Istun siin mingis ära kuivanud piimalägase plekiga hommikumantlis, juuksed juustused, lürbin oma raviteekest ja sääred on jõhkramat piimhapet täis. Selline imeilus algus oma päevakese alustamiseks. Teid vist natuke huvitab, et kust see piimhape mulle niimoodi üleöö säärtesse sai... ja isegi, kui ei huvita, siis peate ikkagi lugema ja mulle ja minu pingutustele-saavutustele-ellujäämisele kaasa elama.

Kui ma paari päeva taguses postituses kirjutasin
oma paksuks minemise saagast ning kurtsin, et peaaegu kõik mu püksid on kitsaks jäänud ja et ma käiksin trennis küll, kui mu trennikaaslane poleks vahepeal endast lapse välja pressinud, siis kae nalja - hommikul helistaski mulle Riina ja kutsus mind endaga kaasa jalutama. Täpsustades, et teeb umbes 4-5 kilomeetrise ringi ja uuris, kas jaksan. Mu esimene mõte oli, et mis mõttes, kas jaksan? See pole ju midagi. Nohu. Eriti veel arvestades seda imeilusat päikesepaistelist ilma, mis meil eile oli. Nii ajasingi jalad kõhupeki alt välja, jätsin blogimise sinnapaika ja suundusin liikumist nautima.

Aga taevas halasta, oleks ma varem teadnud, et titemammad on sõjaprintsess Xena ja amatsooni ristandid, kelle jaoks on mäest üles-alla rallitamine sama lihtne nagu taksosõit, oleksin ma targu silmagi pilgutamata valetanud, et mul on täna teeegelikult maaaru tihe  päev tulemas... See oli tõesti tõeline surmaretk, kus pool "jalutusest" oli veremaik suus ja eluke veeres silme eest läbi. Mõtlesin, et kui ma just enne infarkti ei saa, siis  Ma suren lihtsalt veepuudusesse, sest higi täiega lahmas ja kuna ma polnud selliseks "jalutuseks" valmistunud, siis ma ei hakanud veepudelit endaga kaasa tarima. Kui ma Riinat paremini ei teaks, siis ma arvaks, et üritas mind ära tappa. Kuid hoolimata eilsest atendaadikatsest, jäin ma siiski ellu. 1:0 minu kasuks! :D

Tänu taevale jäi poole tee peale ka Riina abikaasa töökoht, kust me siis läbi astusime ja tegime väikese hingetõmbepausi, mitte et sellel, kes on alles hiljuti sünnitanud (not me!), et sellel oleks seda tarvis olnud. Mkm, Riina jaksas tee peal isegi juttu puhuda, aga Mina lihtsalt vaikselt surin ja köhisin kopsutükke nagu tiisikuline. Kohale jõudes nentis Riina abikaasa, et mõtleski juba endamisi, et kuidas täna see siia jõudmine nii kaua aega võtab, aga siis märkas, et Kai ka kaasas, kes ei jaksa sammu pidada... tänks mees! Mitte et see oluline oleks, aga ma enamuse ajast tegelesin elus püsimisega. Pärast lippasime veel toidupoest ka läbi ja tegime kiire shoppingutuuri, kus meiega liitus ka Riina 1. klassi koolijuts, kes kassas seistes märkas ülivärvilist unenäopüüdjat ja teatas entusiastliku rõõmuga üle poe: "Emme, vaata kui ilus ja niii värviline... me peaksime Kaile selle ostma!". Hehehe, rõhutades eriliselt sõna "värviline". Nagu autasuks või nii, eksole, et ma ikka ellu jäin :D

Jap, tõsi jutt. No mitte selliseks paksuks paksuks nagu valge emavaal, aga mul hakkasid püksid jalas kuidagi vastikult kiskuma ja siis ma tormasin ummisjalu poodi ja ostsin endale uued püksid, sest no see on ju esimene asi, mida iga normaalne laisk inimene teeb, eksole. No võib-olla mitte kõik inimesed, sest on neid tublisid inimesi ka, kes käivad meil ju trennis. Ma käiks ka, kui mu trennikaaslane poleks kaks kuud tagasi endast lapse välja pigistanud.

Igatahes ostsin mina endale H&Mist ilusad ja soodsa hinnaga uued püksid, sest ega ma ei saa ju palja tagumikuga ringi käia. Jalga need seal kabiinis läksid ja istusid lausa valatult, kuid mu rõõm oli üürike, sest peale ühekordset kandmist polegi ma rohkem neid endale jalga venitanud, või no õigemini korra üritasin veel, aga avastasin õudusega, et need raisad on samuti kitsaks jäänud. Jalga sain, aga pasta küll, mul oli selline tunne nagu keegi oleks mu vereringe kinni pigistanud ja kui need püksid peavad mul kasvõi minuti jagu veel jalas olema, siis toimub mul iseeneslik jalgade amputatsioon.

Ma ei tea isegi seda, et mis suuruses ma endale need uued püksid soetasin, aga fakt on see, et need jäid nädalaga kitsaks. Ma olin põhimõtteliselt olukorras, kus mul oli kapis 7+ paari pükse ja ainult ühed neist läksid mulle normaalselt jalga ja see oligi viimane piisk karikasse. Mõistsin, et enam ei saa vanaviisi jätkata , kus ma viimased pool aastat võtsin öösiti snäkikausi ette ja vahtisin järelvaatamisest poole hommikuni saateid ja seriaale järgi. Selle järelvaatamise küüsi langesin ma seetõttu, et mul muul ajal pole eriti aega telkut vahtida, aga ma ei saa, õigemini ei suuda jätta ju ka vaatamata, et mis teemasid uuriv ajakirjandus seekord kajastab ja mis lemmik seriaalides edasi juhtub jne.

Kuid õnneks tänu taevale mõistsin, et selline öine snäkitamine ja kaootiline unerežiim ei mõju pikas plaanis mu tervisele ja figuurile hästi ja kui ma ei lõpeta ja ei distsiplineeri end, siis ei lähe enam kaua, kui ma hakkan välja nägema nagu Dracula vanaema. Teadsin, et nui neljaks, aga ma PEAN end tagasi ree peale upitama, pprioriteedid paika seadma ja mõistusega endale aru andma, et need saated ei jookse kuskile eest ära ja selline karuteene oma tervisele pole seda väärt, sest meil on ainult üks keha ja üksainuke habras tervis! :)

Nii tegin lõpliku otsuse... ee, vist eelmise nädala teisipäeval, et elan suhkru- ja nisujahutsölibaadis ning suurendan kõiksugu aedviljade ja puuviljade kogust oma menüüs. Asendan kartuli tatraga ja näksimisisu rahuldan kõiksugu juurikate ja seemnete näksimisega ning ütlen ei suhkrule, ei kiirtoidule, ei poolfabrikaatidele, ei krõpsudele jne.

Minu kõige probleemsem piirkond on alati olnud kõht ja seda terve minu teadliku elu. Kohe kui unustad end natukenegi kauemaks diivanile istuma, on kõhupekk oma kamraadidega platsis ja panevad mingi hullema telklaagri koos pekipeoga püsti. See on lihtsalt nii haige ja nõme. Kobigu tissidesse. Mitte, et seal ka väga oleks rasvkoe defitsiiti märgata, aga kui oleks minu valida, siis no iga kell valiksin tissid. See on kaalutõusu juures vist kõige positiivsem nähtus ever - boobs are grouing ja seda ilma kirurgilise sekkumiseta.

Eks ma annan endale aru, et tegelikult hea vormi saavutamiseks ei piisa ainult õigest toitumisest, vaid tuleks ka liikumine paika saada ja trenni teha, aga no minu jõusaali käimised on ajutiselt pooleli jäetud, kuna mu trennikaaslane sai vahepeal lapse ja nii mul polegi teist kõhupeki saatusekaaslast, kes viitsiks ja tahaks tulla minuga 2-3 korda nädalas trenni tegema.

Sellised lood siis siinpool sood ja eks ma püüa pingsalt sihti silme ees hoida, sest lisaks tervisele ja figuurile motiveerib mind veel üks asi - minu kauaaegne unistus. Unistus, mille ma mingi aeg matsin täiesti maha, kuid nüüd on taas päevakorras ja see puudutab tätoveerimist ja needistamist. Kuid sellest kõigest plaanin lähemalt ja detailsemalt kirjutada eraldi postituses. Seniks aga be cool ja kuulmiseni! ;)

Eelmise nädala esmaspäeval käisin ERRi raadiomajas, kuna käisin ülemaailmse diabeedipäeva raames Vikerraadio hommikuprogrammile intekat andmas. See lastakse homme hommikul *visates praegu pilgu kellale, siis tegelikult juba täna* eetrisse.

Põhjus, miks sellest üldse kirjutan, on nimelt selles,et üks küsimus, mille Taavi Libe mulle esitas, jäi mind mu oma vastuse tõttu kummitama.Küsimus oli siis järgmine: mis on see, millest ma kõige enam peale nägemise kaotust puudust tunnen?

Võiks ju arvata, et siin pole mitte millegi üle pikemalt vaja mõelda, sest asju, millest ma puudust tunnen, tuleb kamaluga. Aga võta näpust, ei tulnud. Ma päris tükk aega mõtlesin, et no millest ometigi võiksin ma puudust tunda, aga esimese raksuga ei tulnud ühtegi asja pähe. Imelik, kas pole!? Oleks võinud öelda, et tahaks oma vanemaid, Joosepit, õde ja õelapsi näha. Et milliseks on nad ajaga muutunud. Janeti pähklipruunisid silmasid tahaksin väga näha. Teha väikese jalutuskäigu linna peal ja uudistada neid kohti, mis on peale ehitusjärgseid muudatusi külvanud rohkelt segadust ja mind korduvalt ära eksitanud. Ma oleks võinud öelda, et tahaks uusimat tehnoloogiat ja värve näha, sest mõned neist on hakanud mälus tuhmuma. Läheks kaeks tänapäeva kinos 3D filmid üle.Läheks seenele. Läheks turule. Lahendaks ristsõnu. Loeks võrkkiiges raamatut. Seda päris raamatut, paberist lehekülgedega ja puha. Teeks endale autojuhiload ära ja istuks autosse, millal iganes hing ihkab ja põrutaks seitsme tuule poole ja lihtsalt oleks. Olles vahepeal lihtsalt kellegist täiesti sõltumatu. Käiks ja pildistaks ilusaid-toredaid hetki. Ehitaks ja remondiks kodu ning tuiaks mööda sisustuspoode ringi ja kahmaks kõike meelepärast kokku ja vastavalt tähtpäevadele meisterdaksin kõiksugu vahvaid asju ja dekoreeriksin kodu ära jne.

Ehk siis kõikide nende näidete põhjal võiks öelda, et ma tunnen väga puudust iseseisvusest. Vabadusest olla sõltumatu. Sellest elementaarsest igapäevasest vabadusest, mis kõigil teistel on olemas. Ja ma arvan, et inimesed võiksid seda iseendaga aega veits rohkem väärtustada, mitte võtta iseenesest mõistetavana, ja teha just neid asju, mis teevad hingele pai. Sest hoolimata sellest, et me inimestena oleme sotsiaalsed olendid, kes vajavad teist liigikaaslast enda kõrvale, siis vajab iga inimene ka aega omaette olemiseks.

Täitsa imelik, et see imelihtne asi ei turgatanud inteka ajal mulle kordagi pähe. Ma vastasin hoopis midagi muud, mis on samuti minu jaoks väga oluline teema, ehk üksteise märkamine. Kuid absoluutselt teisest mastist ja pole nagu eriti seotud isiklikult minu endaga või nägemise kaotusega. Veits kõlasin nagu MW, kes soovib kõigile maailmarahu, headust, lahkust, et näljad ja sõjad lõppeksid. Mis iseenesest, arvestades praegust maailmas valitsevat olukorda, pole sugugi mõttetu lillelapselik soov, aga no saate aru, eks?

Korra veel mõtlesin, et aga äkki ma olengi oma sellise elukesega nii ära harjunud ja elan rahus oma pimedusega, et ma ei mõtlegi konstantselt iga päev nendele asjadele, millest ma olen ilma jäänud ja et oioi, millest kõigest ma veel jään ilma. Et järelikult see väide, mida ma päris palju olen öelnud, et ma olen õnnelik ja rahul oma praeguse olekuga, vastabki tõele. Vastab tõele, et ma ei tihu kuskil looteasendis üksi nutta, et miks elu on ebaõiglane ja miks ma ei saa enam kõiki oma lemmik tegevusi teha jne.

Ma lihtsalt olengi rõõmus ja tänulik kõige muu eest. Ma olen rõõmus ja tänulik, et diabeedi tüsistuse tagajärjel pole mul veel jalgu alt ära amputeeritud ja olen tänulik, et ma jaksan toimetada, blogida, olla armastav ja hoolitsev naine oma mehele ja suudan olla inspiratsiooniks ka teistele. Ma olen lihtsalt lõpmata tänulik ja tunnengi rõõmu teistest väikestest asjadest. Mu maailm pole pilkane pime koht, kus on hirmus ja kõle. Mul paistab ka siis päike, kui päev on sompus, sest mu pool vigane silmanärv viskab mulle aeg-ajalt vimkat, tekitades mulle tunde nagu täna oleks helge ja valgusküllane päev, kuigi reaalselt on taevas ja kogu olek hallimast hall. Aga ei, mitte mul! ;)

Kuid eks kuulake ise seda intervjuud ja minu vastuseid, mis ma seoses ülemaailmse diabeedipäeva raames andsin. Ehee, no näed, see küsimus, millest ma puudust tunnen, jäeti üldse intekast välja. Ju ma mõtlesin liiga kaua ja kuna ma ei vastanudki lähtudes enda vajadustest, siis polnudki vist mõtet sisse jätta. Intekat saate järelkuulata SIIT! Ja selle põhjal kirjutatud artiklit saate lugeda SIIT! :)

Mina ei tea, kes selle nädala esmaspäeval Joosepit tagumikust hammustas, aga tüüp oli vahelduva eduga terve päev turris ja muudkui porises mu kallal. Esimene kord andsin andeks, teine kord andsin andeks ja isegi kolmanda ja neljanda korra andsin andeks, aga lõpuks viskas mul ka rihma maha, sest mida Sa muudkui käid ja vabandad, kui ei suuda oma käitumist muuta.

Ma võin ju loomu poolest kannatlik olla, aga no mitte nüüd nii kannatlik, et terve päeva sellist porisemist ja pahurdamist taluda. Mul reaalselt hakkas vaikselt selline tunne tekkima nagu oleksin kuskile ajatsooni luupima jäänud.Pidevalt tekkis selline pisike deja vu tunne, et ma olen täna juskui selles olukorras juba korra olnud ja äkki tänaseks aitab.

Proovisin siis sellelt plahvatusohtliku moega mehelt välja peilida, et mis juhtus, miks tujutseb, aga no püha ristivägi, see muutis olukorra veeeel hullemaks. Sain vastuseks, et jätku ma vaene hing rahule, et midagi pole viga. No ilmselgelt, eksole. Seda on juba kaugelt näha, et kõik on kõige paremas korras. Ei mingit kahtlustki :D

Mind tõsiselt ajas närvi selline päevadega eide moodi käitumine ja lõpuks viskas mul ka kaane pealt maha ja ma kähvasin pisarsilmil vastu, et anna andeks, et ma ka siin elan ja et mulle aitab.Ma ei taha täna rohkem suhelda. Vaadaku üksi oma "Kuuuurijat", "Meriväljat" ja "Nukumaja". Kõiki meie esmaspäevaseid saateid, mida oleme traditsiooniliselt harjunud koos diivanil kaisutades vaatama, sest mind enam EI huvita miski ning lahkusin dramaatiliselt magamistuppa ja sulgesin ukse.

Vahemärkus: mul on "Nukumaja" ja "Merivälja" müsteeriumid lahendatud. Ma olen üpris kindel, et tean, kes tappis "Nukumaja" peaosalise Eva õe Elisabethi ja tolle politseiniku ja tean ka põhjust. "Merivälja" müsteerium on tiba keerulisem, aga põhilõimed on mul juba kokku viidud. Ma ei hakka siin kellegi jaoks midagi ära spoilima, aga ma võin kinnitada, et see saab paras üllatus olema, kui saadakse teada, kes kogu seda jälgimise, ülesannete jagamise kaadervärki juhib ja kõige muu taga seisab.

Kui olin enda dramaatilise etteastega ühele poole saanud ja voodisse teki alla kerra tõmmanud, siis vandusin endale, et ma olen vähemalt kuni hommikuni Joosepi peale solvunud ja pahane ja ärgu unistagugi, et me öösel teineteise kaisus magame. Selliste põhjapanevate plaanidega ma uinusingi, kuid mitte kauaks, sest kuulsin magamistoaukse avanemist ja vaiksete sammude lähenemist.

Ma sain aru küll, et seisab mu kõrval ja ootab vist mingisugust ilmaimet, no et hakkaksin suhtlema ja uurima, et miks tuli vms, aga no ma olin ikka parajat kangust ja jonni täis ja nii vaikisin nagu tummahammas. Isegi silmad pigistasin veel kõvemini kinni, et saaks ikka aru - näe, ma magan! :D

Kuid Joosep ei lasknud end sellest häirida, vaid hakkas vaikselt ja ühtlaste pausidega mu nime kordama, püüdes saada mu tähelepanu. Esimesed paar-kolm sekundit ma ignoreerisin, sest ma üritasin ju oma suurejoonelisest Olen. Terve. Õhtu. Jonni. Täis. plaanist kinni pidada, aga ma kukkusin sellest haledalt läbi, sest Joosep hakkas mulle enda kirjutatud luuletust ette lugema.

Anna andeks, et nii nõme olin
Minult kuulda on koguaeg porin
Tegelikult see polnud Sinu süü
Oma vabandust Sulle teega müün
Ehk andestad ja vaatame saateid
Pärast arutame erinevaid vaateid
Merivälja juba varsti käib
Ilma Sinuta see nii igav näib
Võin Sind kätel magama viia
Kui praegu ei jää Sa siia

Joosep jõudis vaevu teise rea lõpuni, kui keerasin punastades oma pea ära ja surusin oma näo tugevasti padja sisse ja luuletuse lõppedes piiksusin heldinult: "Sa oled nii nõmeee! Sa nurjasid praegu mu suurejoonelise plaani olla kuni hommikuni Su peale pahane...". No öelge mulle, kuidas saab sellise peale üldse enam pahane olla, ah!? Kirjutab ise luuletuse ja siis kannab selle mulle ette nagu läbi aegade kõige ontlikum koolijüts. Pluss oli veel teinud suure tassi mu lemmik karamelliteed koos piima ja meega. Oeh, no on ikka üks maru armas tegelane see Joosep mul. Lav U! :)

Ma sain täna juhuslikult ühelt kaasblogijalt teada, et mu postitused on liigendamata. Ma olin tiba segaduses, et nagu mis mõttes? Ma omastarust viimased paar aastat ainult liigendangi silm punnis ja veremaik suus oma postitusi.

Ma olen ise püüdnud hoida keskmise lõigu pikkuseks kaheksa rida ja ma ausalt ei teadnud, et see pole nägijatega arvestamine. Eks aeg-ajalt lipsab lühemaid ja pikemaid ka sisse, aga no ma ei saa ju suvalisel hetkel uut lõiku alustada, kui mõte on alles poolik...

Ma poleks tegelikult üldse hakanud antud teemal sõna võtma, aga kui üdini aus olla, siis mul natuke kihvatas ka selle saadud info peale. Et miks ei ole need keskendumishäiretega lumehelbekesed, kes on harjunud ainult pildiraamatuid ja koomikseid sirvima, varem oma suukest lahti teinud ja öelnud, et kuule Kai, ole nii armas ja kui suudad, siis ära kirjuta oma lõikudesse "Kalevipoja" eepost ümber.

Lisaks olen segaduses ka sellest, et kas visuaalselt on tõesti niiii keeruline jälgida ja oma tähelepanu hoida loetaval tekstil, kui lõik on pikem kui viis rida?

Ma mäletan oma nägijaajast, et ühe õhtuga pool raamatut läbi lugeda oli nohu, paberajalehe artikleid lugeda polnud mingi asi. Ka need said loetud, mille tekst laius üle terve A3 lehe. Mul küll tähelepanu ei teinud kuskile vehkat. Et see ongi siis see, kuhu oleme tänasega jõudnud - nutiajastusse, kus kõik peab ära mahtuma pisitillukesele ekraanile ja inimeste silmalihased on tänu sellele nii süldiks muutunud, et ei suuda enam pikemaid lõike kui koomiksid lugeda ilma, et silmad hakkaksid veritsema.

Oioi, eelviimane lõik sai nüüd üle viie rea. Loodame siis, et kellegil ei hakanud silmad verd jooksma ja et tähelepanu ei tõmmanud jäädavalt vehkat.

Ühesõnaga, mis mu point on. Kui seda ei ole palju palutud, siis palun tehke järgmine kord suu lahti, kui miski häirib ja ärge hoidke end sellepärast tagasi, et olen pime, umbes nagu pimedaga suheldes ei tohiks visuaali teemaks võtta. Kust mina pean siis nägijate erivajadustega end kurssi viima, kui keegi ei julge mulle miskit öelda, kuna kardab mind hingepõhjani solvata või haavata. Aeg-ajalt on ikka raske nende nägijatega... :D

Igatahes... andke palun kommentaariumis märku, et kui pikk lõik on Teie jaoks veel OK, mis ei tekita ahastust? :)

Kui eilsed kiirabi seiklused välja jätta, siis uskuge või mitte, aga minu päevake mahutas endasse veel üht koma teist. Näiteks eilse kuupäevaga sai otsa üks eriti armas heategevusprojekt, mis mul oli Lensesega. Kui mõtlete, et mis projekt? Millal? Kelle jaoks? Kus ma sel ajal olin jne, siis kohe kirjutangi sellest lähemalt.

Esmalt alustan sellest, et umbes aasta tagasi, kui vedasin oma koivad kell üks öösel voodisse, tegin enne uinumist oma harjumuspärase meilboksi kontrolli ja sealt leidsin järgmise sisuga kirja::

Sattusime mõni aeg tagasi lugema Teie blogi ja tekkis mõte omalt poolt Janeti heale käpakäigule õlg alla panna.
Kas olete nõus meie pakkumisega, et hoolitseme edaspidi Janeti täis kõhu eest? :)
Palun saatke meile huvi korral tagasiside, millist (1-2 tk) toidukotti Janet soovib. Ja nii iga kord, kui tal toiduvarud lõppema hakkavad. Toidu saabumiseks tuleks laias laastus arvestada 7-10 päeva alates tellimisest, ehk siis e-mailid tuleks meile saata väikese ajavaruga.
Soovime lihtsalt, et Teil oleks argipäevades üks mure - koeratoidumure - vähem :)

Sõbralike õhtutervitustega
Lenses

Ma kohe esiti ei uskunud oma silmi, või no see tähendab kõrvu. Kuna kell oli palju ja ma olin peast juba natuke tuust, siis lugesin kirja 5x läbi ja kui olin kaks sekundit infot settinud, palusin Joosepil seda sama teha. No veendumaks, et ma saan asjadest ikka õigesti aru - Lenses soovib Janetit aasta jagu toiduga varustada ja vastu ei soovi reklaami ega blogipostitust (see oli samuti seal kirjas mainitud, ma lihtsalt kopeerisin siia kärbitud versiooni).

Jep, nii oli ja ma ei tea, milliseid taevaseid jõude või inimesi ma pean ära tänama, et me saime sellise toetuse osaliseks. Lihtsalt i-me-line! Ning kuigi Lenses ei soovinud reklaampostitust või muud taolist, siis mul paratamatult tekkis soov kuidagigi Lensese võrratut meeskonda kogu südamest tänada, et on meid Janetiga toetanud. See on olnud meile tohutult suureks abiks. Olen ikka aeg-ajalt sellele mõelnud, et kui armas ja vahva üllatus see oli, kui nende kirja lugesin.

Nii tekkiski mul plaan Lenses paljastada. Ikka selle sõna kõige paremas tähenduses ja minu arvates ei tohiks jääda ükski heategu märkamata. Olgu selleks kasvõi esialgu tühisena näiv "aitäh", soe käepigistus, tunnustus või mõni hea sõna. Seega mina teen üleskutse kõigile läätse- ja prillikandjatele, et kui kellegil teist on tarvis uusi või esmaseid kontaktläätsi, siis soetage need just Lensesest, sest nad pole mingisugused silme ees virvendavate euromärkidega rahahaid, vaid üks ääretult armas ja abivalmis ettevõte.

Mina ja Janet täname selle usaldatud toetuse eest ning poobik rõõmustas iga Lensese poolt saadetud krõbinakoti üle koonust sabaotsani. Arvan, et antud postitust oleks paslik lõpetada kuldsete sõnadega, mille Lensese kontaktisik kirjutas ühe oma vastuskirja lõppu: heade inimestega (ja heade koertega) juhtuvadki head asjad! :)

PS. Igaks juhuks mainin, et Lenseselt on nende paljastamiseks luba saadud. Aitäh-aitäh veelkord! :)

Kuna eile oli küllaltki pingeline õhtupoolik, siis mõtlesin, et poen seekord varakult põhku, aga kui keegi oleks mulle varem öelnud, millega kõik see lõppeb, poleks ma magama heitnudki.

Kuna mu pea oli paks ja pulki täis, siis otsustasin rahulikuma ja sügavama une tagamiseks palderjani võtta. Mõeldud-otsustatud. Nii haarasingi pimesi öökapilt "palderjani" ja pigistasin pikemalt mõtlemata kolm tablat välja ja tõmbasin need endale hinge alla. Samal momendil astus Joosep magamistuppa ja uuris, et mis ma võtsin. Kui vastasin, et palderjani, siis vaatas öökapil lesivat karpi eriti kahtlustavalt ja küsis: "See on palderjan või?". Joosepi selline kahtlustav ja kontrolliv küsimus tablettide kohta ajas ka minu kõhklema ja nii hoopis küsisin vastu: "Ei ole või?".

Joosep haaras kapil oleva karbi, et raviminfost järgi vaadata ja kui luges, et tegu on vererõhualandajaga, siis läks meil väääga kiireks. Esmajoones helistasime Perearsti nõuandeliinile 1220, kus Joosep andis täpse ülevaate juhtunust. Nad küsisid kõiksugu küsimusi ja kuigi Joosep ütles, et ma võtsin umbes 2 minutit tagasi need tablad sisse, siis küsiti ikka, et kas ma olen teadvusel. See tekitas natuke sellise tunde nagu tegu oleks olnud mingi suitsiidse pimedaga, kes üritas endalt elu võtta, aga kuna ei leidnud akent üles, kust alla hüpata, siis üritas kolme vererõhutablaga endalt elu võtta. Ja tegelikult leidiski mees vaese hingekese juba teadvusetult magamistoa põrandalt.

Ma saan kõigest aru.Neil on teatud kohustuslikud küsimused ette antud, aga no COMe ooon! Sellisel kohal töötav inimene võiks tiba adekvaatsem olla ja vastavalt olukorrale mitte asjasse puutuvad küsimused vahele jätta. Sa ei küsi ju inimeselt, kui suur on lõikehaav, kui pole toimunud pussitamist,külmrelvaga rünnakut, eneselõikumist jms.

Igatahes, meil soovitati EMOsse sõita, aga kuna meil oleks kogu see tamburai ligemale tunnike aega võtnud, siis pandi meid ootele ja ühendati vähem kui minuti pärast kohaliku kiirabibrigaadiga, kellele oli juba kenasti olukorra kirjeldus ka edastatud ja nad ütlesid, et nad sõidavad kohale.

Samal ajal, kui Joosep edastas meedikutele igakülgset infot, koogutasin ma vetsupoti kohal ja ajasin endale sõrmi kurku, et ma need tablad välja oksendaks. Proovisin, mis ma proovisin, isegi lusikavarre toppisin endale kurku, aga no mina ropsima ei hakanud. Ma olen üleüldse äärmiselt kehv kettija. Mind lihtsalt ei aja eriti miski iiveldama.

Kui meedikud saabusid, siis esmalt mõõtsid mu rõhku, pulssi ja veresuhkrut. Kuna olin antud olukorrast nii kohkunud, siis rõhk oli täiega laes (165/120) Arvestades olukorda, siis iroonilisel kombel oli see isegi hea. Pulss oli ka suts kiire, aga  veresuhkur oli see-eest referensis. Midagigi ilusat selles õhtus.

Kui mõõtmised olid tehtud, siis asusime põhilise asja kallale ehk oksendamise. Ma naiivitar arvasin, et teevad mulle mingi sutsaka tagumikku, mis tekitab mulle eluiivelduse ja siis hakkan nagu purskkaev rõõmsalt oksele, aga oo EI! Ma pidin hoopis 7-8 tassitäit sooja vett suure hooga alla kulistama, et magu traumeerida ja kui olin piisava koguse vett endale sisse kaaninud, siis ulatas Joosep mulle lahkelt suure roosa pesukausi ja okseralli võiski alata.

Ma esialgu tundsin end natuke kohmetult ja istusin nagu ullike seal voodi serval, magu leiget vett täis, kauss sules ja Joosep koos kahe meedikuga kannatlikult ootamas, et millal ma hakkan oksele. Hetkeks tabas mind segadus, sest ma ei saanud aru, kas pean ootama kuni see vesi ajab mind oksele või ma pean näpud kurku ajama või mismoodi see oksendamine üleüldse käib. Täpselt selle sama küsimuse esitasin ma ka meedikule ja sain teada, et mul on lausa kaks imetoredat valikuvõimalust... a. ma ise topin endale sõrmed kurku või b. meedik ise topib mulle sõrmed kurku. Ma valisin selle viimase, sest ma ise lihtsalt ei suuda ennast roopima ajada. Ma pole masohhist. Kui elu hakkaks silme eest läbi jooksma, siis maybe,aga kuna ma antud hetkel tundsin end veel hästi, siis mul ei tekkinud nii tugevat ellujäämisinstinkti, et enda kallal niimoodi jõhkrutseda. Pealegi, meedik arvas, et kuna mul on pikad küüned,et siis poleks eriti mõistlik endale küüniseid kurku ajada. I agree. Nii tõmbaski meedik kummikinda kätte, käskis avada suu, hoiatas ette, et olgu ma nüüd valmis ja toppisgi mulle oma kaks sõrmekest sügavale kurku.

Kui ma seal kausi kohal öökisin, siis too abistavate sõrmedega meedik tegi mulle vahepeal pai ja ütles, et ma olen väga tubli. Samal ajal uuris teine meedik, et kuidas ma end tunnen ja ma vastasin muiates, et tunnen end nii hästi kui ühes sellises olukorras end üldse tunda saab ja hakkasin naerma.

Ma siinkohal säästan lugejaid ja ei hakka detailidesse ja kirjeldustesse laskuma, mismoodi ma elegantselt oma päevast menüüd oksendasin ja et mitu tassitäit leiget vett ma pidin  veel oksendamiste vahel endale sisse kaanima, no et oleks, mida väljutada. Ma ei vaata vist enam ühtegi veekruusi sama pilguga. Ma konkreetselt surin, ninast jooksis tatti, silmast vett ja suu oli ilane. Lihtsalt imeline.

Ma julgen arvata, et keegi pole meist vist adekvaatses seisundis soovinud enda oksendamiste kõrvale publikut, aga no ausalt, kui ma juba neljanda tiiruga alustasin, oli lõpuks juba täiesti kama, kaspealtvaatajaid on kolm või 30. Ma soovisin lihtsalt, et see pull lõppeks ja et ma saaksin end puhtaks kasida ja taas inimesena tunda.

Kui natuke avada tagamaid, et miks või kuidas ma üldse suutsin ravimipakendid segi ajada, siis tegelikult põhjus on imelihtne. Mulle kirjutati augustis prooviks uus vererõhuravim välja, aga kuna see ei sobinud mulle, siis jäi see sinna öökapi peale vedelema. Ning kuna pingeline koolitusperiood põhjustas mulle aeg-ajalt unehäireid, siis otsustasin soetada palderjani, mida ma samuti mingi aeg hoidsin öökapil. Probleem oli lihtsalt selles, et ma unustasin ära, et enne uue vererõhuravimi proovimist tõstsin ma palderjani sahtlisse ära ja et asendasin selle tolle vererõhuravimiga, mis mulle lõppude-lõpuks ei sobinudki ning mille lolli peaga jätsin ka öökapile.