meie Rocki olla, aga lihast pole ollagi ja siis pole eriti, millele oma kogukat skeletti toestada ja nii ta ebakindlalt ringi vänderdabki.

Tegelikult oleksin ma tahtnud kohe Rockist pasundada, aga mul polnud ühtegi pilti temast ja kui aus olla, siis pole ka praegu mitte ühtegi fotot ega videot, mida siia jagada :( Nii, et sorry, et pean teile jälle pettumuse selles osas valmistama (aga no ise olete selle tee valinud, kui loete vabatahtlikult pimeda blogi. Oleks ma nägija, siis klõpsaksin kohe jooksu pealt mõned pildid).

Rockil on ka mingi eri pikk ja peen nimi, mida andis alles pähe õppida: Phoenix Emperor Real Rolex Rock. Ma üritasin nime järgi Googeldada ja pilte leida, aga no ilmselgelt sain ma otsingutulemusteks ainult käekellasid :D

Rocki on siis minu sünnipäevakink emalt, kes arvas, et Rockist võiks minu järgmine juhtkoer sirguda, milles mina julgen sügavalt kahelda. Mõistuse ja nutikuse poolest on šnautser ülim ja super juhtkoerakandidaat, aga kuna ta on ikkagist võitluskoer, siis arvan, et nii mõnigi inimene võib keset tänavat insuldi saada, kui ma sellise uhke habemikuga vastu jalutan ja kuna ma sõidan tohutult palju ühistranspordiga, siis suure tõenäosusega peaks ülejäänud bussirahvas maha kobima, kui mina oma vasikaga peale ronin.

Muidu kasutatakse šnautsereid ka võistlus- ja jäljekoertena, aga Rocki on selline leebe ja rahuliku loomuga ning seega võistluskoeraks ei sobi (kuigi jälge võtab see eest hästi). Parema meelega istuks peremehe kõrval ja liiguks alles siis edasi, kui ka peremees suvatseb seda teha. Rocki on siis meie teine suur šnautser, ema juures on ka veel 9-aastane Scandyline Herbert Axel, kes on hetkel Rockile vanaisa eest.

Nohjah, meie Aksust ja Rockist siis pilte hetkel ei saa, aga võite niisama uudistada, et milline see šnautser siis välja kah näeb.

Täiendus: Linda tuli kirjutas mulle privas, et mul on täitsa pilt olemas Aksust ja Rockist...nii, et jagan seda ka teiega (ignoge mind, kuna ma eksisin ka pildile ära).

Aks on paremal, Rocki vasakul käel :P

Minu sünnipäevani on jäänud loetud päevad ja mul pole ikka veel mitte midagi kindlat paigas...või no välja arvatud see, et ma saan aasta vanemaks ja et tahaksin stiilikat teha, aga kus, vot see on küsimärgiga. Mõtlesin, et kuna mul on tulemas selline väiksem ümmargusem juubel, siis võiks asjale läheneda huumoriga ja stiiliks võiks olla memmed ja taadid või vanaemad ja vanaisad...nii kuidas keegi soovib. Kindlasti võiks olla sõpru, kellel on äge ruuduline pintsak, pruunid viigipüksid ja ühel korralikul härrasmehel ei puudu ka kikilips. Kindlasti prouadel võiksid olla klõpsakaga kõrvarõngad (mäletate ju küll, need mis vanaema ehtekarbis olid). Ruudulised, lillelised ja ühetoonilised kleidid, mis on kindlasti üle põlve, pikk ja soe pesu, tripid, kombineed, pruunid põlvikud ja sukad ning rullisoengud. Kuna inimesed on kõik teadupärast erinevad, siis võiks igaüks end riietada talle omanäolise niššiga. Kes on rohkem näiteks selline pedagoogi olemuse ja välimusega, kes rohkem selline vanaema tüüpi sussisahistaja, kes selline härrasmehest casanova, kes omaaja tubli ja silmapaistev spordimees ja võib-olla tuleb keegi üldse pidžaamas otse haiglast või hooldekodust. Kõiksugu lisatarvikud on lubatud: rulaatorid, kargud, jalutuskepp, kudumisvardad, ridikül, kübarad,ketiga lugemisprillid, piibud, vuntsid,traksid, kukepüksid, pikad sokid, ruudulised särgid ja püksid, ajastu kohane meik jmt. Ma ise mõtlesin endale selga orgunnida mingisuguse 50-date lillelise kodukitli, toasussid, millega ringi sahistada, suured lokirullid koos võrguga peas ja pooleliolev meik näos.

Lisaks mõtlesin sünnipäevalistele uued nimed loosida ehk selle nime, mille uksel endale pimesi tõmbab, selle nime endale rinda ka saab. Sellise vanemaaja nime. Näiteks: Eevald, Ilse, Leida, Elfriide, Paul, Arvo, Aksel, Valdur, Milvi jne. Hah, ja kuna mina fännan kõiksugu ägedaid mänge, siis peame tegema pensionäridele ka mõned ringmängud. Üks sõpradest peaks end kindluse mõttes riietuma ka medõeks, kuna pidu võib käest ära minna ja vanemaea inimestele kurnavalt mõjuda. Seepärast peabki olema keegi, kes hoiab silma peal meie vanaemadel ja vanaisadel, et vererõhk ei kipuks liialt kõrgeks minema.

Kuid nüüd ongi mul kõige raskem osa ees...

a. kus korraldada stiilikat ja kust tellida catering? (soovitusi tahaks pigem Tartu kohta).

b. kui õige päev on 23. september ja see jääb nädala keskele, siis kas pidada pigem varem või hiljem?

c. muusikasoovitusi? Artur Rinne? Georg Ots? Estraad? Nendega on muidugi selline lugu, et kui terve õhtu peaksin ainult sellist muusikat kuulama, siis kardan, et mul kukuvad kõrvad küljest ära...

Kui ma ei saa kõiki detaile paika, siis jätan stiilika ära, sest ma olen ju see haiglane perfektsionist, et kui minginegi detail on puudu või paigast ära, siis pooliku värgiga ma lihtsalt ei lepi.

Oma kiire elutempo juures ei ole ma viimasel ajal eriti ajalehti juhtunud lugema ja telekapult on ka võõraks jäänud. Kuid eile sattusin feissis lugema järjekordset üleskutset, kus palutakse heade inimeste abi väärkoheldud koerte tervisekulude katteks. Krt, sellistel hetkedel, kui loen, et jälle on keegi oma lemmiku hüljanud, väärkohelnud või lihtsalt keegi taun on piinanud looma, siis tahaks selle olevuse kõripidi pihku võtta...(tsiteerides Joosepit: "...ja peapidi vastu trepiäärt virutada!").

Tavaliselt, kui Joosep selliseid karme sõnu ütleb, siis kipun teda veitsa noomima, et ta ei oleks nii agressiivne, kuid mul sai ka mõõt täis. Ma lihtsalt ei saa aru, et mis neil värdjatel seal südame asemel asetseb, kes hülgavad, näljutavad, peksavad, piinavad oma koeri, kasse või ükskõik mis teisi loomi ja linde. Nendest ei räägi ma üldse, kes vägivallatsevad oma laste ja naistega.

Igatahes seekord siis jättis koerteomanik oma "sõbrakesed" terveks aastaks üksi 3-toalisse korterisse, viskas maabrile mõne euri, et see käiks korra päevas koertega õues ja annaks süüa (no hea seegi), kuid ilmselgelt see pole ühele elusolendile piisav ja koerad leiti nüüd äärmiselt halvas seisus...eriti Pätu. Üks koer oli pidevalt suukorviga, sest muidu tegi koer liigset hädakisa.

Infot saate lugeda siit, et saaksite end täpsemate asjaoludega kurssi viia. Ehk leidub inimesi, kellel pole mõnest eurost kahju, annetamaks Sämmi ja Pätu heaks. Ja võib-olla on kedagi, kes sooviks pakkuda koertele või koerale sooja kodusoojust, paitusi, lustliku mängu ja vahvaid jalutusi ning seda mitte haletsusest ja lühiajaliseks perioodiks, vaid püsivalt.

Kopeerin siia ka info feissbuuki koerteomanike grupist: