Günekoloogiline familiaarsus ja steriliseerimine
Külastasin mõni aeg tagasi kohustuslikus korras naistearsti. Niisama kontrolli mõttes, no et kas kõik on ikka alles ja omal kohal ja et ega vahepeal pole mingi hullem haigus mulle kallale hakanud.
Astusin siis kabinetti, kus pidin pikema jututa püksid maha ajama ja ennast pukki vinnama. Arst pigistas siit ja sealt, urgitses ja piilus jalge vahele ja tegi muid imevigureid, no kõike seda mida naistearstid ikka kipuvad tegema. Vahepeal uuris ja pajatas niisama familiaarselt oma viimast eluseika sellest, mismoodi nende koer sõi üüber kalli juustu ära, mille nad Juustukuningatest olid endale spetsiaalselt pidupäevaks soetanud. Ise mõtlesin, et imelik teemavalik. Ma ausalt öeldes ei osanud seal pukis pikutades nagu suurt miskit kosta, familiaarseks kaastunde avaldamiseks tundsin end olevat liialt paljas. Nii üritasin lihtsalt teeselda mingisugust eriti kohmetut itsitust, no et on lõbus lugu küll jah.
Pärast läbivaatust tõmbasin ristirahva kohaselt püksid jalga tagasi ja arst teatas rahulolevalt, et kõik vastab normaalsustele. Mida iganes see ka ei tähendaks, aga kuna mul bioloogilisel teel laste saamise lootust eriti nagu vist pole, arvestades mu neerude üldist olukorda, siis võttis uuesti teemaks selle vana hea steriliseerimisküsimuse, millele mina ajan tugevasti oma sõrgu vastu, sest ega mul munajuhasid ja emakat ja ma ei tea mida iganes veel... ühesõnaga kogu seda aparatuurindust ei lähe ainult laste saamiseks vaja ju. Minu teada on see vajalik ka normaalseks hormonaalseks talituseks.
Samas endokrinoloog, enne kui ootamatult pikaajalisele haiguslehele läks, mainis samuti mulle moka otsast seda nõmedat steriliseerimist, kuid õnneks oli see visiidi lõpus ja nii ei jõudnudki see jutt pikema ja põhjalikuma vestluseni. Ütles ainult, et eks me jõua seda järgmisel kohtumisel ka arutada. Kuid õnneks ei ole veel see ebameeldiv jutuajamine haiguse tõttu aset leidnud.
Jumala eest, ärge palun saage minust valesti aru, ma sugugi ei rõõmusta selle üle, et mu arst on haiguslehel. Mulle on kodusest kasvatusest ikka miskit külge ka jäänud. Nagu näiteks see, et teise õnnetuse üle ei ole ilus ega viisakas naerda/parastada/rõõmustada, aga no praegust seisu arvestades olen ma salamahti hästi natukene ikka rõõmus ka… või no rõõmus pole ka päris õige sõna kirjeldamaks seda olukorda. Vbla siis lihtsalt rahulik. Ma mõtlen, et ega keegi ju vägisi vastu minu tahtmist ei saa mind ära steriliseerida? No et lähen näiteks oma teada mandliopile ja siis ühtlasi samaaegselt lõigatakse munajuhad ka kõrikaudu läbi... see on täiesti ratsionaalne ja põhjendatud hirm, sest ma lähen päriselt ka see aasta mandliopile.
Ühesõnaga... jagage ka oma humoorikaid günekoloogilisi juhtumisi ja avaldage arvamust, et mida Teie sellest steriliseerimisest arvate? Kas see on ikka päris õige ja hea mõte? Minu jaoks tundub kuidagi jõhker ja brutaalne. Umbes et, kui emakat nagunii otstarbekalt ei kasuta, et siis milleks Sulle üldse emakas või toimivaid munajuhasid. Kui üldse steriliseerida, siis pigem peale menopausi.. kuigi ka see ei tundu minu jaoks õige, sest no hormoonid ja milleks üldse sekkuda, kui tegu pole just eluohtliku olukorraga. Pealegi võtku hoopis elujõulisemad munarakud ja pistku kotiga külmikusse... mine tea, vbla kunagi on meditsiin seal maal, et miski pole võimatu, no kui pole just kunagi midagi suure entusiasmiga välja lõigatud.
Astusin siis kabinetti, kus pidin pikema jututa püksid maha ajama ja ennast pukki vinnama. Arst pigistas siit ja sealt, urgitses ja piilus jalge vahele ja tegi muid imevigureid, no kõike seda mida naistearstid ikka kipuvad tegema. Vahepeal uuris ja pajatas niisama familiaarselt oma viimast eluseika sellest, mismoodi nende koer sõi üüber kalli juustu ära, mille nad Juustukuningatest olid endale spetsiaalselt pidupäevaks soetanud. Ise mõtlesin, et imelik teemavalik. Ma ausalt öeldes ei osanud seal pukis pikutades nagu suurt miskit kosta, familiaarseks kaastunde avaldamiseks tundsin end olevat liialt paljas. Nii üritasin lihtsalt teeselda mingisugust eriti kohmetut itsitust, no et on lõbus lugu küll jah.
Pärast läbivaatust tõmbasin ristirahva kohaselt püksid jalga tagasi ja arst teatas rahulolevalt, et kõik vastab normaalsustele. Mida iganes see ka ei tähendaks, aga kuna mul bioloogilisel teel laste saamise lootust eriti nagu vist pole, arvestades mu neerude üldist olukorda, siis võttis uuesti teemaks selle vana hea steriliseerimisküsimuse, millele mina ajan tugevasti oma sõrgu vastu, sest ega mul munajuhasid ja emakat ja ma ei tea mida iganes veel... ühesõnaga kogu seda aparatuurindust ei lähe ainult laste saamiseks vaja ju. Minu teada on see vajalik ka normaalseks hormonaalseks talituseks.
Samas endokrinoloog, enne kui ootamatult pikaajalisele haiguslehele läks, mainis samuti mulle moka otsast seda nõmedat steriliseerimist, kuid õnneks oli see visiidi lõpus ja nii ei jõudnudki see jutt pikema ja põhjalikuma vestluseni. Ütles ainult, et eks me jõua seda järgmisel kohtumisel ka arutada. Kuid õnneks ei ole veel see ebameeldiv jutuajamine haiguse tõttu aset leidnud.
Jumala eest, ärge palun saage minust valesti aru, ma sugugi ei rõõmusta selle üle, et mu arst on haiguslehel. Mulle on kodusest kasvatusest ikka miskit külge ka jäänud. Nagu näiteks see, et teise õnnetuse üle ei ole ilus ega viisakas naerda/parastada/rõõmustada, aga no praegust seisu arvestades olen ma salamahti hästi natukene ikka rõõmus ka… või no rõõmus pole ka päris õige sõna kirjeldamaks seda olukorda. Vbla siis lihtsalt rahulik. Ma mõtlen, et ega keegi ju vägisi vastu minu tahtmist ei saa mind ära steriliseerida? No et lähen näiteks oma teada mandliopile ja siis ühtlasi samaaegselt lõigatakse munajuhad ka kõrikaudu läbi... see on täiesti ratsionaalne ja põhjendatud hirm, sest ma lähen päriselt ka see aasta mandliopile.
Ühesõnaga... jagage ka oma humoorikaid günekoloogilisi juhtumisi ja avaldage arvamust, et mida Teie sellest steriliseerimisest arvate? Kas see on ikka päris õige ja hea mõte? Minu jaoks tundub kuidagi jõhker ja brutaalne. Umbes et, kui emakat nagunii otstarbekalt ei kasuta, et siis milleks Sulle üldse emakas või toimivaid munajuhasid. Kui üldse steriliseerida, siis pigem peale menopausi.. kuigi ka see ei tundu minu jaoks õige, sest no hormoonid ja milleks üldse sekkuda, kui tegu pole just eluohtliku olukorraga. Pealegi võtku hoopis elujõulisemad munarakud ja pistku kotiga külmikusse... mine tea, vbla kunagi on meditsiin seal maal, et miski pole võimatu, no kui pole just kunagi midagi suure entusiasmiga välja lõigatud.
